Meil siin on nüüd halvad uudised. Saatsin Jacky pühapäeval steriliseerimisele, rutiinne protseduur, mille pärast ma eriti ei muretsenud - pärast mõningast taastumist on kass jälle rõõmus ja aktiivne ning kunagi pole vaja muretseda jooksuaja, soovimatute poegade ja nii mõnegi terviseprobleemi pärast, mis on seotud hormonaalse kõikumisega.
Suur oli aga šokk, kui arst helistas otse operatsiooniruumist, et Jacky'l on munasarjas suur kasvaja. Veelgi suurem šokk oli see, et arst küsis, kas ta opereerib kasvajat või paneb kassi kohe magama. Minu Jacky, kelle tulevikuväljavaated olid nii helged, kellele ma olin suure hoole ja armastusega kampsuni kudunud, tema nohu antibiootikumidega ravinud, talle vitamiinipastat söötnud, teda igal õhtul süles hoidnud ja temaga miilustanud. Jacky valge kasukas oli juba hakanud tagasi kasvama ja ma nii kujutasin vaimusilmas ette, kui kaunis preili temast juba varsti saab. Tõmbasin ta iga päev pehme harjaga üle, et ta harjuks juba varakult kammimisega, sest tema tulevane pikk karv vajab korralikku hooldust, et temast jälle üks üle-elusuuruses vildiloom ei saaks...
 |
| Jacky enne oppi |
Kuidas saab olukord nii kiiresti täiesti kardinaalselt vastupidiseks muutuda? Otsustamiseks jäid vaid mõned minutid. Kass lebas lahtilõigatuna opilaual. Olukord oli väga keeruline, sest kasvaja oli suur ja arsti sõnul polnud kõike võimalik eemaldada (oli osaliselt halvas kohas ja veresoontest läbi kasvanud), nii et Jacky väljavaated ellu jääda ja taastuda olid väga halvad :(
Konsulteerides kassiabilisega, kelle sõbrannast pidi saama Jacky tulevane perenaine, sai siiski tehtud otsus, et üritame. Jacky on nii kuldse iseloomuga, suurepärane ja armas kass, et ta väärib igatahes iga võimalust. Seega eemaldas arst kasvajast nii suure osa kui võimalik, õmbles kassi kinni ja pühapäeva pärastlõunal sain tagasi uimase, õnnetu ja poole kõhnema pärslase - kasvaja oli tal kõhus omajagu ruumi võtnud.
Kaks päeva on kiisu oma elu eest võidelnud. Ta sai palju narkoosi ja opp oli raske, nii et taastumine sellevõrra pikem. Ma olen olnud praktiliselt magamata ja iga natukese aja tagant kiisut vannituppa vaatama jooksnud - kontrollima, kas ta on veel elus. Eile ja täna käis ta kliinikus tilguti all, kuna jalgu alla ei võtnud ja sööma ei hakanud. Teda sellisena nähes süda lihtsalt murdub - veel pühapäeva hommikul oli tegemist tohutult jutuka, elurõõmsa ja aktiivse kassiga... Täna jäi ta ööseks kliinikusse sisse ja õnneks õhtuks saabusid natuke rõõmsamad uudised: Jacky oli natuke ise söönud. Siiani pidi teda süstlast toitma.
Mis edasi saab, seda veel ei tea. Kasvajast saadeti proov laborisse. Kui see on healoomuline, siis võib ta selle sissejäänud osaga edukalt edasi elada. Kui on halvaloomuline, võivad kiiresti uued siirded tekkida. Ootame laborist vastust. Niikaua elame päev korraga.
 |
| Jacky pärast oppi |
Mis aga selle kurva loo juures kõige kurvem on - kasvaja tekkimises on tõenäoliselt süüdi inimesed. Arst oli enam kui kindel, et Jacky'le on söödetud hormoontablette või tehtud hormoonsüste, mis jooksuaega ära hoiavad. Seepärast ta tiine ei olnudki. Paraku on kassidele mõeldud hormoonidel aga tõeliselt vastikud kõrvalmõjud, nimelt väärtalitlused suguorganites, mädanikud emakas ja justnimelt KASVAJAD. See pole mitte ainus juhtum Kassiabi ajaloos, kus oleme pidanud hormoone maapõhja kiruma.
Täpselt eelmise aasta maikuus korjasin Muugalt üles tiine kassi, kes sai nimeks Fionna. Kui ta aeg kätte jõudis, ei suutnud ta ise sünnitada. Talle oli hormoone antud, kuid sellest oli piisavalt aega möödas, seega tiinestumine oli juba võimalik. Kuid hormonaalne tasakaal oli paigast ära ja sünnitustegevus ei käivitunud. Keiserlõikega sai ilmale aidatud kuus elusat poega, kahte ei õnnestunud päästa. Üks emaka haru oli mäda ja seal olnud pojad surnud. Lisaks olid piimanäärmetes kasvajad ja näärmed välja arenemata. Seega ei suutnud Fionna kõiki oma poegi toita. Neli poega kasvasid üles minu juures kasuema hoole all, ülejäänud kahega sai ta kuidagi läbi häda hakkama.
 |
| Fionna, veel tiine |
Hiljem, kui pojad võõrutatud, tekkisid Fionna kõhu alla uued moodustised, mis tuli uuesti eemaldada. Need olid õnneks healoomulised, nii et Fionnaga sai lõpuks kõik korda. Praegu on ta uues kodus ja tunneb end hästi. Kui ma aga poleks teda üles korjanud... mõelge ise, mis siis juhtunud oleks. Pojad ei tule ilmale, vaid lämbuvad üksteise järel emakas ja sünnitusteedes, kassil tekib surnud loodetest põletik ja mürgitus ja niimoodi piinarikkalt kõngeb ta lõpuks ka ise. Fionna oli hoiul Mare juures ja tema lugu saab pikemalt lugeda
siit.
 |
| Fionna pojad, kes kasvasid minu juures |
Larissa saatis otse opilaualt ka pildi Jacky kasvajast. Ma juba hakkasin seda siia panema (hoiatuseks hormoonide eest), aga mõtlesin siiski ümber. Ma ei taha, et see jõledus jääks blogi varjutama ja lugejaid eemale peletama. Ja ma siiski tahan veel uskuda, et Jacky'ga saab kõik korda - siis ei pea koledat minevikku enam kunagi meenutama, saab vaid rõõmu tunda tervest ja õnnelikust kassist.
 |
| Varsti on Jacky jälle sama uudishimulik ja rõõmus kassike |
Ühesõnaga - palun ärge andke oma kassile hormoone. Kui poegi ei soovi ja tõuaretusega tegeleda ei kavatse, siis tuleb kass steriliseerida. See on tema tervisele kõige ohutum ja tal endal on tunduvalt kergem olla, kui jooksuaega ei ole.
Oled mõelnud kassi võtmisele? Aga kas sa tead, et kuigi kass toob palju rõõmu, kaasneb temaga ka muret?
