Edusammud

Hurraa, Elsa leidis padja üles! Juba paar päeva on nii, et kui ma vannituppa sisse astun, leian Elsa mõnusasti padja pealt põõnamast. Kas üksinda või tütrekese kaisus. Seega - temast hakkab kodukass saama.

Padi on hea!

Puhtam on ta juba ka, nagu pildilt näha. Üldse tundub, et tal on parem olla, sest kui ta algul tuli, oli ta kõht tohutult suur ja suhteliselt ebaloomulikus asendis mõlemale poole küljele välja sopistunud - küllap ussidest ja ebatervislikust toidust tekkinud seedehäiretest. Praegu näeb ta kõht juba üsna normaalne välja.

Aga mul on temaga selline mure, et ta ei näri krõbinaid. Kõik neelab tervelt alla. Seega on tal ilmselt probleem hammastega. Need tuleb üle vaadata, kui ükskord steriliseerima läheb. Vaatasin talle suhu ka ja hetkel oskan öelda seda, et tal on üpris vähe hambaid alles - eks tänavaelu jätab oma jälje. Ja need, mis on, näevad suhteliselt koledad välja, hallid ja hambakivi täis. Vaene kassike. Õnneks pole ta söögiisu seetõttu kannatanud. Ja krõbinaid sööb ta hea meelega, mis on hea, sest neist saab ta enamiku vajalikest ainetest kätte.

Menüü

Kassiabis on meil selline toitmisskeem, et kasside põhitoit on kvaliteetsed krõbinad. Need on kogu aeg ees ja kass saab ise oma toidukogust reguleerida. Kassid söövad korraga vähe, aga tihti. Räägitakse, et paksuks minema kipuvad nad just siis, kui anda korraga kindel ports - kass sööb siis kogu portsu kohe ära ja organism talletab selle, sest ei tea ju, millal jälle antakse.

Pehmet toitu (konservi, hapukoort) anname maiustamiseks 1-2 korda päevas. Poekonservides on lihasisaldus keskmiselt 4%, nii et eluks vajalikke aineid saab kass sealt minimaalselt. Küll aga maitsevad need hästi.

Kui oleks kodune inimene ja viitsiks mässata, siis võiks ju kasse ka ainult puhta kala, liha ja siseelundite dieedil hoida. See peaks teoreetiliselt veel kõige tervislikum olema - naturaalne kraam ju. Aga oluliselt otstarbekam, odavam ja mugavam on toita kassi krõbinatega. Nende puhul tuleb muidugi taaskord vaadata koostist - mida suurem lihasisaldus (ja väiksem täiteainete sisaldus), seda parem. Teravilja, mida pannakse paljude odavamate krõbinate sisse, kassid üldse ei vaja.

Tormi ja Sälli söövad mul teraviljavabu Applawsi krõbinaid, mille lihasisaldus on 80%. Sekka saavad natuke ka Hillsi Sensitive Skin'i - Tormi pika karva pärast.

Vannitoa-asukatel on praegu kausis RC Mother & Babycat, millesse on samuti segatud natuke Sensitive Skin'i, et Elsa kasuka olukorda parandada. Tormi ja Sälli saavad konservi üks kord päevas, õhtul, aga Elsat ja Valeriat ma praegu hellitan, annan neile nii palju, kui nad tahavad. Annan vahelduse mõttes erinevaid konserve. Mõned maitsevad rohkem kui teised. Lemmik on muidugi Gourmet Gold. Kui mõni konserv nii hästi ei lähe, siis ma segan selle mõne maitsvama konserviga, lisan natuke vett ja püreerin saumikseriga ära. Püreerimine teenib mitut eesmärki: esiteks saab niimoodi sisse sööta konservi, mida nad ehk muidu nii hea meelega ei sööks, teiseks saavad nad vedelamast konservist rohkem vett kätte, kolmandaks söövad nad püree tõenäolisemalt tervenisti ära kui tükkidega konservi (selle pealt lakutakse tavaliselt vedelik ära ja tükid jäetakse alles), neljandaks saab solksu sooja veega külmikus seisnud konservi veidike soojendada.

