Õnneliku lõpuga lugu

Aslan ja Linda on juba peaaegu nädal aega uues kodus olnud. Jah, just nimelt uues kodus, mitte uutes kodudes - sest nemad võeti nimelt kahekesi koos ühte perre. Mida enamat nii mina kui nemad oleksidki võinud tahta? Nad on alati üksteisel olemas, neil ei ole kunagi üksi kodus kurb ega igav, neil on alati keegi, kellega mängida ja kelle kaisus magada.

Linda ja Sälli jälgivad heegeldamist

Pere tuli tegelikult vaatama Aslanit. Neil oli plaanis võtta üks kass. Aga Lindaga kohtudes armusid nad ka temasse. Noh, ega siin midagi imestada polegi - Linda on lihtsalt niinii armas pisike kullatükipoeg, kes peabki kõigi inimeste südamed võitma. Väike spagett-kass, kes lõtvub inimese käte vahel makaronina ja põristab kogu aeg oma nurrumootorit.

 

Aslanist sai hoiukodus veedetud kolme kuuga suur memmekas. Vannitoas muutus ta täiesti julgeks, nurrus nagu lõvi, mängis nagu hull, tolgendas pidevalt jalus, ronis sülle ja nühkis end innukalt mööda mu nägu, toppis oma ninakest mulle pihku, kõrva ja suhu. Kui ta tuppa lahti lasin, algas aga sotsialiseerumisprotsess jälle algusest pihta - kuna territoorium oli uus ja palju suurem, ei tundnud ta algul end seal kindlalt ja jooksis eest ära. Aga iga päevaga muutus julgemaks ja tublimaks.

 

Uude koju kolides tekkis alguses muidugi jälle tagasilöök. Taaskord peab ju uue territooriumi omaks võtma, seekord ka täiesti uued, võõrad inimesed. Aga Aslanil on julgustuseks Linda kaasas. Ja ma tean, et Linda abiga harjub ta lõpuks täiesti ära. Täpselt samamoodi, nagu harjus minu vannitoas. Tema pere on väga hooliv ja kannatlik. Aslanil on aega täpselt nii palju, nagu ta vajab.

 

Linda oli kohe algusest peale julge ja tundis end nagu omas kodus. Pere sõnul on ta uudishimulik ja mänguline, kolab ringi, nurrub ja tuleb kaissu magama. Mul on hea meel, et neil on praegu keegi, kes neid lohutab ja keda nad nunnutada saavad, kuniks Aslan julgust kogub.

 

Pisike mure on mul siiski Linda tervise pärast ka. Päris terveks ta peaaegu 3-kuuse antibiootikumikuuriga ei saanudki. Aevastamine kadus ära, kuid silmad jäid tal ikkagi jooksma ja pisut punetama. Kuna proovisime arstiga ära kõik silmarohud, mis kliinikus olemas olid ja tundus, et praktiliselt kõik pigem ärritasid ta silmi, mitte ei parandanud, otsustasime lõpuks järele jätta ja tal niisama olla lasta. Silmade jooksmine on üpris sage kassiherpese tüsistus. Linda võib sellest lõpuks välja kasvada, aga ei pruugi. Olen rõõmus, et uut pere see kosmeetiline probleem ei häirinud. Nad käivad Lindaga sama arsti juures edasi ja hoiavad ta tervisel silma peal.

 

Olge tublid, mu punast verd kassilapsed: õrn, graatsiline preili Linda ja toekas, energiline lõvipoeg Aslan. Et lõppkokkuvõttes saaks teie mõlema kohta öelda: terved, julged ja õnnelikud.

 

Ja lõpetuseks siia pilt, mis mind vähemalt ülepäeviti vannitoas ootas. Ülemeelik kass on terve ja rahulolev kass.

 

 

Vannitoas aga on juba uued asukad, kuid neist järgmine kord.