Paldiski rääbised

Neli päeva tagasi, kolmapäeval, jõudis minu juurde kassiema Elsa koos oma 2-kuuse tütrekese Valeriaga. See emane kass oli pikalt Paldiski sadamas koerakuudis elanud ja Kassiabisse järjekorras olnud. Temast teatas 2014. aasta suvel meie Paldiski vabatahtlikule Annelile sadama töötaja ja küsis, kas me ei saaks kuidagi aidata. Elsal oli siis kolm poega ka, Tipi, Täpi ja Tõmmu. 

Elsa koos kaaslasega suvel sadamas

Poegadele sai Anneli sel hetkel hoiukodu pakkuda ja nüüdseks on nad kõik ka uutes kodudes.

Kassiema jäi aga sadamasse ootama. Nagu tihti juhtub, sattus meile kogu aeg ette hädalisemaid, karantiinikohad ei vabanenud nii kiiresti, kui vaja oleks olnud, ja kui olime lõpuks valmis Elsa vastu võtma, selgus, et tal on uued pojad. Poegadega kassiemale meil aga kohta polnud. Kesklinna suures hoiukodus hoiame ainult täiskasvanud kasse, poegi me sinna ei vii - väikeste kasside tervis on nii habras, et nad peavad olema kodusel hoiul pideva jälgimise all. Nii olime sunnitud Elsa taas ootele jätma, kuniks mõnel kodusel hoiukodul koht tekib. Tegelikult mõtlesingi, et võtan järgmisena enda juurde just nemad. Aslan ja Linda paranesid, leidsid kodud ja lõpuks olin valmis.

Aga talvel pole sadamas enam üldse tore...

Neljast pojast kolmele oli sadama personal vahepeal juba kodud leidnud. Tegelikult on mul sellest natuke isegi kahju, kuna lootsin, et terve kassipere võtmisega saan korraga rohkem kasse tänavalt ära aidata. Aga tegelikult on see muidugi positiivne, et väikesed kiisud ei pea enam õues külmetama, vaid oma päriskodudes nurruvad. Loodame vaid, et nad said endale head kodud.

Poegadega

Elsa ja Valeria saavad endale kindlasti head kodud. Kuna nad on nii palju raskusi üle elanud, on nad ära teeninud muretu tuleviku. Mul on nii hea meel, et nad lõpuks siin on. Rahulolutunne, mis saabub siis, kui oled mõnd tõeliselt õnnetut loomakest aidanud, on kirjeldamatult suur. Nii oli minulgi lihtsalt supermõnus tunne vaadata, kuidas märjad, porised, kriimude nägude ja tühjade kõhtudega kassikesed minu vannituppa jõudes ennast pehmes, soojas fliisist pesas kerra tõmbasid ja asusid kõhtu täitma pehme, hõrgutava kassipasteediga. Lõpuks ometi soe tuba ja toit, mis ei lõppe!

Esimene õhtu hoiukodus

Kõige rohkem on üle elanud muidugi Elsa. Tal on selja taga aastad tänavaelu ja mitmed pesakonnad kassipoegi. Ta saabus minu juurde täiesti kurnatuna. Ta valge kasukas oli aastate mustusest üleni hall ja võidunud, silmad rähmased, käpad märjad, kõht suur ja väljaveninud, pilgus otsatu, otsatu väsimus. Ta oli täpselt selline kass, keda nähes emad oma lapsed endale lähemale tõmbavad ja hoiatavad, et hulkuvat kassi paitades saad endale kindlasti mingi hirmsa haiguse külge.

Esimesed kaks päeva Elsa ainult sõi ja magas. Ja nende kahe tegevuse vahepeal lihtsalt konutas apaatselt ühe koha peal, nii et ma hakkasin arvama, et tal võib tõesti tervisega midagi pahasti olla. Aga kuna nüüdseks on talle elu täitsa sisse tulnud, siis arvatavasti oligi tegu lihtsalt tänavaväsimusega. Enamik staažikaid tänavakasse on tuppa jõudes väga, väga väsinud. Tänaval on ju kogu aeg ärevus ja mure - kust süüa saada, kelle eest põgeneda, kus magada, kuidas sooja saada. Nii et päästetud saades tekib neil meeletu pingelangus ja vajuvadki paariks päevaks kurnatuna kokku ja magavad end välja.

Väsinud

Praeguseks on Elsa ja Valeria end vannitoas kenasti sisse seadnud. Kui esimese junni leidsin järgmisel hommikul vannist, siis õhtuks oli liivakasti otstarve juba selge ja seda kasutatakse iga päev tublilt ja sihtotstarbeliselt. Rõõmustav on see, et neil on kõhud täiesti korras. Kuna igasugu algloomadest ja ainuraksetest põhjustatud kõhuhädade ravimine on üks stressirohkemaid protseduure nii kassi kui inimese jaoks, on korras kõht tõesti väga oluline. Neil pole ka kõrvalesta.

Valeria ja Elsa

Iseloomu poolest paistab Elsa seniste tähelepanekute põhjal olevat väga, väga hea kass. Ta on hell ja lähedust armastav, tahab hirmsasti pai saada ja nühkleb kogu aeg ümber jalgade. Paistab väga kannatlik ja rahulik loomake. Tõuseb ka tagajalgadele püsti ja hüppab peaga vastu kätt, et pai saada :)

Tal on väga ilusad erkrohelised silmad ja peagi läheb ka ta kasukas puhtaks ja säravvalgeks. Elsast saab Kassiabi hoole all parim versioon iseendast. Ta ei pea enam lõputult poegima, ta ei pea nälgima, külmetama ega muretsema ei iseenda ega ka oma järelkasvu pärast. Ja kusagil leidub tema jaoks keegi, kes arvab, et just selline armas laudalapiline kassike on eriline ja temale täpselt sobiv sõber. Aga sinna läheb veel natuke aega.

Hetkel veel mustavõitu

Valeria on uudishimulik ja aktiivne nagu kassilapsed ikka, aga samal ajal absoluutselt daamilik. Ta meenutab mulle üsna palju Lindat, sest ka Valeria on selline peene kondiga, õrn ja habras, tütarlapselik ja kaunis. Tal on väga ilmekas nägu suurte roheliste silmadega. Valeria ei ole üldsegi mitte sama must ja sama kurnatud kui ta ema. Ta on verinoor, värske, lootusrikas ja täis tahet elada. Temal on ees helge ja ilus tulevik.