Vitamiinipastat saavad nad ka. Seda lakuvad õnneks hea meelega toidu pealt.

Nurr-maalseid pühi!

Meie perel on jõuluüritus peetud ja kingid kätte saadud. Tormi ja Sälli said ka kinke, aga nende eest pidin luuletust lugema mina.

Ettekandmisele läks otse-loomalikult see luuletus.

Koorevurrused kurrumasinad

Mille jaoks on kassid tehtud –
kassid tehtud, ette nähtud?

Nõtked pruunitriibulised?
Puude otsas turnimiseks.
Pikakarvalised hallid? 
Süllevõtmiseks ja kalliks.
Musklilised mustad kassid?
Hiirte krabamiseks passiks.
Koorevalged karvapallid?
Kraeks ja salliks, kraeks ja salliks.
Pehmed kolmevärvilised?
Lõngapusas mängimiseks.
Punased, kel karvad sasis?
Neil on võimas kurrumasin.

Kass on mõeldud õla peale, 
õla peale, ula peale,
diivanile, riiulile,
klaverile, viiulile.
Akna peale, akna alla
Ahju ette, siis kui kallab,
kallab vihma, rahet sajab,
sooja kassile on vaja -
värske kala mugimiseks,
käppadega trügimiseks,
puhtas pesus tukkumiseks,
käppadele kukkumiseks.

Käpad mõeldud koore sisse,
küüned tooli polstri sisse,
kere rippu kardinasse,
laiutama padja peale,
risti jooksuteede peale.

Vurrud pasteeti valima,
keeleke võikest siluma, 
kanakest küüneke kiskuma,
lauale lähedal istuma.

Kass on tehtud kihvatama,
rullijale sähvatama,
sabatõmbajat säärest purema,
nelja jalaga kriipima,
selili kõhinal riidlema,
küürus seljaga kräunuma,
lidus kõrvaga kaugelt jälgima.

Selle jaoks on kassid tehtud,
kassid tehtud, ette nähtud.
Kallid karvased säärepurejad,
koorevurrused kurrumasinad.

Ada Ruu

Tormi aitab kinke pakkida

Kui õhtul koju jõudsin, andsin kõigile kassidele jõulude puhul eriti head konservi - tuunikala-kreveti Applawsi. Neile maitses see väga, eriti pisikesele Valeriale, kes kohe mitmeks-mitmeks minutiks süvenenult konservi sööma jäi. Ma ei olegi näinud teda enne nii isuga söömas. Ta paistab olevat põhiliselt veel emapiima peal. Konservi natuke maitseb, aga krõbinaid ta näiteks ei söö. Pean proovima talle erinevaid toekamaid pehmeid toite leiutada. Võib-olla on ta samasugune toortoitlane nagu Neila, kes sõi ainult kanafileed ja kohvikoort :)

Väike Valeria

Elsa on superkass. Ei mingit närvilisust, kartmist või paanikat. Veedab oma päevi rahulolevalt põrandal lebotades ja nurrudes. Progress puhtama kasuka suunas on juba toimunud - nina on puhas. Ma ei tea, miks tänavakassidel tihti ninad nii mustad ja rokased on. Nad ju pesevad ka tänaval käpaga oma nägu? Või ei pese, sest nii masendav on kogu aeg olla? Igatahes on Elsa minu vannitoas oma nina ise korralikult puhtaks pesnud. Kasukal on endiselt hall toon juures, aga küll see ka valgemaks läheb.

