Kallis Tupsu!

Alles sa tulid minu juurde, kuid juba läksidki oma uude päriskoju. Ma jõudsin just sinuga harjuma hakata. Ma ootasin suure rõõmuga kojutulekut, sest ma teadsin, et sa tuled mulle ukse peale vastu, tehes armsaid ja innukaid kassihäälitsusi, vaatad mulle oma suurte, küsivate ja näljaste silmadega otsa ja tahad pai saada. Ma muhelesin endamisi selle üle, et sinust, endisest metslasest, on peaaegu üleöö saanud üks täielik nahaal, kes lausa pealtükkivalt paisid nõuab ja isegi Tormi selle nimel eest ära lükkab. Ma imetlesin iga päev sinu nõtket kehaehitust ja eksootilist kasukamustrit, mõeldes, et loodus on tõepoolest parim kunstnik.

 

 

Ma arvasin, et me veedame veel tükk aega koos. Teadsin, et sul on veel pikk tee käia. Vabalt ringi liikudes käitusid sa tõelise kodukassina, kuid kui keegi sind kinni püüda tahtis ja sa end nurkasurutuna tundsid, tõmbusid endiselt kaitsepositsioonile. Seega olin võtnud nõuks sind mitte nurka ajada. Tahtsin, et kõik sinu edaspidised kogemused inimesega oleksid positiivsed, et sa hakkaksid minu liiki täielikult usaldama. Lootsin, et mõne aja pärast ei karda sa siis ka süllevõtmist. Manitsesin end kannatlikkusele, et ma ei ootaks tulemusi liiga kiiresti.

 

 

Oma kauni kasukamustri tõttu olid sa muidugi paljudele silma jäänud. Kuid need kodud loobusid sinust, kuuldes, et sa ei ole täiesti taltsas. Kaks päeva tagasi tuli sind aga vaatama perekond, keda ei heidutanud sinu kaitserefleksid. Ka nemad olid su välja valinud imelise mustri pärast, kuid nad mõistsid, et sa vajad harjumiseks aega ning olid valmis sulle võimaluse andma. Nad tahtsid sind nii väga, et isegi siis, kui ma hakkasin sind transpordikasti panema ja sa paanikasse minnes mind hammustasid, ei loobunud nad oma mõttest.

 

 

 

Eile viisingi su sinu uude koju ära. Sinu päralt on nüüd 3-toaline korter, kus sul on palju ruumi jooksmiseks, mängimiseks ja esialgu ka peitupugemiseks. Ma nägin, kui segaduses ja hirmunud sa olid. Läksid kohe peitu ja piidlesid ümbrust kahtlustavalt. Ma tean, et sa pead nüüd oma kohanemisprotsessi otsast peale alustama. Sa pead hakkama oma usaldust inimeste vastu samm-sammult uuesti üles ehitama. See, et ma sundisin sind vägisi konteinerisse minema, ei aidanud sellele kaasa. Sa oled lihtne loom, sa ei saa aru, et me tahame sulle vaid head.

 

 

Kallis Tupsu, ma palun sind, et sa käituksid korralikult. Sa oled esimest korda elus ihuüksinda inimeste keskel. Ei ühtki teist kassi peale sinu. Kuid ma kinnitan sulle, et ka inimesed võivad olla väga head sõbrad. Nemad andsid sulle võimaluse, palun anna ka sina neile võimalus. Sa võid olla peidus ja eest ära joosta niikaua, kui sa tahad. Kuid ma loodan, et mõne aja pärast tuled sa siiski peidust välja ja teed esimesed häbelikud lähenemiskatsed, mis muutuvad aina julgemaks, kuni ühel päeval oled sa neil rõõmsalt ukse peal vastas, nurrud ja nurud pai, nagu sa tegid minu juures. Ja et sellest hetkest alates hakkad sa seda tegema iga päev. Ootan väga seda rõõmsat uudist sinu pere käest.

Kallis Tupsu, ma mõtlen sinu peale ja soovin sulle edu, kannatlikkust ning vaprust. Ole oma isiklikus kodus õnnelik.

 

 

Elunautijad

Sälli ja Tupsu teevad mulle rõõmu. Kumbagi neist ei saa enam täiesti kartlikuks või metsikuks kassiks nimetada. Esimesed sammud kodustamisel on tehtud.

