Laisk blogipidaja

Jah, mina.

Kassid teevad iga päev midagi huvitavat, aga mina üldse ei kirjuta sellest. Elu on nii kiire ja vaba aeg kulub kõik laisklemisele :)

Ühesõnaga on meil siin siis sellised lood, et Valeria on broneeritud - hurraa! Temast saab ühe 8-aastase tüdruku kass. Tüdruk oli endale ammu kassi igatsenud ja nüüd, kui pere kolib päris oma korterisse, leiti võimalus tütre unistus täita. Bürokraatia taga peab veel natuke ootama, aga niipea, kui uue korteri võtmed käes, tuleb pere oma kiisule järele.

Valeria, juba 3-kuune

Vahepeal oli mul Valeriaga täitsa mure, sest ta ei tahtnud eriti süüa. Pakkusin erinevaid hõrgutisi - ühte konservi, teist konservi, hapukoort -, preili jooksis iga kord innukalt toidukaussi nuuskima, võib-olla natuke maitses, aga siis kraapis pettunult toidule peale ja kõndis minema. Krõbinatest me üldse ei räägigi - ta ei saanud isegi aru, et need on toit! Käis ainult emme kõhu all piima imemas, aga nii suurele kassipojale ei ole see piisav.

Mitte helkur, vaid kassimänguasi!

Aga siis tuli mulle meelde Neila, kes ei tahtnud samuti üldse tahket toitu sööma hakata - kuni ma pakkusin talle toorest kanafileed. Kiirustasin poodi ja soetasin seda Valerialegi. Ossa raks, kuidas ta selle kallale tormas! Selge - samuti toortoitlane. Maks ja kanasüda läksid samuti väga hästi peale. Ja värske kala. Kassipoeg hakkas kiirelt kaalus juurde võtma, muutus mõnusalt pontsakaks ja karv läks puhvi :)

Kanamaks ja veisehakkliha

Kanamaks, kanafilee; konserv

Kanafilee; pasteet

Kanamaks, kala; konserv

Valeria suudab päevas vähemalt 100 grammi toortoitu sisse vohmida. Ja kuigi kanafilee ja maks on endiselt lemmikud, siis nüüdseks on ta hakanud ka konserve ja krõbinaid sööma. See teeb ta uue pere elu märgatavalt lihtsamaks. Vahepeal jõudsid nad tema jaoks juba väikseid minigrip-kilekotte varuda - et saaks toorest liha pisikeste portsudena külmutada ja siis ühekaupa üles sulatada. Liha ei säili tavalises külmikus ju kuigi kaua, nii et mina panengi selle kohe portsjoniteks jagatuna sügavkülma. Lisaks olen ülejääkide vältimiseks nüüd ka Sällile-Tormile liha andnud. Varasemast on mul selline kogemus, et nad liha ei söö ja eelistavad konservi. Aga minu suureks üllatuseks on nüüd vähehaaval ikka sööma hakanud. See on positiivne.

Seikleb

No ja teine mure oli Valeriaga see, et kuna ta oli päevad läbi emaga kahekesi ja mind nägi vaid õhtuti lühikest aega, siis kippus temast väike memmekas kasvama. Ehk siis - kui tal karantiiniperiood läbi sai ja ta tuppa lahti lasin, oli preili esialgu üsnagi paanikas. Ta polnud harjunud ei suurema territooriumi ega ka sellega, et pidevalt mingi suur kolakas inimene igal pool ringi trambib. Kippus toas rohkem Tormi-Sälli külje alla hoidma, minusse suhtus väga suure ettevaatusega.
Loomulikult pole selles süüdistada kedagi teist peale minu. Kuna Valeria ei olnud saabudes metsik kassipoeg, jätsin tema sotsialiseerimise unarusse. Ma ei tulnud selle peale, et ka inimsõbralik kassipoeg vajab pidevat teadlikku sotsialiseerimist, et on hädavajalik, et ma veedan temaga iga päev pikalt aega. 

Õnneks on nüüdseks ka selles osas arenguid näha. Kõigest paar päeva väga intensiivset suhtlemist minuga on temast teinud täiesti teise looma.
Kõige julgem on Valeria esikus vannitoa ukse ees. Siis nühib vastu mu sääri, hüppab jala najale püsti, nurrub ja miilustab - vist selleks, et vannituppa sisse saada ;) Kui ta siis vannituppa lasen, on ta esialgu väga õnnelik. Seal tunneb ta end nagu omas kodus, kõige turvalisemalt. Aga varsti tahab juba jälle välja elutuppa. Iga kord, kui vannitoa ust paotan, on preili välgukiirusel ukse vahel. Ükskõik, kummal pool ust ta siis parasjagu ei oleks - ikka on ju mujal rohi rohelisem :)

Kiusab Sällit

Elsa ja Valeria on mõlemad nüüdseks kiibitud ja vaktsineeritud. Saanud ka korraliku parasiiditõrje - algul Strongholdi, siis kaks korda ussirohtu. Elsa kolis eile Kassiabisse teiste kiisude juurde. See oli päris jube. Eraldi hoiukodust "ühikasse" kolides on kassid alati nii šokeeritud. Ja mul on siis nii hirmsa reeturi tunne. Nad vaatavad mulle sellise pilguga otsa, et "kuidas sa ometi võisid!" Aga see oli vajalik, sest täiskasvanud kassil on suurest kassimajast suurem lootus koju saada, ja pealegi oli Valerial aeg ema tiiva alt välja tulla.

Elsa on superarmas ja hea kass. Ma tahaks nii väga, et sellest kunagisest räämas tänavakassist saaks armastava kodu silmatera. Tahaks, et Elsa edasine elu mööduks printsessina, et ta ei peaks enam kunagi hirmu, külma, nälga ja muret tundma. Seega - kui keegi soovib endale väga leplikku, rahulikku ja sõbralikku kassikest, siis võib Kassiabisse Elsaga tutvuma tulla.