Juba peaaegu puhas nina

Elsa ei tohi kindlasti enam kunagi tänavale elama sattuda. Ta elu on olnud totaalne häda ja viletsus. Mõelge ise, kui sul on neli tillukest hädist pojakest, kes sinust täielikult sõltuvad, sa ise oled aga näljane, haige, lõdised külmast, õues on lumi maas ja su pojakestel pole ühtki natukenegi soojemat ja kuivemat kohta, kuhu minna. Ja nii päevast päeva, kuust kuusse, aastast aastasse. Elsa on ära teeninud elu hellitatud printsessina. Jah, ta on tavalise välimusega lapiline kassike, kuid see ei tähenda, et ta vajaks vähem hoolt ja turvatunnet kui kallid tõukassid.

Kaks lebotajat

Nii tahaks teda hellustega üle külvata, aga eks tal läheb veel aega, enne kui pehmest pesast lugu pidama õpib. Panin vannituppa suure pehme madratsi, kus Elsa ja Valeria kahekesi koos lebotada saaksid, aga ainult Valeria kasutab seda usinalt. Kohe näha, et ta tänavastaaž on oluliselt lühem ja ümberharjumine tubaseks printsessiks läheb palju libedamalt. Elsa on ka sooja toaga rahul, aga pehme peale magama minna ta veel ei oska.

Kassid vajavad soojust. Seda näitab kas või see, et tuppakolimise hetkest peale on Valeria lemmikuks magamiskohaks nurgake radiaatori kõrval. Või kraanikausi all soojade torude vahel. Vannitoa temperatuur on ca 23 kraadi, aga kassipoeg poeb ikka VEEL soojemasse kohta.

Paldiski rääbised

Neli päeva tagasi, kolmapäeval, jõudis minu juurde kassiema Elsa koos oma 2-kuuse tütrekese Valeriaga. See emane kass oli pikalt Paldiski sadamas koerakuudis elanud ja Kassiabisse järjekorras olnud. Temast teatas 2014. aasta suvel meie Paldiski vabatahtlikule Annelile sadama töötaja ja küsis, kas me ei saaks kuidagi aidata. Elsal oli siis kolm poega ka, Tipi, Täpi ja Tõmmu. 

Elsa koos kaaslasega suvel sadamas

Poegadele sai Anneli sel hetkel hoiukodu pakkuda ja nüüdseks on nad kõik ka uutes kodudes.

Kassiema jäi aga sadamasse ootama. Nagu tihti juhtub, sattus meile kogu aeg ette hädalisemaid, karantiinikohad ei vabanenud nii kiiresti, kui vaja oleks olnud, ja kui olime lõpuks valmis Elsa vastu võtma, selgus, et tal on uued pojad. Poegadega kassiemale meil aga kohta polnud. Kesklinna suures hoiukodus hoiame ainult täiskasvanud kasse, poegi me sinna ei vii - väikeste kasside tervis on nii habras, et nad peavad olema kodusel hoiul pideva jälgimise all. Nii olime sunnitud Elsa taas ootele jätma, kuniks mõnel kodusel hoiukodul koht tekib. Tegelikult mõtlesingi, et võtan järgmisena enda juurde just nemad. Aslan ja Linda paranesid, leidsid kodud ja lõpuks olin valmis.

Aga talvel pole sadamas enam üldse tore...

Neljast pojast kolmele oli sadama personal vahepeal juba kodud leidnud. Tegelikult on mul sellest natuke isegi kahju, kuna lootsin, et terve kassipere võtmisega saan korraga rohkem kasse tänavalt ära aidata. Aga tegelikult on see muidugi positiivne, et väikesed kiisud ei pea enam õues külmetama, vaid oma päriskodudes nurruvad. Loodame vaid, et nad said endale head kodud.

Poegadega

Elsa ja Valeria saavad endale kindlasti head kodud. Kuna nad on nii palju raskusi üle elanud, on nad ära teeninud muretu tuleviku. Mul on nii hea meel, et nad lõpuks siin on. Rahulolutunne, mis saabub siis, kui oled mõnd tõeliselt õnnetut loomakest aidanud, on kirjeldamatult suur. Nii oli minulgi lihtsalt supermõnus tunne vaadata, kuidas märjad, porised, kriimude nägude ja tühjade kõhtudega kassikesed minu vannituppa jõudes ennast pehmes, soojas fliisist pesas kerra tõmbasid ja asusid kõhtu täitma pehme, hõrgutava kassipasteediga. Lõpuks ometi soe tuba ja toit, mis ei lõppe!

