Novembrilõpu uudiskiri

Ma ei tea, kas keegi seda blogi üldse loeb, aga eks ma iseenda lõbuks ja meeldetuletuseks panen kirja, mis hoiukodu rindel vahepeal toimunud on.

Kõige suurem muutus on see, et Musti on nüüd uues kodus. Kui esimesed huvilised teda vaatamas käisid ja ära viia tahtsid, siis ma ei suutnud seda sooja nurruvat karvakera oma sülest transakasti rebida ja olin täiesti tõsimeeli valmis ta endale jätma. Iga päevaga kiindus ta minusse üha enam. Ta oli mul lakkamatult küljes nagu takjas, nii usaldav ja armas... Kuidas ma annan ära kassi, kes on mind nii suure rõõmuga oma perenaiseks valinud? See on ju reetmine!

Musti

Kuid siis saabus Mustile võimalus, millest ei saanud ära öelda. Kolmelapseline pere, ja isa on pealegi veel kalamees. Nii palju hellitajaid-mängitajaid, iga päev värske kala laual, turvaline ja stabiilne elu... Pealegi hakkas mulle üha enam tunduma, et Tormi on Musti pärast hirmus solvunud ja tunneb end halvasti. Ta ei suhelnud minuga üldse, kui Musti meil oli. Ja kui ise lähenesin ja pai tegin, siis kõndis lihtsalt põlglikult minema. Tal läks kohe kasukas ka koledaks ja silmad hakkasid jooksma.

"Mis pägalik see on?!"

Kui Musti lahkus, muutus Tormi käitumine kohe. Ta on muidugi alati olnud selline veidi üleolev ja iseseisev tüüp, kes teeb näo, et hellitused teda ei tõmba. Aga siiski käivad tal iga päev peal miilu-tujud. Nende tujude ajal nurrub ta kõvasti ning saalib edasi-tagasi, müksides mind mööda minnes iga kord peaga. Lõpuks viskab selili maha ja laseb armulikult end kõhu pealt ja lõua alt sügada, ise käppadega sõtkudes. Musti ajal tal neid tujusid ei olnud. Musti oli lihtsalt kogu aeg minu tähelepanu keskpunktis ja Tormile see arvatavasti ei meeldinud. Nüüd tunneb ta end palju paremini. Nii et mina sain sellest õppetunni: ma ei tohi võtta endale kassi, kes Tormile stressi tekitab ja tema varju jätab. Tormi arvamuse ja heaoluga tuleb arvestada.

Individualistlik valitseja

Sälli peale ei ole Tormi armukade. Sälli ei domineeri mitte ühelgi rindel, on selline tagasihoidlik ja viisakas nunnuke ja kohtleb Tormit oma käskija ning iidolina. Samas ei ole ta üldse stressis ega alandlik, vaid lihtsalt mõnusalt aupaklik. Nad moodustavad Tormiga suurepärase koosluse. Sälli ei pretendeeri inimese süles magamisele ega lakkamatule tähelepanule, talle meeldib väga omaette mängida ning tuleb alati kaasa ka Tormi tormakate maadlusmängudega. Neil on koos nii tore ja lõbus. Näiteks lamavad üks ühel pool, teine teisel pool ust, ja surgivad üksteist ukse alt käppadega, ise sellest vigurdamisest täielikus hasardis olles. Nad mängivad korteris peitust ja tagaajamist, magavad kaisus ja pesevad üksteist (eriti muidugi Sälli oma isandat) ning kui koju tulen, on nad mõlemad mul ukse peal vastas, tehes innukalt "murr!" ja "mjäu!". Kassikeeles tähendab see muidugi "No andis sind ikka oodata, kelner! Me oleme nälga suremas."

Sõbrad

Sällist ma ei ole veel kirjutanud. Tema sai püütud suve lõpus Taime tänava kassikolooniast. Ta on Ralfi õde samast pesakonnast, ehk siis umbes 2-aastane imekena kolmevärvilise kasukaga kiisupreili. Ta on ääretult graatsiline, uudishimulik ja mänguhimuline, leebe iseloomuga ja hirmus armas. AGA ta ei ole veel inimest päris usaldama õppinud. Ta liigub korteris täiesti lõdvestunult ja kartmatult ringi, mängib ja jookseb nagu pöörane, sööb hästi, ka inimese silme all, peesitab diivanil, kõht ülespidi, peseb ennast hoolikalt ja käib eeskujulikult liivakastis. Aga üldjuhul jookseb ta minema, kui inimene talle läheneb. Teatud olukordades saab talle pai teha. Näiteks siis, kui ta magab kratsipuu peal oma pesas. Või üldse, kui ta kuskil magab. Ta hakkab siis küll kohe nurruma, kuid on endiselt krampis ja esimesel võimalusel teeb vehkat.

