Bossu, Puuma ja Ritz

Kalamajas elab üks seltskond kodutuid kasse. Nende seas oli emane kass nimega Pääsu. Pääsul olid igal aastal pojad.

Kalamajas elab ka kassiabiline, kellele Pääsu ja tema sõprade saatus korda läks. Ta seadis oma akna alla sisse toidulaua, kus kassikesed alati ja iga ilmaga mõnusa kõhutäie leiavad. Järgemööda, vastavalt võimalustele ja vabadele kohtadele Kassiabis, tõi see kassiabiline mitmed kiisud sealt ka ära.

Tema akna tagant on pärit Nurrik, kelle poeg on minu oma armas Tormi. Sealt on pärit ka Findus, kes võib olla Tormi isa. Eelmisel suvel jõudsid Kassiabisse 1,5-kuustena Pääsu pojad Ati ja Ats, umbes 4-kuusena ka nende õde Linnu, kes nooremana end lihtsalt kinni püüda ei lasknud. Pääsu aga jäi saatuse tahtel talveks veel õue. Sel suvel tõi ta päikese kätte mängima oma uued pojad, neli armsat mustvalget karvapallikest, kes nüüd samuti Kassiabi hoole all on. Ja viimaks, viimaks, umbes kuu aega tagasi, õnnestus tublil kassiabilisel saavutada selline triumf, et ka Pääsu ise jõudis tänavalt ära, turvalisse õnnekuningriiki, kus on pehme pesa, kus toit kunagi ei lõppe ja kus ei pea lakkamatult muretsema.

Ati

Kuna Tormi ja Sälli tulid juuliks-augustiks koos minuga suvilasse puhkama, oli korter vaba ja tekkis võimalus seal sisse seada Kassiabi filiaal. Minu rõdul elasid vahemikus 24.07-25.08 Pääsuema poisslapsed Puuma, Bossu ja Ritz, sündinud 27. või 28. märtsil 2014. Elukorraldus käis meil nii, et vaheldumisi käisime koristamas ja nendega aega veetmas mina ja seesama kassiabiline, kes nad oma akna tagant kinni püüdis. Ise elasin terve selle aja ja elan ka praegu veel viimaseid päevi suvilas, mis õnneks üsna Tallinna lähedal asub. Eile kolisid kassipojad edasi Kassiabi peakorterisse, kuid kuna nad siin siiski tervelt kuu aega veetsid, väärivad nad isiklikku blogipostitust. Kahjuks jõuan selleni alles nüüd, pärast poiste lahkumist. Muudkui mõtlesin, et küll jõuab veel, aga siis nad järsku juba läksidki.

Bossu ja Ritz mõned päevad pärast kinnipüüdmist

Tänavalt tulnuna olid poisid juba üle kolme kuu vanad, see tähendab, et juba piisavalt elunäinud, et inimesesse õige umbusklikult suhtuda. Esialgne transpordikastist puuri kolimine ja parasiiditõrje tegemine leidis aset rohke kõhisemise ja ka paari sõjahaava saatel :) Järgmiste nädalate jooksul selgus meie suureks rõõmuks aga, et väikses Puumas on peidus kõva nurr. Ja lisaks nurrule on väikses Puumas peidus ka suur sõber. Puuma sulas lausa päevadega. Esimesesele nurrule järgnes esimene peaga puksimine, ja siis ei läinudki enam kaua aega, kuni Puuma hakkas uksele vastu tulema, saba püsti, ja end nurrudes inimlooma jalge vastu nühkima. Hirm kahejalgsete ees kadus täielikult, asemele tuli usaldus.

Puuma

Praeguseks on Puuma täiesti julge ja kompleksivaba kassike. Mina kutsun teda hellitlevalt lausa väikeseks nahaaliks, sest teda jätkub igale poole. Tal pole mitte vähimatki kahtlust, et tema seltskond on inimeste jaoks maailma meeldivaim, seega ei hoia ta end pealtükkivuse väljanäitamisel tagasi :) Aga mis võiks üldse olla armsam kui ühe väikse usaldava kassikese pealetükkivus. Täiesti võimatu on ükskõikseks jääda, kui ta nii-nii suure õhina ja rõõmuga sulle vastu tuleb, silmad säravad, nurr täidab terve ruumi, ja pehmelt-pehmelt oma peaga sulle sisse sõidab, et avaldada kiindumust ja lihtsalt... olla sinuga koos. Sellistel helgushetkedel tean, miks ma seda teen - veedan nii suure osa oma ärkvelolekuajast kassidega tegeledes.

