Aslan ja Linda

Hakkab juba vaikselt tradistsiooniks saama, et kui juba blogisse kirjutan, siis kaks postitust korraga. Aga mul on hoog sees. Tahan anda ülevaate olukorrast enda juures, enne kui jälle kassid koju lähevad, ilma et neist mingit märki maha jääks. Ja Aslan ja Linda igatahes on kolme päevaga juba päris olulise märgi jätnud.

Aslan ja Linda on mu vannitoas olnud kolm päeva. Pärit on nad Lagedilt, kus elasid kassikoloonias koos veel hulga kassipoegadega. Kassiabil oli tegelikult plaanis nad kõik ulu alla aidata, kuid lõksu langesid esimesena just need kaks nunnut ja kuulujutud räägivad, et teised kassid olid pärast seda üldse ära kadunud. Eks näis, mis saab, esialgu tuleb olla õnnelik nendegi kahe üle.

Aslan pärast kinnipüüdmist ajutises hoiukodus

Linda pärast kinnipüüdmist ajutises hoiukodus

Aslan ja Linda on pärit erinevatest pesakondadest. Poiss Aslan on suurem, umbes 4-kuune, Lindake ehk pisut üle 2 kuu vana. Nad on järjekordne näide sellest, et kassid - eriti kassipojad - EI SAA õues omapäi hakkama. Mõlemad olid saabudes mustad ja räpased, aevastasid suuri kollaseid tatikolle ja silmad jooksid vett. Linda oli ka kõhn nagu luukere ega kaalunud praktiliselt midagi. Kõik selgroolülid ja ribid sai üle lugeda. Aslanil on ümmargune kõht, aga ma olen üsna kindel, et see on ebaregulaarsest toidust tekkinud gaaside ja siseparasiitide tõttu.

Olud on kitsad, aga küll mahub.

Minu vannitoas

Praeguseks on mõlemad saanud ussirohtu ja saavad herpese (kasside nohuviirus) vastu antibiootikume. Saavad ka vitamiinipastat, silmasalvi, probiootikumi ja korralikku toitu. Pesin nad ka ära, aga ega nad esialgu väga palju puhtamad välja ei näe. Mustus on juba külge kinni vanunud. Lisaks jooksevad neil silmad iga päev nii hullusti, et kuivanud pisaravedelik muudab jälle näod kriimuks. Aslanil on silmad eriti hullud. Aga noh, see kõik on siiski mööduv mure. Olen kindel, et nädala pärast näevad nad juba oluliselt paremad välja. Ja kui ravi läbi, saavad mõlemast väga ilusad kassid säravvalgete käpakeste, puhaste silmade ja läikivate kasukatega.

Linda ei karda mind üldse. Ta on inimesega täiesti sõber, julge ja hakkaja kassitüdruk. Nagu tänavalt tulnud kassidega tihti juhtub, siis esimesel päeval Linda ainult sõi ja puhkas. Nüüdseks hakkab talle aga elu sisse tulema :) Kuna ta sotsialiseerimist ei vaja, siis olen teda ka vannitoapõrandale vabalt jooksma lasknud, ja noh, ütleme nii, et joosta ta oskab. Nagu ka ahvi kombel mööda kuivavat rätikut üles ronida. Ühesõnaga on mul rõõm näha, et temas on peidus üks agar ja mänguhimuline kassilaps, sest täpselt sellised peavadki kassilapsed olema. Energia räägib tervisest.

Pesust tulnud

Lindale meeldib väga-väga ka süles istuda. Ta nurrub kogu aeg ja poeb väga armsalt mulle kaissu. Sätib end süles mõnusalt kerra, müksab peaga ja aeg-ajalt vaatab oma suurte vesiste silmadega andunult otsa. No ja siis meeldib talle veel mööda riideid üles ronida ja õla peale turnima minna. Aga ta tuleb sealt ilusti ise alla ka, ronib mööda riideid tagasi sülle :) Ja on näha, et ta on ikka alles päris pisike preili, sest süles olles hakkab ta vahel oma ninaga igale poole riidevoltide vahele trügima, nagu otsiks kohta, kust imeda. Küllap jäi temast Lagedile ema maha. Samamoodi ronib ta oma sõbrale Aslanile kõhu alla, otsib ema nisa. Vahel pean nad lausa ära lahutama, sest Aslan paistab sellest pealetükkivast käitumisest täitsa segaduses ja häiritud olevat.

Uudistab

Süles

Aslan-poiss, kes on nime saanud Narnia-kroonikate suursuguse lõvi järgi, ei ole sama julge kui Linda. Kui puuriuks lahti teha, siis ta ikka taganeb nurka ja üritab end hästi madalaks ja märkamatuks teha. Süllevõtmine tekitab temas ka natuke paanikat. Tee peal üritab ta meeleheitlikult oma küüned millegi taha kinni haakida, et ehk siis ikka ei võeta kaasa :) Nii et tihti tirin koos Aslaniga puurist välja ka pesarätiku ja liivakasti, mis ta küünte küljes on.

Arvab, et lillepotis on turvaline

Pärast pesu veel natuke niiske

Süles on Aslan pisike pehme kompaktne pallike. Oeh, no just sellised armsad tagasihoidlikud, häbelikud kiisud kipuvad ikka mu lemmikuteks saama. Sälli on ju ka täpselt selline - absoluutne pailaps ja kukununnu, kes laseb endaga kõike teha. Tekib lihtsalt vastupandamatu tahtmine neid hellustega üle külvata, nende eest hoolitseda ja neid kõige halva eest kaitsta. Küll tahaks Aslanile öelda, et ära karda, kullake, kõik on hästi, ma olen siin ja hoian sind. Paraku ta muidugi inimkeelest aru ei saa, nii et näitama pean talle oma häid kavatsusi teisel teel. 

Muidugi võtab see kõik mõnevõrra aega, aga mitte liiga kaua. Sest Aslan on väga noor ja paitamine meeldib talle juba praegu väga-väga. Süles ei lähe kaua aega, kui juba ta nurrub ja naudibki. Pärast mõningat paitamist hakkab ta end ka lõdvaks laskma ja mõnusamatesse asenditesse sättima. On ka juba peaga müksanud. Väga meeldib lõua alt ja kõrva tagant sügamine. Ja tal on täpselt samasugune komme sügavale silma vaadata, nagu Lindalgi. Lihtsalt tõstab aeg-ajalt pea ja vaatab sulle otsa, pilgus selline hellus ja tänulikkus, et süda ähvardab lõhkeda.

Aslan pole mitte lihtsalt sülekiisu, vaid lausa sülelaps. Ta võib vist küll tundide kaupa süles nurrudes kerratõmbunult pikutada. Ja nii raske on teda sülest ära panna. Ta on just selline väike soe usaldav tombuke, keda tahaks kogu aeg enda lähedal hoida ja igale poole kaasa võtta. Kolm päeva, ja juba on olukord selline.

Aga Aslan ja Linda on ka omavahel uskumatult armsad. Alati, kui ma vannituppa astun, on nad pesas mõnusalt üksteise kaisus, hoiavad teineteisel isegi käppadega ümbert kinni. Nii et minu meelest oleks eriti, eriti tore, kui nad kahekesi koos koju saaks.