Tupsu on minu juures olnud 15 päeva. Pärast kahte esimest päeva pole ta mind kordagi rünnanud. Mõnikord, kui mu käsi läheneb vale nurga alt ja Tupsu ehmatab, on ta mind korra hoiatuseks käpaga patsutanud. Aga see käpp on olnud täiesti pehme, küüned sisse tõmmatud. Nii et uusi vigastusi mul pole ja vanad on juba paranenud. Muidu laseb ta ennast kenasti paitada. On ilmselgelt aru saanud, et kui inimene oma käe tema poole sirutab, siis midagi ohtlikku ega ebameeldivat ei järgne. Võib rahus lasta end katsuda. Endiselt peab paika see, et kui teised kassid on lähedal, on paitamine mõnusam :) Siis kõlab kohe nurr ning Tupsu julgeb ka miilustada. Ent ka siis, kui teisi kasse parasjagu vaateväljal pole, võtab Tupsu paid vastu ning selle käigus laseb end üha lõdvemaks ja hakkab nurruma.

Tupsu

Tupsu on ka väga mänguliseks muutunud. Muidu käitub ta puuris väga korralikult, istub või lesib rahulikult oma asemel. Aga kui tal mängutuju peale tuleb, siis on muidugi vaja kõik pea peale keerata :) Mänguasju peab urgitsema oma lamamismati alt ja selle hunnikusse ajama, krõbinad mööda puuri laiali pilduma, palli joogikaussi viskama ja hiire liivakasti matma.

Tupsu on pidanud väga kaua puuris istuma. Ta on noor, terve ja elurõõmus kass, kes pole ammu saanud südamerahus joosta, mängida, ronida ja kratsipuul kraapida. Seega võtsin südame rindu ja lasin ta täna puurist välja. Oh seda rõõmu, loomulikult! Tupsu vuhiseb mööda korterit ringi nagu keeristorm, jookseb, hüppab ja mängib ennastunustavalt. Tema peamiseks mängukaaslaseks on Sälli. Tormi vaatab rohkem eemalt. Tundub, et Tormike on hakanud mul suureks saama. Ta on märgatavalt rahulikumaks ja väärikamaks muutunud. Tupsu ja Sälli on aga mõlemad väsimatud mängijad ja ringitormajad, luuravad ja ajavad üksteist taga, ning samal ajal räägivad üksteisega murinal juttu. 

Tupsu ja Sälli maiustavad värske räime kallal,
püütud eile Prangli saarelt

Kuidas Tupsu väljas olles inimesse suhtub? Natuke kartlikumalt kui Sälli. Jookseb eest ära, kuni on jõudnud kohta, mida ta turvaliseks peab. Näiteks mõnda pesakohta või oma puuri tagasi. Siis laseb endale pai teha. Igatahes kavatsen ma teda iga päev korralikult "kiusama" hakata, ehk siis iga natuke aja tagant paiseansse korraldada. Üldiselt võiks aga öelda, et praeguseks on Tupsu juba selles mõttes koduvalmis, et ma ei kardaks teda uude perre anda. Loomulikult vajab ta veel ohtralt tegelemist, enne kui hakkab inimest täielikult enda sõbraks pidama. Kuid paitada, juttu rääkida ja sõbrustada saab ka uues kodus. Tegelikult oleks see paremgi, et ta kiindub esmajärjekorras just oma uude peremehesse, mitte minusse. Kindel on see, et Tupsu uus kodu võiks olla võimalikult ruumikas, sest meil on tegemist aktiivse ja mänguhimulise noorukiga, kellele minu 32-ruutmeetrine elamine kindlasti väikeseks jääb.