Esimene õhtu hoiukodus

Kõige rohkem on üle elanud muidugi Elsa. Tal on selja taga aastad tänavaelu ja mitmed pesakonnad kassipoegi. Ta saabus minu juurde täiesti kurnatuna. Ta valge kasukas oli aastate mustusest üleni hall ja võidunud, silmad rähmased, käpad märjad, kõht suur ja väljaveninud, pilgus otsatu, otsatu väsimus. Ta oli täpselt selline kass, keda nähes emad oma lapsed endale lähemale tõmbavad ja hoiatavad, et hulkuvat kassi paitades saad endale kindlasti mingi hirmsa haiguse külge.

Esimesed kaks päeva Elsa ainult sõi ja magas. Ja nende kahe tegevuse vahepeal lihtsalt konutas apaatselt ühe koha peal, nii et ma hakkasin arvama, et tal võib tõesti tervisega midagi pahasti olla. Aga kuna nüüdseks on talle elu täitsa sisse tulnud, siis arvatavasti oligi tegu lihtsalt tänavaväsimusega. Enamik staažikaid tänavakasse on tuppa jõudes väga, väga väsinud. Tänaval on ju kogu aeg ärevus ja mure - kust süüa saada, kelle eest põgeneda, kus magada, kuidas sooja saada. Nii et päästetud saades tekib neil meeletu pingelangus ja vajuvadki paariks päevaks kurnatuna kokku ja magavad end välja.

Väsinud

Praeguseks on Elsa ja Valeria end vannitoas kenasti sisse seadnud. Kui esimese junni leidsin järgmisel hommikul vannist, siis õhtuks oli liivakasti otstarve juba selge ja seda kasutatakse iga päev tublilt ja sihtotstarbeliselt. Rõõmustav on see, et neil on kõhud täiesti korras. Kuna igasugu algloomadest ja ainuraksetest põhjustatud kõhuhädade ravimine on üks stressirohkemaid protseduure nii kassi kui inimese jaoks, on korras kõht tõesti väga oluline. Neil pole ka kõrvalesta.

Valeria ja Elsa

Iseloomu poolest paistab Elsa seniste tähelepanekute põhjal olevat väga, väga hea kass. Ta on hell ja lähedust armastav, tahab hirmsasti pai saada ja nühkleb kogu aeg ümber jalgade. Paistab väga kannatlik ja rahulik loomake. Tõuseb ka tagajalgadele püsti ja hüppab peaga vastu kätt, et pai saada :)

Tal on väga ilusad erkrohelised silmad ja peagi läheb ka ta kasukas puhtaks ja säravvalgeks. Elsast saab Kassiabi hoole all parim versioon iseendast. Ta ei pea enam lõputult poegima, ta ei pea nälgima, külmetama ega muretsema ei iseenda ega ka oma järelkasvu pärast. Ja kusagil leidub tema jaoks keegi, kes arvab, et just selline armas laudalapiline kassike on eriline ja temale täpselt sobiv sõber. Aga sinna läheb veel natuke aega.

Hetkel veel mustavõitu

Valeria on uudishimulik ja aktiivne nagu kassilapsed ikka, aga samal ajal absoluutselt daamilik. Ta meenutab mulle üsna palju Lindat, sest ka Valeria on selline peene kondiga, õrn ja habras, tütarlapselik ja kaunis. Tal on väga ilmekas nägu suurte roheliste silmadega. Valeria ei ole üldsegi mitte sama must ja sama kurnatud kui ta ema. Ta on verinoor, värske, lootusrikas ja täis tahet elada. Temal on ees helge ja ilus tulevik.