Väike nahaal

Aga kassid, isegi kui nad on vennad, on kõik nii-nii erinevad. Ka kassid on isiksused, kellel on omad tõekspidamised ja maailmavaated.

Ritz, hellitavalt Ritsu, arvab maailmast seda, et inimesed on tõepoolest täitsa huvitavad tegelased. On väga huvitav, kui nad astuvad sisse tuppa, kus Ritz oma vendadega elab. Sest suure tõenäosusega toovad nad kaasa midagi head süüa, ja kui nad tulevad, siis hakkavad mänguasjad järsku palju rohkem liigutama, ja üldse tahaks hirmsasti näha, mis inimesed teevad - näiteks kuidas nad liivakasti puhastavad ja Puumat paitavad ja põrandat pühivad ja kas või varbaid liigutavad. Veel toovad inimesed kaasa palju huvitavaid lõhnu, ja pakuvad neid siis lahkesti Ritsule oma näpu otsast nuusutada. Ritz surub siis oma nina vastu näppu ja tõmbab kopsud täis kõiki neid erinevaid lõhnu, mis kassile maailma kohta nii palju infot annavad.

Uudishimulik Ritsu

Ritz laseb inimestel end täitsa vabalt paitada ka, isegi sülle võtta, kui vaja. Aga ta veel natuke mõtleb, kas tasub neid ikka päriselt usaldada või mitte. Paistab, et kaldub ikka natuke rohkem sinna usaldamise poole :) Iga päevaga üha enam.

Hurmur

Bossust ei kirjuta ma kõige viimasena mitte sellepärast, et ta oleks teistest vähem armas või vähem tähtis. Bossu on sama armas, tore ja tähtis nagu teisedki, aga ta on kõige ettevaatlikum ja tegelikult ka kõige elutargem. Bossu teab, et igaühega päris niisama sõbrustada ei maksa. Enne tuleb ikka päris kindlasti veenduda selles, et tegemist on sõbraliku ja heatahtliku isendiga, muidu võid veel oma naiivsust ja heausklikkust kahetseda. Aga igatahes on Bossu kõhinates üha vähem veendumust. Pealegi kõhiseb ta ainult alguses hoiatuseks paar korda, öeldes "ma ei ole mingi tossike", aga kui talle rahulikult läheneda, saab temaga täiesti mõnusaid pikki paiseansse teha. Paitamise käigus unustab Bossu tihti üldse ära, et inimest peaks pigem kartma, ja laseb end mõnusalt lõdvaks või muutub hoopis mänguliseks, lastes südamerahus inimesel end talla alt kõditada ja patsutades käpaga liikuvaid sõrmi. Seejuures näeb ta ise nii armas välja, et lihtsalt tahaks teda kallistada ja nunnutada :) Aga sellega peab esialgu siiski veel väheke ootama.

Kollaste silmadega Bossu

Bossus on kindla peale peidus sama tore sõber nagu esimesena leebunud vennakeses Puumas. Aga oma inimloomalt ootab Bossu igatahes kannatlikkust ja järjekindlust.

Maailma armsaim kaisuloom

Sellised väikesed elud ristusid minu omaga kuu aja vältel, ja jätsid oma jälje maha. Olen Kassiabis olnud varsti kaks aastat. Vahel olen mõelnud, et mis saab siis, kui kahest aastast peaks ükskord saama kümme - kas ma mäletan siis veel kõiki neid hoolealuseid, kes minu käe all kasvanud on? Olen siiski üsna kindel, et jah. Kui vähegi süveneda looma tundmaõppimisse, ei ole võimalik teda täielikult unustada.