Kuu aega vaikust blogis. Selle ajaga jõuab juhtuda nii mõndagi - nimelt see, et lapsed kasvavad suureks. Vahepeal me siin jändasime ühe ja teise hädaga, aga paistab, et hakkame vaikselt üle saama.
Lily, Harald ja Monty lähevad kahe päeva pärast vaktsineerima ja kiipima. Jack ja Alfi peavad enne veel natuke kosuma.
Üldiselt on kõik terved ja reipad. Alfiga oli mure, kui ta päris pisike oli, jäi kaalus nii palju maha ja oli vahepeal ka väga loid ja uimane. Nüüdseks on see mure aga ammu murtud. Poiss on küll endiselt teistest väiksem, kuid pontsakas, asjalik ja krutskeid täis. Just sellised kassipojad olema peavadki.
Alfi on kassipoegadest kõige suurem memmekas. Teda ma toitsin kõige kauem lutist, sest ta hakkas ise sööma hiljem kui teised. Võib-olla just seetõttu tunneb ta inimesega kõige suuremat lähedust. See on lihtsalt ebareaalne, kui armas ta on. Vudib mulle uksele ülientusiastlikult vastu, vaatab maailma kõige siirama pilguga otse silma sisse ja hakkab vaikselt, usalduslikult põrisema. Ta magab kerratõmbunult süles ja näksib õrnalt-õrnalt oma pisikeste kihvakestega mu sõrmeotsa. Mu süda lihtsalt sulab teda vaadates. Alfi peab endale saama maailma parima kodu, kus teda hinnataks ja hellitataks täpselt samamoodi edasi, nagu mina seda teinud olen. Ka siis, kui ta teeb pättusi ja vahel päris kõvasti varbast hammustab :) Mu väike sametine lumepall.
Harald on selline eriti nummi turris tegelane. Tal on imepehme ja korrektne püsti seisev titekarv, mida niiiii tahaks mudida ja paitada. Aga Harald on kassipoegadest kõige iseseisvam ja iseteadvam. See tähendab seda, et sülle tuleb ta siis, kui ise tahab :) Aga inimese ümber askeldab pidevalt ja pai tahab ka saada, eriti siis, kui emmet ligidal ei ole. Sest mingil kummalisel kombel kipub see suur ja iseseisev poiss oma vendadest rohkem emme selja taha peitu pugema. Haraldile meeldib eriti, kui teda kõhu alt sügatakse. Ja veel meeldib talle inimesele ootamatult selga hüpata :) Ja oi, väga meeldib talle seelikus mängida! Haraldil oleks väga vaja, et ta juba koju ära viidaks ja emmest eraldataks. Siis valib ta oma asendusemaks inimese ning hakkab talle armastust avaldama ja kontakti otsima.
Monty on selline kassipoeg, kelles on kõike parajalt. Temas on tasakaalus hellusevajadus ja iseseisvus, uudishimu ja tasakaalukus, rahulikkus ja mängulisus. Alguses tundus mulle, et temast võib ainsana tulla pikakarvaline kassipoeg, kuid nüüdseks on ta siiski otsustanud lühikarvaliseks kasvada :) Monty on tervest pesakonnast ainus, kes juba broneeritud on. Teda ootavad kodus kaks toredat teismelist poissi ja juba kaks kass-sõpra.
No ja Jack, mu imeline suurkõrv! Tõesõna, nii suurte kõrvadega kassipoega ei ole mul veel hoiul olnud. Kuid tema armsatele kõrvadele vaatamata peetakse teda ta mustvalge kasuka pärast igavaks ja tavaliseks. Tema pilte on kõige vähem vaadatud. Aga tema ise seda ei tea, ja arvab, et on sama armas ja eriline kui kõik venesinised ja pärslased ja muud tõukassi(laadse)d. Jack on iseloomult ehk midagi Alfi ja Monty vahepealset, sekka viskab ka killuke Haraldit - see killuke, mis inimese jala külge või selga kõigi 20 küünega kinni hüppab :D Jack on üsna inimlembene ja koos Alfiga on nad parajad sülekiisud. Igal võimalusel ronivad sülle mõnulema ja nurruma. Jack on hästi aktiivne ja krapsakas. Sellest kõneleb ka tema sale ja vooluooneline kehaehitus. Kuklasse on tal karvad küll kenasti tagasi kasvanud, aga kogu ta karvkate on endiselt hästi õhukese struktuuriga, mis on viinud mind mõttele, et ehk võiks ta sobida ka mõnele sellisele kassihuvilisele, kel on mingi nõrk allergiakahtlus. Räägitakse, et kui allergik tahab siiski kassi võtta, tuleks eelistada õhukese kasukaga kasse, kel puudub aluskarv.
Lily on aga kogu sellest titendusest surmani tüdinud. Ta on ju ise alles praktiliselt kassipoeg. Ma ei tea, kas ta isegi veel aastane on. Ta tahab nii hirmsasti mängida, turnida ja joosta. Ta on väga-väga sotsiaalne ja jutukas. Iga asja peale on armsal Lily'l oma arvamus öelda. Kurr, nurr, murr ja mjäu kostavad kogu aeg rõdult, mis hetkel kassipere suvekorterina funktsioneerib. Lily inimest ei karda, küsib lakkamatult pai, hõõrub vastu sääri ja peab olema pidevas kontaktis inimesega. Ta istub hea meelega ka süles. Äkilisemate liigutuste või valjemate helide peale võib siiski ehmuda, kuid kogub end peagi ja tuleb taas miilustama. Kas keegi ei tahaks teda seltsiks võtta oma noorele mustale isasele kassile, kellega koos nad saaksid vahva negatiividest paarina mängida ja joosta? :)
Lemmist aga niipalju, et tema päevad mööduvad endiselt diivanil magades. Ta on endale juba üsna korraliku kasuka selga kasvatanud, kuid täispikkuseni läheb siiski veel aega. Paraku on tal neerunäitajad natuke kehvaks läinud. Nii et homme läheme temaga ultrahelisse. Oma hoobi annab Lemmikese tervisele kindlasti ka stress, sest ta tahaks tegelikult olla ainuke kass majapidamises. Tormi on aga noor ja tormakas, tahab möllata ja mängida ega pea Lemmi privaatsusest üldse lugu. Tema lähenemiskatsed muutuvad järjest innukamaks, ja Lemmi stress sellest ainult suuremaks. Lemmil oleks väga-väga vaja oma kodu, kus ta saaks olla silmatera. Aga kust seda kodu võtta, kui isegi nunnudele kassipoegadele pole praegu üldse huvilisi. Oma Kassiabi-aja jooksul (peaaegu 3 aastat) ei mäleta ma teist sellist aega, mil nii vähe kasse oleks võetud...