Õnneliku lõpuga lugu

Aslan ja Linda on juba peaaegu nädal aega uues kodus olnud. Jah, just nimelt uues kodus, mitte uutes kodudes - sest nemad võeti nimelt kahekesi koos ühte perre. Mida enamat nii mina kui nemad oleksidki võinud tahta? Nad on alati üksteisel olemas, neil ei ole kunagi üksi kodus kurb ega igav, neil on alati keegi, kellega mängida ja kelle kaisus magada.

Linda ja Sälli jälgivad heegeldamist

Pere tuli tegelikult vaatama Aslanit. Neil oli plaanis võtta üks kass. Aga Lindaga kohtudes armusid nad ka temasse. Noh, ega siin midagi imestada polegi - Linda on lihtsalt niinii armas pisike kullatükipoeg, kes peabki kõigi inimeste südamed võitma. Väike spagett-kass, kes lõtvub inimese käte vahel makaronina ja põristab kogu aeg oma nurrumootorit.

 

Aslanist sai hoiukodus veedetud kolme kuuga suur memmekas. Vannitoas muutus ta täiesti julgeks, nurrus nagu lõvi, mängis nagu hull, tolgendas pidevalt jalus, ronis sülle ja nühkis end innukalt mööda mu nägu, toppis oma ninakest mulle pihku, kõrva ja suhu. Kui ta tuppa lahti lasin, algas aga sotsialiseerumisprotsess jälle algusest pihta - kuna territoorium oli uus ja palju suurem, ei tundnud ta algul end seal kindlalt ja jooksis eest ära. Aga iga päevaga muutus julgemaks ja tublimaks.

 

Uude koju kolides tekkis alguses muidugi jälle tagasilöök. Taaskord peab ju uue territooriumi omaks võtma, seekord ka täiesti uued, võõrad inimesed. Aga Aslanil on julgustuseks Linda kaasas. Ja ma tean, et Linda abiga harjub ta lõpuks täiesti ära. Täpselt samamoodi, nagu harjus minu vannitoas. Tema pere on väga hooliv ja kannatlik. Aslanil on aega täpselt nii palju, nagu ta vajab.

 

Linda oli kohe algusest peale julge ja tundis end nagu omas kodus. Pere sõnul on ta uudishimulik ja mänguline, kolab ringi, nurrub ja tuleb kaissu magama. Mul on hea meel, et neil on praegu keegi, kes neid lohutab ja keda nad nunnutada saavad, kuniks Aslan julgust kogub.

 

Pisike mure on mul siiski Linda tervise pärast ka. Päris terveks ta peaaegu 3-kuuse antibiootikumikuuriga ei saanudki. Aevastamine kadus ära, kuid silmad jäid tal ikkagi jooksma ja pisut punetama. Kuna proovisime arstiga ära kõik silmarohud, mis kliinikus olemas olid ja tundus, et praktiliselt kõik pigem ärritasid ta silmi, mitte ei parandanud, otsustasime lõpuks järele jätta ja tal niisama olla lasta. Silmade jooksmine on üpris sage kassiherpese tüsistus. Linda võib sellest lõpuks välja kasvada, aga ei pruugi. Olen rõõmus, et uut pere see kosmeetiline probleem ei häirinud. Nad käivad Lindaga sama arsti juures edasi ja hoiavad ta tervisel silma peal.

 

Olge tublid, mu punast verd kassilapsed: õrn, graatsiline preili Linda ja toekas, energiline lõvipoeg Aslan. Et lõppkokkuvõttes saaks teie mõlema kohta öelda: terved, julged ja õnnelikud.

 

Ja lõpetuseks siia pilt, mis mind vähemalt ülepäeviti vannitoas ootas. Ülemeelik kass on terve ja rahulolev kass.

 

 

Vannitoas aga on juba uued asukad, kuid neist järgmine kord.