Tupsu diivanil

Sällil läheb ka hästi. Kui ma algul arvasin, et kujutan ehk ette, et ta naudib paisid juba rohkem, lihtsalt sellepärast, et ma nii väga tahtsin seda uskuda, siis nüüd on see täiesti kindel. Nagu Tupsul, on Sällilgi omad turvatsoonid, kus ta end kindlamalt tunneb, kuid talle saab ka mujal pai teha. Nüüdseks ei jookse ta umbes pooltel kordadel üldse eest ära, vaid jääb rahulikult koha peale pai ootama. Samuti pole tal enam vaja Tormi lähedalolekut selleks, et nurruma hakata. Nurr tuleb paitamise peale praktiliselt kohe. Ja see nurr on hoopis teistsugune, kui alguses. Stabiilsem, rahulolevam ja sügavam. Päris algul nurrus Sälli ilmselt rohkem eneserahustuseks, kui inimene teda puudutas. Nurr oli närviline, kõhklev ja vaikne ja kestis ainult vähe aega, kuniks Sällil kannatus katkes ja ta põgenes. Nüüd aga nurrub ta juba lihtsalt niisama ringi kõndides või mõnusalt pesas pikutades või mängides, samuti siis, kui saab pai - täiesti rahulolevalt, sügavalt, aeglaselt, stabiilselt. Jah, ma olen juba niivõrd kassitädi, et teen kasside nurrumisstiilidel vahet :)

Paitamise ajal on ta hakanud end rullima ja mõnuga põrandal aelema, samuti nühib end kõigi lähedalolevate esemete vastu. Varem viskas ta paitamise ajaks alati alandlikult pikali ("ära tee mulle haiget!"), kuid nüüd julgeb ka juba püsti seistes pai saada. Küür seljas ja saba püsti :) Ja püstine saba räägib alati sellest, et kass tunneb end hästi ja kindlalt. Veel on ta kasukas väga kauniks läinud. Arvatavasti seepärast, et ma annan Tormile pärslaste krõbinaid, kuna ta on pikakarvaline. Nii saavad neid ka teised kassid. Need mõjuvad karvale hästi. Nii Tupsu kui ka Sälli karv on läinud hästi pehmeks, siidiseks ja läikivaks. Nad ei aja ka peaaegu üldse karva.

Lebo

Ma ei väsi kordamast seda, kui armsa iseloomuga Sälli on. Ääretult rõõmsameelne, uudishimulik ja mänguhimuline kass. Sälli on kass, kes näitab inimestele, kuidas väikestest asjadest rõõmu tundes eluga rahul olla. Mäletan, et lugesin põhikoolis Jostein Gaarderi raamatut "Mängukaartide saladus". Seal leiutati jook, mida juues inimesed nägid maailma sama põnevana nagu vastsündinud imikud. Vastsündinu esimene päev tundub olevat sama pikk nagu terve aasta, sest kõik, mida ta enda ümber näeb, on uus ja huvitav. Ta ei tea, mida tähendab igavus. Mida vanemaks ta saab, seda tuttavamaks saab maailm ja seda lühemad tunduvad talle päevad. Pole enam midagi avastada. Täiskasvanud ei oska enam kõigest ümbritsevast rõõmu tunda. Nad on juba kõike näinud, maailm on muutunud halliks, igavaks ja rutiinseks. Jook, millest raamatu tegelased olid sõltuvuses nagu uimastist, võimaldas neil maailma taas huvitavana näha. Kuid mida rohkem nad seda tarbisid, seda väiksem oli joogi mõju. Nagu kõik sõltuvused, viis ka see lõpuks hukatusse. Seega, võtkem eeskuju Sällist, kes oskab igast hetkest rõõmu tunda ka ilma igasuguse võlujoogita. Elu on lühike ja iga hetk väärtuslik.

Kui huvitav - tiirlev rõngas "mõtleva" teleka ekraanil!

Pean tunnistama, et minu vaieldamatud lemmikmodellid pildistamiseks on triibikud. Nad jäävad alati pildi peale nii kenasti ja muster paistab ilusti välja. Musta kassi on raske pildistada, sest kehvem kaamera lihtsalt ei fokuseeri teda ära. Pildile jääb arusaamatu must laik. Minu must Tormi käis vahepeal vaktsineerimas ja selleks pidin ta pooleks päevaks tööle kaasa võtma. Temal pole inimestega - ka võõrastega - mitte mingit probleemi. Seega oli ekskursioon Patendiametisse talle teretulnud vahelduseks. Käis ringi nagu boss, tunnistas osakonna enda territooriumiks, nurrus ja miilustas ja suhtles inimestega. Vaatamata Tormi mustale kasukale õnnestus see visiit siiski ka pildile jäädvustada :)

