Energiakriis

Mul on viimasel ajal motivatsiooni ja energia leidmisega raskusi. Tundub, et probleemid ja mured kassidega ei lõppe iialgi - nii kui üks küsimus saab lahenduse, kerkib esile uus, ja nii lõputult, lõputult. Ja kuidagi juhtub ikka ja jälle nii, et mina vastutan. Üks asi viib teiseni. Täielik nõiaring, millest pääsu ei ole. See kõik on nii-nii väsitav. Pärast suure sasipuntra lahtiharutamist, lõputut kombineerimist, ajurünnakuid ja muretsemist on tunne, nagu oleks tõesti maratoni maha jooksnud. Ja siis hakkab kõik jälle otsast peale. Oleks vaja midagi väga head, toredat ja motiveerivat, et jälle energiat saada ja oma tegutsemistahet taastada.

Esmaspäeval kulusid kõik mu vabad hetked Kassiabile: lõunapausi ajal sain esiteks kokku ameeriklanna Emily'ga, kes on minu nõustatava hoiukodu perenaine. Ta andis mulle oma korteri võtme, et saaksin koos ühe huvilisega minna vaatama tema juures olevat kassipoega, kuna ta ise ei saanud vajalikul ajal kodus olla. Siis jooksin tagasi tööle, et võtta parklast auto ja minna järele 100 kilole kassikonservidele, mis asusid laos Mustamäe tagumises otsas. Pärast tööpäeva kiirustasin Kassiabisse tuba3-e koristama. Kuigi mu töökohast Kassiabisse on umbes 1,4 kilomeetrit ja tavaliselt sõidan autoga sinna alla 2 minuti, kulus esmaspäeval sõidu peale konkreetselt tund aega - sest kesklinnas valitseb transporditragöödia, nagu üks kassiabiline väga tabavalt ütles. Kohale jõudes ootas mind lisaks toakoristamisele veel kaks uut vabatahtlikku, kes vajasid kantseldamist ja juhendamist. Lõpetasime toaga kella 20 paiku, siis sõitsin Lasnamäele hoiupoistele järele, et nad Kassiabisse kolida. Siis sain ka mahti konservid ja ka paar kratsipuud autost maha laadida. Koju (suvilasse) sain 22.30-ks, ja siis oli vaja veel kindlasti kõik Kassiabi meilid üle vaadata, vastata ja erinevaid asju kokku leppida, enne kui magama sai minna.

Tänase lõunapausi ajal viisin püüdmispuuri Järve Selveri parklasse, kust see toimetati edasi Sauele, kust hakatakse püüdma kahte kassipoega, kes järgmisena minu juurde hoiule tulevad. Seejärel helistas loomaarst, et teha teatavaks kahe kassi kakaproovide tulemused, ja millist ravi nad vajavad. Pärast tööd siirdusin eespool mainitud huvilisega Emily juurde kassipoega vaatama. Viibinud tund aega seal, sõitsin edasi otsejoones Lasnamäele loomakliinikusse, et tuua ära ravimid, mis kassidele määrati. Ja lõpuks viisin ära furminaatori ühele Lasnamäe hoiukodule, kes samuti minu nõustada on. Koju jõudsin 20-ks.

Homme lõunapausi ajal lähen Kassiabisse ühte kassi süstima ja teisele rohtu andma ja ilmselt vaatama ka üle kohta kohviku jaoks, millega soovime Uue Maailma tänavafestivalil osaleda. Seda osalust organiseerin ka mina ja minu idee see oli. Veel pean koostama täpsed ravijuhised tuba3 stendile, et kellelgi miski kogemata tegemata ei jääks. Süstima pean ilmselt ka 7 päeva järjest ise, võib-olla õnnestub mõni päev kellelegi teisele sokutada, aga enamus jääb kindlalt mulle. Miks? Sest esiteks süstijaid on vähe, teiseks on kõik inimesed väsinud ja kolmandaks noh... ma ei saa ju oma toa kassi lihtsalt kellelegi teisele kaela lükata. Neil enda omadegagi tegemist.