Viha, kurbus ja lootusetus

Sälli on nüüd minu kass. Tegelikult on seda juba kaua aega olnud. Minu kodust on saanud tema kodu - koht, kus ta end kõige turvalisemalt tunneb. Ta usaldab ainult mind, ja ainult siis, kui ta on lemmikloomaregistris minu nimele kantud, saan olla täiesti kindel, et tal on kõik hästi. Nüüd saan ma tõesti olla 100% kindel, et ei tema ega Tormiga juhtu mitte kunagi mitte midagi sellist, nagu juhtus Kassiabi tuba3 kõige armsama kassi Birgittaga.

 

Sälli kodus

 

Copy-paste mu 2. detsembri Facebooki-staatusest.

 

Olen MTÜ Kassiabi vabatahtlik olnud kaks aastat. Emotsioone on selle aja jooksul olnud palju, kuid midagi nii haiget, kui täna, pole ma siiani veel kogenud.
Aasta alguses sattus meie hoole alla Birgitta - umbes aastane emane kassike maailma kõige leebema ja leplikuma iseloomuga. Päevad läbi ta ainult nurrus ja kallistas inimesi. Birgittal oli haruldane sünnidefekt, millega kassid tavaliselt täiskasvanueani ei ela - suulaelõhe. Kassiabi korraldas suure annetuskampaania, et Birgitta saaks opile minna ja suulaelõhe kinni õmmeldud. Head inimesed annetasid, elasid kaasa, ja saimegi raha kokku. Viisime kiisu opile Tallinna parima kassiarsti juurde, kes suulaelõhe kokku õmbles. Pärast oppi tohtis Birgitta süüa vaid pehmet toitu, nii et koostasime graafiku, kes millal teda toitmas käib. Mõned meist käisid Birgittat vaatamas ka oma tööajast. Meil polnud tema heaks millestki kahju, sest ta oli lihtsalt imeline, kõige-kõige armsam kass üldse. Kuigi kõik päästetud kassid on meile kallid, oli Birgitta siiski kõikide vaieldamatu lemmik.
Käisin temaga mitmeid kordi veel loomaarsti juures kontrollis. Ta paranes hästi ja sai täiesti terveks - enam ei sattunud toit talle suulaelõhe kaudu ninna, ta sai normaalselt süüa ja hingata ning nurrus meile aina suurema rõõmu ja kiindumusega.
Muidugi olime kõik rõõmsad, kui Birgitta endale kodu leidis. Ta läks elama Nõmmele üksiku vanema naisterahva juurde. Arvasime, et temast saab oma perenaise silmatera, hellitatud lemmik...
Ma ei suuda kirjeldada, mida tundsin, kui avastasime täna täiesti juhuslikult lemmikloomaregistrist, et Birgitta on surnud. Ta läks koju 2.06.2014. Vaid kaks nädalat hiljem, 14.06.2014 on perenaine lasknud ta magama panna. Helistades selgus, et Birgitta ei võtnud kodu omaks! Ei nurrunud tervet päeva ja oli tihti peidus. Kahe nädalaga sai inimesel kannatus otsa, ta pakkis kassi kaasa ja viis loomakliinikusse surmasüstile, nii et silm ka ei pilkunud. Kassiabile ei iitsatanud sõnagi ja võttis kohe kuskilt uue kassi.
Meil on loovutuslepingus kirjas, et kui midagi juhtub ja ei saa / ei soovi enam kassi pidada, siis võtame alati kassi tagasi. Meil on seal ka kirjas, et uuel omanikul pole õigust kassi magama panna või ära anda ilma meile teatamata. Sellele lepingule kirjutas inimene lahkesti alla.
Ma tahaks lihtsalt nutta ja karjuda. Ma tahaks sellele inimesele kallale minna. Ma juba saatsin talle pika sõimukirja, aga mida see aitab - armsat, head, õrna, leplikku, rahulikku, meie kõigi poolt palavalt armastatud ja hoitud Birgittat ei too enam miski tagasi. Birgittat, kellel oli veel terve elu ees, keda oleks kusagil nii väga oodatud ja tahetud ja täieõiguslikuks pereliikmeks peetud. Kusagil oli tema jaoks olemas kodu, kellel poleks pähegi tulnud solvuda või alla anda, kui kass kahe nädalaga julgelt ringi kappama ei hakka - veel vähem teda magama panna!!!
Nüüd ma tahaks teada, kust ometi võtta veel motivatsiooni, et edasi tegutseda!

