Energiakriis

Mul on viimasel ajal motivatsiooni ja energia leidmisega raskusi. Tundub, et probleemid ja mured kassidega ei lõppe iialgi - nii kui üks küsimus saab lahenduse, kerkib esile uus, ja nii lõputult, lõputult. Ja kuidagi juhtub ikka ja jälle nii, et mina vastutan. Üks asi viib teiseni. Täielik nõiaring, millest pääsu ei ole. See kõik on nii-nii väsitav. Pärast suure sasipuntra lahtiharutamist, lõputut kombineerimist, ajurünnakuid ja muretsemist on tunne, nagu oleks tõesti maratoni maha jooksnud. Ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Oleks vaja midagi väga head, toredat ja motiveerivat, et jälle energiat saada ja oma tegutsemistahet taastada.

Esmaspäeval kulusid kõik mu vabad hetked Kassiabile: lõunapausi ajal sain esiteks kokku ameeriklanna Emily'ga, kes on minu nõustatava hoiukodu perenaine. Ta andis mulle oma korteri võtme, et saaksin koos ühe huvilisega minna vaatama tema juures olevat kassipoega, kuna ta ise ei saanud vajalikul ajal kodus olla. Siis jooksin tagasi tööle, et võtta parklast auto ja minna järele 100 kilole kassikonservidele, mis asusid laos Mustamäe tagumises otsas. Pärast tööpäeva kiirustasin Kassiabisse tuba3-e koristama. Kuigi mu töökohast Kassiabisse on umbes 1,4 kilomeetrit ja tavaliselt sõidan autoga sinna alla 2 minuti, kulus esmaspäeval sõidu peale konkreetselt tund aega - sest kesklinnas valitseb transporditragöödia, nagu üks kassiabiline väga tabavalt ütles. Kohale jõudes ootas mind lisaks toakoristamisele veel kaks uut vabatahtlikku, kes vajasid kantseldamist ja juhendamist. Lõpetasime toaga kella 20 paiku, siis sõitsin Lasnamäele hoiupoistele järele, et nad Kassiabisse kolida. Siis sain ka mahti konservid ja ka paar kratsipuud autost maha laadida. Koju (suvilasse) sain 22.30-ks, ja siis oli vaja veel kindlasti kõik Kassiabi meilid üle vaadata, vastata ja erinevaid asju kokku leppida, enne kui magama sai minna.

Tänase lõunapausi ajal viisin püüdmispuuri Järve Selveri parklasse, kust see toimetati edasi Sauele, kust hakatakse püüdma kahte kassipoega, kes järgmisena minu juurde hoiule tulevad. Seejärel helistas loomaarst, et teha teatavaks kahe kassi kakaproovide tulemused, ja millist ravi nad vajavad. Pärast tööd siirdusin eespool mainitud huvilisega Emily juurde kassipoega vaatama. Viibinud tund aega seal, sõitsin edasi otsejoones Lasnamäele loomakliinikusse, et tuua ära ravimid, mis kassidele määrati. Ja lõpuks viisin ära furminaatori ühele Lasnamäe hoiukodule, kes samuti minu nõustada on. Koju jõudsin 20-ks.

Homme lõunapausi ajal lähen Kassiabisse ühte kassi süstima ja teisele rohtu andma ja ilmselt vaatama ka üle kohta kohviku jaoks, millega soovime Uue Maailma tänavafestivalil osaleda. Seda osalust organiseerin ka mina ja minu idee see oli. Veel pean koostama täpsed ravijuhised tuba3 stendile, et kellelgi miski kogemata tegemata ei jääks. Süstima pean ilmselt ka 7 päeva järjest ise, võib-olla õnnestub mõni päev kellelegi teisele sokutada, aga enamus jääb kindlalt mulle. Miks? Sest esiteks süstijaid on vähe, teiseks on kõik inimesed väsinud ja kolmandaks noh... ma ei saa ju oma toa kassi lihtsalt kellelegi teisele kaela lükata. Neil enda omadegagi tegemist.

Kõige selle juures tahaks lihtsalt karjuda: appi! Ma enam ei jaksa, palun aidake. Aga nii vähesed reageerivad ja nii vähesed aitavad. Ja lõppkokkuvõttes tead niikuinii, et loota saad täiesti kindlalt vaid iseendale: kui tahad, et asjad saaks tehtud, tuleb need ise ära teha. Aga mida rohkem teed, seda suuremaks muutub vastumeelsus seda kõike teha. Seda ebaõiglasem hakkab elu tunduma. Miks teised ei tee? Miks just mina? Samas tean väga hästi, et me oleme kõik ju vabatahtlikud. Ka see, et mul on ülesandeid rohkem, kui ma suudan täita, on olnud minu vaba tahe, nii et pole siin midagi vinguda. Erinevalt minust teavad teised inimesed oma võimete piire ja seda, kuidas hulluksminemist vältida: nad lihtsalt ei võta endale suuremat koormat kui nad kanda jõuavad. See on eluterve ja mõistlik. Aga ikkagi mõtlen, et kui igaüks võtaks kas või natuke suurema koorma, jõuaks nii palju rohkem ära teha ja oleks ometi kohustused väheke võrdsemalt jaotatud. Iga kord, kui õnnestub mõni väike ülesanne kellelegi teisele anda, tundub see nii suure võidu ja kergendusena. Kuid see rõõmuhetk on üürike, sest ülesanded ei lõpe iialgi, iialgi.

Tegelikult sain juba aasta tagasi teada, mis mu probleemi nimi on: kaassõltuvus. See tähendab seda, et ma tunnen end miskipärast kogu maailma asjade eest vastutavana. Kardan, et kui ma neid asju ära ei tee, siis jäävadki tegemata. Tulemuseks on see, et ma olen 24/7 nagu orav rattas ja võtan enda selga nii suure koorma, et ma ise selle alt enam väljagi ei paista. Olen sõna otseses mõttes niivõrd koormatud teiste inimeste asjadega, et iseenda jaoks ei jää enam mingit aega ega energiat üle.

Ja eriti nõme kaasnähtus kaassõltuvuse juures on see, et inimene hakkab vinguma, kuidas keegi ei pane tähele, kui palju ta pingutab, ja kõik teised on laisad ja lohakad. No muidugi tahaks selle peale ju öelda, et keegi ei käskinud sul seda kõike teha? Mis sa vingud, ise ju võtsid endale need ülesanded, mis tänu ja kätelkandmist sa ootad asjade eest, mida keegi pole palunud sul teha? Jah, mõistusega võttes saan aru, et täpselt nii see on, aga südames ootaks seda tänu ja kätelkandmist ju ikkagi :)

Mis selle kõige mõte on? Kassid? Jah, osaliselt kindlasti. Kassid on armsad süütud olevused, kes ei pea kannatama inimeste mölakluse ja hoolimatuse pärast. Igaüks neist vajab ja väärib hoolt ja armastust.

Aga tegelikult on Kassiabi sügavam mõte ikkagi inimesed. Selle mõte on ära tunda mölakaid, et hoida neist eemale ja mõista neid hukka, kogudes samal ajal enda ümber võimalikult palju toredaid ja helgeid isiksusi. Inimesed, kes hoolivad loomadest, kiirgavad seda energiat, mida tegutsemiseks vaja on. Inimesed, kes kingivad hüljatud kassile armastava kodu, äratavad lootust, et maailm ei ole nii sünge paik. Tekitavad tunde, et MINA olen midagi head teinud, tänu minule on ühel elaval hingel midagi hästi. Jah, maailmaparandamise tunde.

Aga... praegu sellest kõigest ikkagi ei piisa.