Sälli kratsipuu peal

Kõige rohkem iseloomustab Sällit uudishimulikkus. Kui miski teda huvitab, siis ta võib sulle ka sülle ronida, et seda huvitavat nähtust lähemalt näha ja käpaga katsuda. Käpaga katsuda julgeb ta kõike, ka inimese kätt. See on väga armas vaatepilt, kuidas Sälli jälgib näiteks seda, kuidas sa arvutikaviatuuril klõbistad. Esmalt vaatab eemalt, silmad ümmargused peas ja kael pikaks venitatud. Siis tuleb järjest lähemale ja lähemale, tiirutab su ümber, teeb üllatunult "murrrrrr?" ja siis hakkab su kätt käpaga patsutama, keerutades oma peakest ikka ühele ja teisele poole. Ta näeb kogu aeg nii hirmus põnevil välja, uurib ja puurib iga väikest asja nagu pisike laps, kes alles maailma avastab. Seda on ülimalt lahe vaadata. Tõeline meelelahutus.

Pats-pats!

Ja loomulikult see, kuidas ta palliga mängib! See on ikka tõeline ekstraklass. Talle meeldivad hirmsasti pisikesed pehmed kummipallid, mida mul kunagi oli terve hulk, aga nüüdseks on kõik kasside poolt kuskile ära peidetud. Alles on vaid üks, ja see on Sälli tõeline lemmik. Ta lükkab palli käpaga veerema, jälgib, jälgib seda ja siis kargab äkki kõige nelja jalaga õhku nagu gasell, maandub palli juures ning kordab siis kogu protsessi. Seejuures õhkub temast nii siirast rõõmu, et ma ei saa midagi parata, aina muhelen teda vaadates :)

Mänguasendis

Vot nii lahe tegelane on Sälli. Aga jah, eks ta mu murelaps ole. Murelaps number 3. Sest niikaua, kuni ta inimest võõrastab, pole tema koduleidmise väljavaated just eriti roosilised.

Aga paar päeva tagasi lisandus mulle Musti asemele uus hoiulapsuke. Saatuse tahtel on tema nüüd vastukaaluks Mustile täiesti valge :) Ok, pea peal on siiski väike hall laiguke ka. Ta on umbes 3-kuune imepehme kasuka ja kõva nurruga kiisupreili, kes sai endale nimeks Lola.

Lola

Paraku pole temaga kõik sugugi mitte hästi. Esmamureks on see, et ta kõht on suur nagu maakera, ilmselt ussidest ja ebaregulaarsest toidust tekkinud gaasidest. Kui ta end liigutab, kostab korinaid ja mulksatusi. Ilmselt seetõttu ta end eriti ei liigutagi, vaid ainult pikutab puuris külili, aeg-ajalt end kohendades või teist külge keerates. Samas nurrub ja sõtkub kogu aeg. Või siis magab. Võrreldes hüperaktiivse Mustiga tundub Lola mulle eriti apaatne.

Teisipäeval käisin temaga ka arsti juures ära. Siinkohal tervitus neile, kes arvavad, et kassid on õueloomad ega vaja mingit naeruväärset poputamist, sest saavad endaga väga hästi hakkama.

Lolal on kõrvades nii palju kõrvalesta, et ta kuulmekäigud on ummistunud ja põletikus ning seetõttu on ta kõrvakuulmine tugevasti kahjustunud. Võib-olla läheb puhastamise ja raviga midagi paremaks, aga hetkel Lola igatahes ei kuule.

Paksuke

Soolestikus elavad tal paelussid ja ainurakne isospora. Peensooles on imendumishäired. Kõhus on palju gaasi, mis välja ei pääse. Ta konkreetselt lohistab oma hiigelsuurt kõhtu järel, kui on vaja end toidukausini hiivata. Ma vaatan teda ja mul on temast nii kahju, aga ma ei saa midagi teha. Peale selle, et annan korralikku toitu väikeste portsjonite kaupa, söödan söetablette, seedimist soodustavat probiootikumi ja vitamiinipastat. Pühapäeval sai ta turjale Strongholdi, mis tappis kõrvalesta ja ilmselt ka mõned siseparasiidid, mida roojaproovist ei leitud. 10 päeva pärast saab ta ussirohu paelussi vastu ja isospora läheb ehk ise üle. Aga ega ta oma suurest kõhust ilmselt lähiajal lahti ei saa, vaene laps. See võtab ikka aega.

Nii palju siis hetkeseisust.

Paranemist ootamas