Boss

Tõrksate taltsutamine täies hoos

Tondiraba hoiukodu ei kurda millegi üle. Peale selle, et Sälli on õige ülemeelikuks läinud. Ta tunneb end igati nagu kodus ja vallatleb, kuidas vähegi suudab. Näiteks avastas, et esikus saab seina pealt väga edukalt tapeeti maha tirida ja üritab ka mööda elutoa struktuurvärviga värvitud seinu üles ronida. Kablutab ringi ja mängib nagu segane. Ta on üks äärmiselt tegus ja lõbus kass, keda on lausa lust jälgida. Tema elurõõm on niivõrd ehe. Tema liigutused on nii osavad ja graatsilised, et jääb üle vaid imestada. Võib-olla on ta just seepärast nii nõtke nagu panter, et on pidanud oma kaks esimest eluaastat õues hakkama saama. Ta on õppinud ronima, hüppama, varjuma ja põgenema. Nüüd, turvalises keskkonnas elades rakendab ta oma oskusi mängides ja hullates.

Elu on mäng!

Kui nüüd mõtlete, et Sälli on muidu ju päris tore kass, aga see tapeedikraapimine ei lähe mitte, ja et sellist kassi küll võtta ei saa, siis ma võin teile lubada, et Sälli pole mitte ainus kass, kes pahandust teeb :) Õigupoolest võib päris kindlalt öelda, et enam-vähem kõik kassid teevad pahandust. Vähemalt need, kes on noored ja mänguhimulised. Ja loomulikult uudishimulikud. Võti peitub selles, et kodu tuleb kassikindlaks muuta. Sellest ei pääse mitte ühegi kassi puhul. Ma lükkasin näiteks kratsitavale kohale peegli ette. Nüüd ei pääse paharet sinna ligi.
Aga sellest ei lase Sälli end heidutada, sest tal on muidki meelelahutusi. Näiteks on ta enda jaoks avastanud telekavaatamise.

Võrkpall? Huvitav...

Aga mis kõige toredam, vahepeal on toimunud suur-suur edasiminek paitamise nautimises. Mängime siin endiselt iga õhtu kassi ja hiirt - Sälli ees ja mina järel. Aga ta ei põgene enam käe eest paaniliselt, nagu enne. Ta jookseb eest ära, kuid siis jääb seisma, viskab pikali ja vaatab vapralt oma saatusele vastu. Laseb mõnda aega pai teha - ja nurrub -, siis tõuseb püsti ja kõnnib eemale, et seal uuesti pikali visata ja mind järele oodata. Uus on aga see, et ta on hakanud end selle "mängu" ajal vastu mööblit, Tormit ja Tupsu puuri nühkima. Tõmbab küüru selga, ajab saba püsti ja teeb peaga müksti vastu esimest ettejuhtuvat nurka. See tähendab kindla peale seda, et ta saab aru, et on mõnus, kuid ei julge veel päris minuga miilustama tulla. Tavaliselt jõuame siiski selleni, et lõpuks ta lõdvestab end paikäe all ja enam ei jookse minema. Igatahes olen ma superõnnelik. Sest lõpuks ometi on näha selget, silmaga nähtavat tulemust. Ja nagu öeldud, on see ikka väga uhke ja võimas tunne, kui kartlik kass hakkab ilmutama usalduse märke.

Täiesti paitatav kass!

Sälli on oma välimuse ja olemuse poolest nii armas kass, et teda lihtsalt tahaks kogu aeg nunnutada ja süles hoida. Loodetavasti pole need ajad enam kaugel, kui seda saabki teha nii, et ka tema ise on sellega rahul. No näiteks vedeleb ta õhtuti diivanil umbes sellises asendis, kõht taeva poole ja käpad krõnksus, rahulolev nurr üle toa kõlamas. Nii armas, et pista või nahka :)

Murr?

Tupsu, ehkki ta elab veel puuris, on samuti täiesti seltskonnas. Tormi ja Sälli käivad kas koos või vaheldumisi temaga suhtlemas ja teda torkimas, näiteks mängimas üksteise käppade püüdmise mängu. Seda sama, mida saab mängida ka ukse abil. Aga puurivõre on ka loomulikult piisavalt hea koht, mille vahelt oma käpakesi läbi torgata.

