Sälli on nüüd minu kass. Tegelikult on seda juba kaua aega olnud. Minu kodust on saanud tema kodu - koht, kus ta end kõige turvalisemalt tunneb. Ta usaldab ainult mind, ja ainult siis, kui ta on lemmikloomaregistris minu nimele kantud, saan olla täiesti kindel, et tal on kõik hästi. Nüüd saan ma tõesti olla 100% kindel, et ei tema ega Tormiga juhtu mitte kunagi mitte midagi sellist, nagu juhtus Kassiabi tuba3 kõige armsama kassi Birgittaga.
 |
| Sälli kodus |
Copy-paste mu 2. detsembri Facebooki-staatusest.
Olen MTÜ Kassiabi vabatahtlik olnud kaks aastat. Emotsioone on selle aja jooksul olnud palju, kuid midagi nii haiget, kui täna, pole ma siiani veel kogenud.
Aasta alguses sattus meie hoole alla Birgitta - umbes aastane emane kassike maailma kõige leebema ja leplikuma iseloomuga. Päevad läbi ta ainult nurrus ja kallistas inimesi. Birgittal oli haruldane sünnidefekt, millega kassid tavaliselt täiskasvanueani ei ela - suulaelõhe. Kassiabi korraldas suure annetuskampaania, et Birgitta saaks opile minna ja suulaelõhe kinni õmmeldud. Head inimesed annetasid, elasid kaasa, ja saimegi raha kokku. Viisime kiisu opile Tallinna parima kassiarsti juurde, kes suulaelõhe kokku õmbles. Pärast oppi tohtis Birgitta süüa vaid pehmet toitu, nii et koostasime graafiku, kes millal teda toitmas käib. Mõned meist käisid Birgittat vaatamas ka oma tööajast. Meil polnud tema heaks millestki kahju, sest ta oli lihtsalt imeline, kõige-kõige armsam kass üldse. Kuigi kõik päästetud kassid on meile kallid, oli Birgitta siiski kõikide vaieldamatu lemmik.
Käisin temaga mitmeid kordi veel loomaarsti juures kontrollis. Ta paranes hästi ja sai täiesti terveks - enam ei sattunud toit talle suulaelõhe kaudu ninna, ta sai normaalselt süüa ja hingata ning nurrus meile aina suurema rõõmu ja kiindumusega.
Muidugi olime kõik rõõmsad, kui Birgitta endale kodu leidis. Ta läks elama Nõmmele üksiku vanema naisterahva juurde. Arvasime, et temast saab oma perenaise silmatera, hellitatud lemmik...
Ma ei suuda kirjeldada, mida tundsin, kui avastasime täna täiesti juhuslikult lemmikloomaregistrist, et Birgitta on surnud. Ta läks koju 2.06.2014. Vaid kaks nädalat hiljem, 14.06.2014 on perenaine lasknud ta magama panna. Helistades selgus, et Birgitta ei võtnud kodu omaks! Ei nurrunud tervet päeva ja oli tihti peidus. Kahe nädalaga sai inimesel kannatus otsa, ta pakkis kassi kaasa ja viis loomakliinikusse surmasüstile, nii et silm ka ei pilkunud. Kassiabile ei iitsatanud sõnagi ja võttis kohe kuskilt uue kassi.
Meil on loovutuslepingus kirjas, et kui midagi juhtub ja ei saa / ei soovi enam kassi pidada, siis võtame alati kassi tagasi. Meil on seal ka kirjas, et uuel omanikul pole õigust kassi magama panna või ära anda ilma meile teatamata. Sellele lepingule kirjutas inimene lahkesti alla.
Ma tahaks lihtsalt nutta ja karjuda. Ma tahaks sellele inimesele kallale minna. Ma juba saatsin talle pika sõimukirja, aga mida see aitab - armsat, head, õrna, leplikku, rahulikku, meie kõigi poolt palavalt armastatud ja hoitud Birgittat ei too enam miski tagasi. Birgittat, kellel oli veel terve elu ees, keda oleks kusagil nii väga oodatud ja tahetud ja täieõiguslikuks pereliikmeks peetud. Kusagil oli tema jaoks olemas kodu, kellel poleks pähegi tulnud solvuda või alla anda, kui kass kahe nädalaga julgelt ringi kappama ei hakka - veel vähem teda magama panna!!!
Nüüd ma tahaks teada, kust ometi võtta veel motivatsiooni, et edasi tegutseda!
Aasta alguses sattus meie hoole alla Birgitta - umbes aastane emane kassike maailma kõige leebema ja leplikuma iseloomuga. Päevad läbi ta ainult nurrus ja kallistas inimesi. Birgittal oli haruldane sünnidefekt, millega kassid tavaliselt täiskasvanueani ei ela - suulaelõhe. Kassiabi korraldas suure annetuskampaania, et Birgitta saaks opile minna ja suulaelõhe kinni õmmeldud. Head inimesed annetasid, elasid kaasa, ja saimegi raha kokku. Viisime kiisu opile Tallinna parima kassiarsti juurde, kes suulaelõhe kokku õmbles. Pärast oppi tohtis Birgitta süüa vaid pehmet toitu, nii et koostasime graafiku, kes millal teda toitmas käib. Mõned meist käisid Birgittat vaatamas ka oma tööajast. Meil polnud tema heaks millestki kahju, sest ta oli lihtsalt imeline, kõige-kõige armsam kass üldse. Kuigi kõik päästetud kassid on meile kallid, oli Birgitta siiski kõikide vaieldamatu lemmik.
Käisin temaga mitmeid kordi veel loomaarsti juures kontrollis. Ta paranes hästi ja sai täiesti terveks - enam ei sattunud toit talle suulaelõhe kaudu ninna, ta sai normaalselt süüa ja hingata ning nurrus meile aina suurema rõõmu ja kiindumusega.
Muidugi olime kõik rõõmsad, kui Birgitta endale kodu leidis. Ta läks elama Nõmmele üksiku vanema naisterahva juurde. Arvasime, et temast saab oma perenaise silmatera, hellitatud lemmik...
Ma ei suuda kirjeldada, mida tundsin, kui avastasime täna täiesti juhuslikult lemmikloomaregistrist, et Birgitta on surnud. Ta läks koju 2.06.2014. Vaid kaks nädalat hiljem, 14.06.2014 on perenaine lasknud ta magama panna. Helistades selgus, et Birgitta ei võtnud kodu omaks! Ei nurrunud tervet päeva ja oli tihti peidus. Kahe nädalaga sai inimesel kannatus otsa, ta pakkis kassi kaasa ja viis loomakliinikusse surmasüstile, nii et silm ka ei pilkunud. Kassiabile ei iitsatanud sõnagi ja võttis kohe kuskilt uue kassi.
Meil on loovutuslepingus kirjas, et kui midagi juhtub ja ei saa / ei soovi enam kassi pidada, siis võtame alati kassi tagasi. Meil on seal ka kirjas, et uuel omanikul pole õigust kassi magama panna või ära anda ilma meile teatamata. Sellele lepingule kirjutas inimene lahkesti alla.
Ma tahaks lihtsalt nutta ja karjuda. Ma tahaks sellele inimesele kallale minna. Ma juba saatsin talle pika sõimukirja, aga mida see aitab - armsat, head, õrna, leplikku, rahulikku, meie kõigi poolt palavalt armastatud ja hoitud Birgittat ei too enam miski tagasi. Birgittat, kellel oli veel terve elu ees, keda oleks kusagil nii väga oodatud ja tahetud ja täieõiguslikuks pereliikmeks peetud. Kusagil oli tema jaoks olemas kodu, kellel poleks pähegi tulnud solvuda või alla anda, kui kass kahe nädalaga julgelt ringi kappama ei hakka - veel vähem teda magama panna!!!
Nüüd ma tahaks teada, kust ometi võtta veel motivatsiooni, et edasi tegutseda!
Edasi kulgesid sündmused nii, et mu staatust jagati päris palju kordi ja see jõudis ka täiesti võõraste inimesteni. Birgittakesel oli kaasaelajaid. Loost kuulis ka Õhtulehe ajakirjanik, kes küsis luba sellest lehes kirjutada. Muidugi olin nõus. Ajakirjanik helistas Enele, kes rääkis talle midagi hoopis muud kui mulle. Artiklit saab lugeda siit.
Mind absoluutselt ei huvita mitte mingisugune leukeemia vms. Loovutuslepingu järgi polnud tal õigust ka haiget kassi magama panna Kassiabile teatamata. Ma ei tea, kust ta võtab selle, et me ei olnud nõus kassi tagasi võtma. Ta pole meile iial öelnud, et tahab Birgittat tagastada. Mul polnud aimugi, et midagi on nii halvasti - ainus asi, mille üle ta kaebas, oli see, et kaks päeva pärast kojuminekut Birgitta enam ei nurru. Ja ma lohutasin ja rahustasin teda. Neli päeva pärast mu viimast kirja temale oli Birgitta surnud. Äkki ta helistas kogemata Kasside Turvakodule? Aga ka Kasside Turvakodu võtab alati enda juurest koju saanud kassid tagasi. Ja kui nad Birgittat oma kassina ära ei tundnud, siis nad oleks ju öelnud. Miks Ene ei võtnud ühendust otse minuga, kes ma Birgitta talle üle andsin ja temaga kirjavahetuses olin? Kas tal oli tõesti nii suur viha kassi vastu, kes väidetavalt "lõhkus, märatses ja pani öösel teekannu keema"? Ta ise tahtis noort kassi - maksimaalselt 2-aastast. Ja siis ta vihastab, et kass on aktiivne! Kui 1-aastane kass mürgeldab ja pahandust teeb, tähendab see seda, et tal on KÕIK KORRAS! Kui Birgitta mürgeldas, siis ta ei olnud surmavalt haige!!!
Ma ei saa aru, kust tulevad inimesed, kes eeldavad, et loom käib nööri mööda ja teeb käsu korras kõike seda, mida perenaine dikteerib?! Nõmmel peaks ometi olema mõned mänguasjakauplused, kust soetada endale pehme ja karvane aksessuaar, kes iial pahandust ei tee!
Birgitta oli meie kõikide lemmik. Meie armas, armas, kallis väike nurruv karvapall! Tal oli alati hea tuju, ta tahtis alati pai ja sülle, ta surus end nii usaldavalt inimeste vastu, kellelt ta oli harjunud ootama ainult heasoovlikkust ja abi. Kuidas me teda hoidsime ja armastasime! Me tegime kõik arsti ettekirjutuste kohaselt, et tal oleks pärast oppi hea. Mõned vabatahtlikud käisid talle oma raha eest ostmas konservi, mis on eriti peene tekstuuriga, sile ja libe, et Birgittakesel oleks mugav süüa ja õmblus suulaes kannatada ei saaks. Me kinnitasime üksteisele, et see loomake peab saama endale parima kodu. Ma lükkasin mitmed huvilised kõrvale, oodates seda päris õiget.
Ja siis see kodu, kuhu ma ta lõpuks raske südamega saatsin, viskas meie Birgitta 12 päeva möödudes prügikasti nagu väärtusetu kaltsu.
Ma tahaksin siia lõppu kokkuvõtteks midagi löövat öelda, aga pea on tühi. Ja süda. Kogu meie hool ja vaev on hoolimatult vastu taevast lastud.
No comments:
Post a Comment