Kõige selle juures tahaks lihtsalt karjuda: appi! Ma enam ei jaksa, palun aidake. Aga nii vähesed reageerivad ja nii vähesed aitavad. Ja lõppkokkuvõttes tead niikuinii, et loota saad täiesti kindlalt vaid iseendale: kui tahad, et asjad saaks tehtud, tuleb need ise ära teha. Aga mida rohkem teed, seda suuremaks muutub vastumeelsus seda kõike teha. Seda ebaõiglasem hakkab elu tunduma. Miks teised ei tee? Miks just mina? Samas tean väga hästi, et me oleme kõik ju vabatahtlikud. Ka see, et mul on ülesandeid rohkem, kui ma suudan täita, on olnud minu vaba tahe, nii et pole siin midagi vinguda. Erinevalt minust teavad teised inimesed oma võimete piire ja seda, kuidas hulluksminemist vältida: nad lihtsalt ei võta endale suuremat koormat kui nad kanda jõuavad. See on eluterve ja mõistlik. Aga ikkagi mõtlen, et kui igaüks võtaks kas või natuke suurema koorma, jõuaks nii palju rohkem ära teha ja oleks ometi kohustused väheke võrdsemalt jaotatud. Iga kord, kui õnnestub mõni väike ülesanne kellelegi teisele anda, tundub see nii suure võidu ja kergendusena. Kuid see rõõmuhetk on üürike, sest ülesanded ei lõpe iialgi, iialgi.

Tegelikult sain juba aasta tagasi teada, mis mu probleemi nimi on: kaassõltuvus. See tähendab seda, et ma tunnen end miskipärast kogu maailma asjade eest vastutavana. Kardan, et kui ma neid asju ära ei tee, siis jäävadki tegemata. Tulemuseks on see, et ma olen 24/7 nagu orav rattas ja võtan enda selga nii suure koorma, et ma ise selle alt enam väljagi ei paista. Olen sõna otseses mõttes niivõrd koormatud teiste inimeste asjadega, et iseenda jaoks ei jää enam mingit aega ega energiat üle.

Ja eriti nõme kaasnähtus kaassõltuvuse juures on see, et inimene hakkab vinguma, kuidas keegi ei pane tähele, kui palju ta pingutab, ja kõik teised on laisad ja lohakad. No muidugi tahaks selle peale ju öelda, et keegi ei käskinud sul seda kõike teha? Mis sa vingud, ise ju võtsid endale need ülesanded, mis tänu ja kätelkandmist sa ootad asjade eest, mida keegi pole palunud sul teha? Jah, mõistusega võttes saan aru, et täpselt nii see on, aga südames ootaks seda tänu ja kätelkandmist ju ikkagi :)

Mis selle kõige mõte on? Kassid? Jah, osaliselt kindlasti. Kassid on armsad süütud olevused, kes ei pea kannatama inimeste mölakluse ja hoolimatuse pärast. Igaüks neist vajab ja väärib hoolt ja armastust.

Aga tegelikult on Kassiabi sügavam mõte ikkagi inimesed. Selle mõte on ära tunda mölakaid, et hoida neist eemale ja mõista neid hukka, kogudes samal ajal enda ümber võimalikult palju toredaid ja helgeid isiksusi. Inimesed, kes hoolivad loomadest, kiirgavad seda energiat, mida tegutsemiseks vaja on. Inimesed, kes kingivad hüljatud kassile armastava kodu, äratavad lootust, et maailm ei ole nii sünge paik. Tekitavad tunde, et MINA olen midagi head teinud, tänu minule on ühel elaval hingel midagi hästi. Jah, maailmaparandamise tunde.

Aga... praegu sellest kõigest ikkagi ei piisa.

Bossu, Puuma ja Ritz

Kalamajas elab üks seltskond kodutuid kasse. Nende seas oli emane kass nimega Pääsu. Pääsul olid igal aastal pojad.