Valves

Tupsu tahab väga teiste kasside seltskonda. Ta on endiselt üks väga tubli kiisu, kes laseb endale ilusti pai teha ja naudib seda. Eriti miiluks muutub Tupsu aga siis, kui Sälli või Tormi tema puuri juures on. Siis nühib end hoolsalt puuri ja minu käe vastu, nurrub ja üritab teise kassiga juttu rääkida. Ma ei ole rohkem kordagi tema käest käpaga või hammustada saanud. Kuid hoian siiski hinge kinni, et mitte põhjustada talle ühtki negatiivset kogemust, mis võiks umbuskliku Tupsu tagasi tuua.

Elan siin mõnusat elu, nina toidukausis.
Söömiseks ei pea isegi pehmelt padjalt püsti tõusma.

Kindlasti läheb veel kõvasti aega, enne kui Tupsust saab täiesti usaldusväärne kass, kellel ei ole enam refleksi enesekaitseks käpaga virutada. Kuna ta on nii armsalt käitunud, võib kergesti kannatamatuks muutuda, tean seda. Ja kannatamatu inimene olen ma tõepoolest. Nii et täiesti omal kohal on teise kassiabilise, kellele ma oma hoiukiisude edusammudest hõiskasin, hoiatus, et ma ei ootaks, et Tupsu ja Sälli mul juba kahe päeva pärast koos süles istuksid. Aga sellegipoolest pakun vaatamiseks täna tehtud videot. See on juba parema kvaliteediga ja valgem. Hoiukodu esitleb: paikiisu Tupsu!

Rohkem pilte võib näha Kassiabi kodulehelt. Aga siin ka mõned viimase fotosessiooni tulemused.

Natuke pahane mõtisklus

Suurem osa mu tutvusringkonnast arvab ilmselt, et ma ei ole võimeline närvi minema või kellelegi halvasti ütlema. Olen ju nii vaikne ja rahulik inimene. Need on iseloomuomadused, mis mulle juba lasteaias külge mõeldi ning mida on minu iseloomustamiseks kasutatud siiani. Läbi põhikooli, keskkooli ja ülikooli. 

Teine, väiksem osa inimesi teab, et kui ma vihastan, siis võin väga vastik olla. Ma ei ole selle üle absoluutselt uhke, et kui miski mind väga häirib, siis lööb konkreetselt silme eest mustaks ja väga raske on end tagasi hoida. Tavaliselt ei ole muidugi mõistlik lasta emotsioonidel enda üle kontrolli haarata, aga vahel tahaks mõnele inimesele ikka tõesti kõik südamest välja öelda.

Ma ju tean, et Kassiabi kodulehel või Facebookis ei ole kuskil kirjas, et me anname kasse ainult väga headesse, teadlikesse, hoolivatesse peredesse, aga siiski ajab kohutavalt närvi see, kui inimene tuleb ülbelt meie käest nõudma endale hiirepüüdjat õuekassi kuskile kuuri alla, ja tahab saada konkreetselt seda kõige ilusamat, toredamat, sõbralikumat, uhkemat. Mind ajab närvi see, et need inimesed paistavad justkui arvavat, et Kassiabi kassid on  vabatahtlike jaoks midagi äärmiselt koormavat. Tülikad tegelased, kellest me tahame võimalikult kiiresti, maksku mis maksab, lahti saada. Mõned arvavad koguni, et oleme valmis peale maksma, et nad ainult meilt ära viidaks. Just hiljuti tuli Kassiabi infomeilile kiri, kus keegi kassihuviline uuris, mis esemeid kiisuga ka kaasa tuleb. Kas ikka liivakast, toit, transpordikast antakse ka kaasa?

Teine näide - tahan isast kassi, sest emane ju jääb tiineks ja saab pojad. Sest ilmselgelt peab kass omapäi mööda ilma ringi uitama. Ma ei poolda kassi steriliseerimist/kastreerimist. Aga sellest pole mul midagi, et minu isane kass käib ringi ja teeb soovimatuid poegi emastele kassidele, kelle omanikud samuti opereerimist ei poolda, aga vastsündinud kassipoegade supipotis uputamine on täiesti ok. Või siis kassiema ja poegade hülgamine tänavale, kus nad a) jäävad vastutustundlikumate kaaskodanike (nt MTÜ Kassiabi) kaela, b) kasvavad metsikuteks tänavakassideks, saades nuhtluseks ühiskonnale, c) surevad nälja, külma, haiguste, parasiitide kätte, halbade inimeste käe läbi või sõidukirataste all.
Kallid inimesed, just sellepärast on Kassiabi kassid kastreeritud ja steriliseeritud, et sellele nõiaringile ükskord lõpp teha. Kui te võtate meilt (tänavalt päästetud) kassipoja, keda te ei steriliseeri ja lasete omakorda tänavale hulkuma, on tulemuseks veel palju rohkem kodutuid, haigeid ja metsikuid kasse. On veelgi rohkem seda, mille vastu me võitleme.

Me näeme kõikide meile saabunud kassidega palju vaeva. Me kulutame nende peale oma aega ja energiat, rahast rääkimata. Me mängime nendega, toidame neid, teeme neile parasiiditõrje, jälgime nende tervist, vajadusel ravime, me püüame teha kõik õigesti, õiges järjekorras ja just nii, nagu vaja, et kassi tervis ei kannataks, et kõik oleks hästi. Me kammime nende pulstunud kasuka lahti, me vannitame neid. Paneme kiibi ja laseme vaktsineerida, steriliseerida. Anname ainult head ja kvaliteetset toitu. Kütame maja, et neil oleks soe. Teeme neile soojad pesad. Me hoiame neid süles ja nurrutame. Vaatame, et neil stressi poleks. Õpime neid tundma. Mitte ükski kass pole Kassiabis koormaks või soovimatuks külaliseks, kellest soovitakse vabaneda. Iga kass on meie jaoks oluline elusolend. Me naudime tema seltskonda ja me teame, mida see kass vajab. Sest ta on Kassiabi kass, ta on õnnelik kass, kellele langes osaks võimalus veeta vahepeatusena aega meie juures. Me oleme igasse kassi kiindunud.

Sellepärast ma ei taha anda Kassiabi kasse lauta või kuuri alla hiiri püüdma. Või järelvalveta ringi hulkuma, iga hetk ähvardamas võimalus sattuda rebaste või halbade inimeste saagiks, auto alla jääda või lihtsalt kaotsi minna. Ma tahan anda nad pereliikmeteks. Ma saan aru sellest, kui inimene ei saa teha kassi eest vastutasuks annetust, sest tal on rahaliselt raske olukord. Aga ma tahan siis näha, et ta on soe, hooliv ja armas inimene, kes mõistab nii meie pingutusi kui ka selle konkreetse kassi vajadusi, kelle ta endale võtab. Kass peab olema hoitud.

Mõned kindlasti leiavad, et on mõttetu mingite loomade pärast nii leili minna, kui maailmas on ju ometi nälgivaid lapsi. Et inimesed peaksid olema prioriteet number üks ja loomade pärast võimlemine tuleks ära lõpetada. Mõeldakse ka, et ma olen lootusetu kassitädi, kellel elus muid sihtmärke polegi. Et astun mööda kindlat rada vanatüdrukupõlve poole.

Ma ei leia, et kassidega tegeledes asetaksin loomad inimestest kõrgemale kohale või et see tähendaks, et Aafrika nälgivad lapsed ei lähe mulle korda. Ma lihtsalt arvan, et ma näen enda ees, siin ja praegu, ühte konkreetset probleemi ja annan enda panuse, et seda kõrvaldada. Ma arvan, et kõik probleemid vajavad lahendamist. Aga ma arvan ka seda, et inimene peaks olema suuteline valima oma võitlusi ja võtta enda kanda seda, mida ta kanda suudab ja tahab.

Pean tunnistama, et kassidega hakkasin ma tegelema täiesti juhuslikult. Või noh, päris nii ei saa siiski öelda - loomad on mulle alati meeldinud. Jah, paraku tihti rohkem kui inimesed. Loomad on lihtsad. Neil on pehmed kasukad ja nende kiindumus on ehtne ja igavene. Nad on huvitavad ja naljakad, nad on arusaadavad. Inimesed on keerulised, tihti arusaamatud, vahel julmad ja arutult ebaõiglased. Inimeste julmuse ees on loomad kaitsetud. Mina saan paljude kasside maailma paremaks muuta, kuid selleks, et positiivselt mõjutada ühe inimese saatust, on vaja palju enamat kui soe pesa ja täis toidukauss.

Ausalt öeldes olen ma jõudnud järeldusele, et kassidega tegeledes tegelengi ma tegelikult hoopis inimestega. Vabatahtlikuna tegutsemine - ükskõik mis alal - nõuab suhtlemisoskust. Samuti oskust inimesi hinnata. Ilmselgelt ei saa ma öelda, et ma kogu seda peent kunsti hästi oskaks, kuid alates novembrist 2012 olen kohe päris kindlasti kõvasti edasi arenenud.

Number üks asi, mille olen enda jaoks selgeks saanud, on see, et inimeste suhtumine loomadesse näitab ära, mis inimesega on tegu. Loomadest hoolivad inimesed on enamasti hoolivad ja vastutustundlikud ka oma elu teistes aspektides.

Teine asi on see, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab positiivseid suhteid teiste inimestega. Ma ei saa öelda, et minu hobiks on lihtsalt kasside aitamine, sest see pole tõsi. Minu hobiks on Kassiabi tervikuna, koos Kassiabi inimestega, kellega mul on head suhted. Sest me tegutseme ühise eemärgi nimel, mõistame üksteist, leiame omavahel huvitavaid jututeemasid, oleme meeskond. Ükskõik kui sotsiaalfoobik või introvert ma olen, just inimesed on need, tänu kellele on Kassiabi minu jaoks turvaline ja meeldiv koht.

Igatahes, novembris 2012 oleksin ma võinud valida ka ükskõik millise muu vaba aja veetmise võimaluse. Lihtsalt tundsin, et tahaksin lisaks tööl käimisele ja viltimisele veel midagi teha. Midagi sellist, millel oleks konkreetne ja silmaga nähtav tulemus, ja tegelikult ka midagi sellist, mis pakuks võimalust kuuluda mingisse seltskonda. Nii ma Kassiabisse sattusin. Ja olen selle üle rõõmus.

Ükskõik, kas keegi loeb seda või ei loe. Ükskõik, kas see jutt läheb kellelegi korda - igaühel on siin maailmas ju oma elu elada, omad huvid, eesmärgid ja arvamused. Ma lihtsalt sooviks, et kõik võiksid omavahel normaalselt läbi saada. Minu arvates on viljakas ja rõõmu toov suhtlemine üks parimaid asju üldse. See on see, mille nimel tasub elada ja olla avatud teiste inimeste mõtetele, tunnetele. Mitte peale suruda oma seisukohti, mitte teiste omadele kangekaelselt vastu puigelda, vaid olla lihtsalt huvitatud, vastuvõtlik ja aktsepteeriv. Kuidagi peab ju saama nii, et kõigil on maailmas mõnus olla. Inimesed, olge teineteise - ja loomade - vastu lugupidavad ja head. Palun hinnake pingutusi, mida teised heast südamest teevad.
Ma saan aru, et Kassiabi kassid on tegelikult kasside eliitklass. Nad ei ole ülearused tänavakõutsid. Kassiabi kassid on igati korras, terved, ilusad ja õnnelikud kassid. Teie jaoks, kallid tulevased kassiomanikud, oleme teie kassi korda teinud. Muuhulgas oleme vahel kulutanud kuid ja isegi aastaid sellele, et teda sotsialiseerida ja inimesega harjutada. Kui te tahate seda kassi, kellesse me oleme nii palju panustanud, siis peate te ka olema tema väärilised. Ei, see ei tähenda, et hakkaksime tegema mingeid põhjalikke taustauuringuid, koduvisiite või sobivusteste. Me tahame ainult näha, et te hoolite sellest loomast, kelle me teie jaoks korda tegime. Niimoodi näitate ka, et hoolite Kassiabi inimestest ja nende tööst.