 

 

Edasi kulgesid sündmused nii, et mu staatust jagati päris palju kordi ja see jõudis ka täiesti võõraste inimesteni. Birgittakesel oli kaasaelajaid. Loost kuulis ka Õhtulehe ajakirjanik, kes küsis luba sellest lehes kirjutada. Muidugi olin nõus. Ajakirjanik helistas Enele, kes rääkis talle midagi hoopis muud kui mulle. Artiklit saab lugeda siit.

 

Mind absoluutselt ei huvita mitte mingisugune leukeemia vms. Loovutuslepingu järgi polnud tal õigust ka haiget kassi magama panna Kassiabile teatamata. Ma ei tea, kust ta võtab selle, et me ei olnud nõus kassi tagasi võtma. Ta pole meile iial öelnud, et tahab Birgittat tagastada. Mul polnud aimugi, et midagi on nii halvasti - ainus asi, mille üle ta kaebas, oli see, et kaks päeva pärast kojuminekut Birgitta enam ei nurru. Ja ma lohutasin ja rahustasin teda. Neli päeva pärast mu viimast kirja temale oli Birgitta surnud. Äkki ta helistas kogemata Kasside Turvakodule? Aga ka Kasside Turvakodu võtab alati enda juurest koju saanud kassid tagasi. Ja kui nad Birgittat oma kassina ära ei tundnud, siis nad oleks ju öelnud. Miks Ene ei võtnud ühendust otse minuga, kes ma Birgitta talle üle andsin ja temaga kirjavahetuses olin? Kas tal oli tõesti nii suur viha kassi vastu, kes väidetavalt "lõhkus, märatses ja pani öösel teekannu keema"? Ta ise tahtis noort kassi - maksimaalselt 2-aastast. Ja siis ta vihastab, et kass on aktiivne! Kui 1-aastane kass mürgeldab ja pahandust teeb, tähendab see seda, et tal on KÕIK KORRAS! Kui Birgitta mürgeldas, siis ta ei olnud surmavalt haige!!!

 

Ma ei saa aru, kust tulevad inimesed, kes eeldavad, et loom käib nööri mööda ja teeb käsu korras kõike seda, mida perenaine dikteerib?! Nõmmel peaks ometi olema mõned mänguasjakauplused, kust soetada endale pehme ja karvane aksessuaar, kes iial pahandust ei tee!

 

Birgitta oli meie kõikide lemmik. Meie armas, armas, kallis väike nurruv karvapall! Tal oli alati hea tuju, ta tahtis alati pai ja sülle, ta surus end nii usaldavalt inimeste vastu, kellelt ta oli harjunud ootama ainult heasoovlikkust ja abi. Kuidas me teda hoidsime ja armastasime! Me tegime kõik arsti ettekirjutuste kohaselt, et tal oleks pärast oppi hea. Mõned vabatahtlikud käisid talle oma raha eest ostmas konservi, mis on eriti peene tekstuuriga, sile ja libe, et Birgittakesel oleks mugav süüa ja õmblus suulaes kannatada ei saaks. Me kinnitasime üksteisele, et see loomake peab saama endale parima kodu. Ma lükkasin mitmed huvilised kõrvale, oodates seda päris õiget.

 

Ja siis see kodu, kuhu ma ta lõpuks raske südamega saatsin, viskas meie Birgitta 12 päeva möödudes prügikasti nagu väärtusetu kaltsu.

 

Ma tahaksin siia lõppu kokkuvõtteks midagi löövat öelda, aga pea on tühi. Ja süda. Kogu meie hool ja vaev on hoolimatult vastu taevast lastud.