Sälli monoloog

Tere-tere! Mina olen Sälli, üks ütlemata kena kolmevärviline kassipreili oma parimais noorusaastais. Kuna Marilis on viimasel ajal õige laisaks läinud ja meist, kassidest üldse ei kirjuta, üritan selle vea ise parandada. Kindlasti tahate teada, kuidas meil siin vahepeal läinud on.

Mina, sälli

Noh, mis ma oskan öelda. Mina ja Tormi elame siin vaikselt oma elu, nagu ikka. Päeval enamasti magame, õhtul muutume erksamaks ja hakkame mängima ja ringi tuuseldama. Minule meeldib kõige rohkem ikkagi pallimäng, aga Tormi armastab maadelda. Vahel saab mul lausa villand sellest, kuidas ta kogu aeg mind pikali veab ja üht- ja teistpidi klohmib. Poiss, noh - eks talle meeldivadki tormakamad poistemängud.

Aga milleks see kapp siis veel osteti?!

Vahel toob Marilis meile uusi mänguasju ka. Või urgitseb diivani alt välja vanad, juba unustatud mänguasjad. Siis on jälle tükk aega lõbus, kuni nad lõpuks ikkagi jälle diivani alla tagasi jõuavad.

Mm, uus mänguasi!

Veel tõi Marilis mulle korvi. Ta leidis selle suvilast ja teadis kohe, et ma tahan seda endale. Ma olen siin ju varsti juba terve aasta olnud, eks selle ajaga õpivad inimloomad kasse tundma küll. Ma käin iga päev truult oma korvis magamas. See meeldib mulle väga-väga.

Minu korv!

Ainult et vahepeal oli meil siin paariks päevaks üks väike marakratt Ruudi. Nüüd on ta, õnneseen, muidugi juba uues kodus. Ruudi oli alles nii pisike, et ta ei osanud alati häda korral liivakasti minna, ja kujutate ette, ükskord pissis ta mu korvi täis! Aga tegelikult polnudki sellest midagi hullu, sest pissine padi võeti korvist ära ja nüüd on seal veel palju pehmem ja mõnusam ase. 

Ruudi

Selle pehmust näitab kas või see, et Tormi käib seal peal nüüd käppadega sõtkumas. Tema korvis ei maga - ega ta ei mahukski sinna - , vaid lihtsalt asetab esikäpad korvi ja asub õndsa näoga rütmilise nurru saatel sõtkuma. Tormi on teada-tuntud pehmoindikaator. Näiteks siis, kui meid magamistuppa lastakse (tavaliselt ei lasta, sest Marilisil on seal toalilled, aga neid armastab Tormi närida), on Tormi meelistegevus voodisõtkumine. Kui juba tema sõtkuma hakkab, siis peab ikka tõeliselt pehme olema! Ja seda te ju juba teate, et ta käib ka Marilisi villakotis sõtkumas?

Muidu oleme me igati asjalikud ja igal pool juures. 

Pappkast! Tormi peab kindlasti KOHE seal sees olema.

Ükskord käisid kassiabilised ühel pereüritusel Kassiabi kiisusid tutvustamas, ja meie aitasime selle tarvis plakatit teha.

Kui Marilis hommikul üles ärkab ja õhtul koju tuleb, oleme me rõõmsad. Jah, mina ka. Ma tulen ka koos Tormiga ukse peale vastu ja teen "murrr!?" ja tõmban ennast üleni mõnusaks kohevaks palliks. Nii näitan ma, et soovin paitamist ja lähedust. Olen küll veel endiselt pisut tagasihoidlik tüdruk, kuid seda ei saa küll keegi öelda, et ma suhtlemist ja sügamist ei naudiks! Nühin end vastu mööblit ja tiirutan pidevalt perenaise ümber, nurr kajamas. Nurrumine saadab mind üldse igal pool. Pikutades, süües, pai saades, mängides. Ei ole ühtki tegevust, mida ma ei suudaks teha nurrumise saatel!

Suudan ka sellises asendis nurruda!

Nii palju siis minust. Ma tean küll, et tegelikult tahate te kuulda hoopis neist, kes meil nüüd vannitoas elavad. Noh, esiteks elab seal üks kuri must karvapall, kes aeg-ajalt vannitoa ukse vahelt plehku saab ja hirmsa möirgamise saatel mulle ja Tormile kallale tahab kihutada. Õnneks järgneb talle alati sama hirmsalt möirgav Marilis, kes karvapalli kiirelt sülle haarab ja minema toimetab, enne kui mingit suuremat kahju sünnib. Lühemalt kutsutakse seda küünte ja hammastega palli vist kassiemaks.

Kassiema

Hoopis toredamad on aga kolm väiksemat karvapalli, kes ei möirga ega küünista. Nemad on pisikesed kassitited, kes pühapäeval juba 4 nädalat vanaks saavad. Kaks musta on poisid ja triibuline on tüdruk.

Beebid

Sebastian ehk Bassu on oma perekonna kõige ümaram liige. Päris pisikesena, kui ta veel üldse ei kõndinud, vaid ainult roomas, meenutas ta väikest morska või merilõvi. Oli selline paks sardellitaoline must vorstike hiigelsuurte valgete vurrudega. Nüüdseks on talle päris pikad jalakesed alla siginenud, aga rasvavolte pole siiski vähemaks jäänud. Ta on päris flegmaatiline kassipoeg, tihti tardub lihtsalt ühes poosis paigale ja vaatab sulle oma hiigelsuurte kurbade kassipojasilmadega otse hingepõhja. Ja nii kas või mitu minutit järjest. Ma ise arvan, et ta flegmaatilisus on suures osas ka kehakaalust põhjustatud. 3,5-nädalasena kaalub ta 550 grammi, mis on sisuliselt 5-nädalase kassipoja kaal.

Mattias ehk Matu näeb vennast ehk pisut saledam välja, kuid pontsakas poiss on temagi, suuruse poolest samuti oma eakaaslastest kaugel ees. Pole midagi öelda, terved ja õnnelikud kassipojad.

Neila on oma vendadest saledam. Ma arvan, et just seetõttu hakkas ta end kõige varem oma värisevatele jalgadele ajama, ja üldse paistab ta teistest kiirema arenguga olevat (noh, nagu tüdrukud ikka ju). Kui vennad praegu ainult tuterdavad aeglaselt, siis Neila üritab juba joosta ja hüpata. Ja just eilsest-tänasest on ta hakanud tegema ka mänglevaid "murr-häälitsusi", mis rõõmsaid kasse ikka saadavad. Ma olen Neila üle nii uhke, nagu oleks ta mu oma tütar! Ja ta võiks seda vabalt olla, sest ehkki triibik, on ta samal ajal siiski ka kolmevärviline, nagu minagi. Kasukas helendavad selged punakad laigud. Igatahes on mul hea meel, et ta hoiab ikka naiskasside lippu kõrgel. 

Mind ja Tormit nende pätakatega veel eriti kokku ei lasta, aga perenaise süles oleme neid näinud küll ja nendega ka ninasid kokku pannud. Aga las nad kasvavad ja kosuvad veel oma turvalises ja tuttavas vannitoas, ema hoole all. Küll hiljem jõuame nendega kassimänge mängida.