Kalamajas elab ka kassiabiline, kellele Pääsu ja tema sõprade saatus korda läks. Ta seadis oma akna alla sisse toidulaua, kus kassikesed alati ja iga ilmaga mõnusa kõhutäie leiavad. Järgemööda, vastavalt võimalustele ja vabadele kohtadele Kassiabis, tõi see kassiabiline mitmed kiisud sealt ka ära.

Tema akna tagant on pärit Nurrik, kelle poeg on minu oma armas Tormi. Sealt on pärit ka Findus, kes võib olla Tormi isa. Eelmisel suvel jõudsid Kassiabisse 1,5-kuustena Pääsu pojad Ati ja Ats, umbes 4-kuusena ka nende õde Linnu, kes nooremana end lihtsalt kinni püüda ei lasknud. Pääsu aga jäi saatuse tahtel talveks veel õue. Sel suvel tõi ta päikese kätte mängima oma uued pojad, neli armsat mustvalget karvapallikest, kes nüüd samuti Kassiabi hoole all on. Ja viimaks, viimaks, umbes kuu aega tagasi, õnnestus tublil kassiabilisel saavutada selline triumf, et ka Pääsu ise jõudis tänavalt ära, turvalisse õnnekuningriiki, kus on pehme pesa, kus toit kunagi ei lõppe ja kus ei pea lakkamatult muretsema.

Ati

Kuna Tormi ja Sälli tulid juuliks-augustiks koos minuga suvilasse puhkama, oli korter vaba ja tekkis võimalus seal sisse seada Kassiabi filiaal. Minu rõdul elasid vahemikus 24.07-25.08 Pääsuema poisslapsed Puuma, Bossu ja Ritz, sündinud 27. või 28. märtsil 2014. Elukorraldus käis meil nii, et vaheldumisi käisime koristamas ja nendega aega veetmas mina ja seesama kassiabiline, kes nad oma akna tagant kinni püüdis. Ise elasin terve selle aja ja elan ka praegu veel viimaseid päevi suvilas, mis õnneks üsna Tallinna lähedal asub. Eile kolisid kassipojad edasi Kassiabi peakorterisse, kuid kuna nad siin siiski tervelt kuu aega veetsid, väärivad nad isiklikku blogipostitust. Kahjuks jõuan selleni alles nüüd, pärast poiste lahkumist. Muudkui mõtlesin, et küll jõuab veel, aga siis nad järsku juba läksidki.

Bossu ja Ritz mõned päevad pärast kinnipüüdmist

Tänavalt tulnuna olid poisid juba üle kolme kuu vanad, see tähendab, et juba piisavalt elunäinud, et inimesesse õige umbusklikult suhtuda. Esialgne transpordikastist puuri kolimine ja parasiiditõrje tegemine leidis aset rohke kõhisemise ja ka paari sõjahaava saatel :) Järgmiste nädalate jooksul selgus meie suureks rõõmuks aga, et väikses Puumas on peidus kõva nurr. Ja lisaks nurrule on väikses Puumas peidus ka suur sõber. Puuma sulas lausa päevadega. Esimesesele nurrule järgnes esimene peaga puksimine, ja siis ei läinudki enam kaua aega, kuni Puuma hakkas uksele vastu tulema, saba püsti, ja end nurrudes inimlooma jalge vastu nühkima. Hirm kahejalgsete ees kadus täielikult, asemele tuli usaldus.

Puuma

Praeguseks on Puuma täiesti julge ja kompleksivaba kassike. Mina kutsun teda hellitlevalt lausa väikeseks nahaaliks, sest teda jätkub igale poole. Tal pole mitte vähimatki kahtlust, et tema seltskond on inimeste jaoks maailma meeldivaim, seega ei hoia ta end pealtükkivuse väljanäitamisel tagasi :) Aga mis võiks üldse olla armsam kui ühe väikse usaldava kassikese pealetükkivus. