Teen tagantjärele statistika huvides ülevaate ;)
Ma ei ole enam Kassiabis. Koormus kasvas üle pea ja sära kadus silmadest.
Aga kassid on südames ja proovin ikka vahepeal kellelegi hoiukodu pakkuda.
Jessie oli minu juures hoiul oktoobris-novembris 2017 Kiisusõprade MTÜ kaudu. Kokku umbes täpselt kuu aega. Ta oli pärit Anija kassikolooniast, kus elas koos ema ja kahe õe-vennaga. Õde ja vend kadusid lihtsalt ära, algul üks, siis teine. Mingist ajast neid lihtsalt enam ei nähtud ringi liikumas ja suure tõenäosusega nad hukkusid. Jessie ja tema ema Pamela õnnestus tänavalt ära tuua, Pamela läks hoiukodusse Gabrieli juurde ja väike Jessie tuli minu juurde.
Tänaval elades oli Jessie't pidevalt apaatsena põõsa all kössitamas nähtud. Ka minu juurde jõudes oli ta esimesed päevad kahtlaselt uimane ja rahulik. Ei mingit karjumist, ei mingit laamendamist, nagu ühelt 2-kuuselt marakratilt oodata võiks.
Muidugi oli ta algul ka ehmunud. Esmasel ülevaatusel kliinikus oli lausa sülitanud ja rünnanud, kuid hoiukodusse jõudes oli vagur. Meie ei näinud tema ründamist mitte kordagi.
Juba paari päeva pärast hakkas Jessie'ke julgemaks muutuma ja meid rohkem usaldama. Aga kohe, kui ta nurruma hakkas, sain aru, et midagi on pisikesega valesti. Nurrudes ahmis ta õhku, raputas pead, vilises, nohises - raske on täpselt kirjeldada, kuidas see kõlas ja välja nägi. Algul kahtlustasid arstid tal herpesviirust - et nina limaskest on turses ja seetõttu ei käi õhk sealt korralikult läbi. Mitmenädalane antibiootikumiravi aga mingeid tulemusi ei andnud.
Seetõttu tehti Jessie'le siis, kui ta juba piisavalt kasvanud-kosunud oli, väike narkoos ja uuriti, mis tal kurgus täpselt toimub. Selgus, et üks kurgus asuvatest peegelpildis kõhredest ei avane-sulgu korralikult, st on osaliselt halvatud. Arsti sõnul on võimalus, et ta kasvab sellest välja, kuid midagi kindlat lubada ei saa. Tema elukvaliteeti see ei sega ja häirib inimesi ehk rohkemgi kui kassi ennast.
Jessie'l oli ühel esikäpal puudu ka varvas ning tema sabas oli jõnks sees. See kõik annab alust oletada, et varases lapsepõlves oli temaga mingi õnnetus juhtunud - ta oli kuskile vahele jäänud või mõne suure looma hambu sattunud - tont seda teab. Kurgukõhre jama on aga tal aga pigem kaasa sündinud.
Jessie'l olid väga erilised suured kurvad silmad. Nende silmade pärast sai ta Kiisusõprade FB-grupis väga populaarseks.
Talle tekkis palju fänne ja ta pildid said alati palju meeldimisi ja kommentaare. Ka huvilisi oli talle mitu - vaatamata ta terviseprobleemidele. Just grupis märkas teda ka tema tulevane omanik.
Jessie'ke leidis superkodu, kus teda ootasid juba ees vanem kass Täpi ja noor Yorkshire'i terjer Milka. Tema uus perenaine hoiab ja armastab teda väga.
Vahepeal saime me kõik aga suure ehmatuse osaliseks. Kui kiisu oli umbes pooleaastane ja juba mitu kuud oma kodus elanud, ei saanud ta üks päev järsku enam korralikult kõndida. Tagumised jalad ei püsinud all ja kass sõna otseses mõttes komberdas.
Pärast mitmeid arstivisiite ja korralikke kulutusi selgus, et tal käivad põlvekedrad (patellad) pesadest välja. See probleem tuli ilmsiks, kui kass kasvas, väiksena ei olnud midagi näha. Ortopeedi prognoosi järgi vajas Jessie aastaseks saades (sest siis ta enam ei kasva) kallist operatsiooni - mõlema jala eest 600 eurot, seega kokku 1200. Jessie perenaine ei ehmunud sellest sugugi, vaid teatas rahulikult, et tal on aega koguda ja oma rahaasju sättida. Vot sellist kodu vajavad kõik kassid! Ja meie olime valmis talle ka korjanduse tegema, et omalt poolt aidata.
Paari kuu pärast selgus aga, et oppi ei lähegi vaja - Jessie luud kasvasid veel ning kuidagi lahenes probleem iseenesest. Kasside puhul pole see ebatavaline. Jessie põlved ei ole küll päris normaalsed, kuid need ei sega ta elu kuidagi. Ta saab joosta, mürada ja ronida täpselt nii, nagu ennegi. Pole kuidagi näha, et tal midagi viga oleks.
Vot selline õnneliku lõpuga lugu! Nii arvab ka Jessie, kellest on kasvanud imelise pikakarvalise kasuka ja paksu koheva sabaga südametemurdja! Nüüdseks on ta umbes aastane.
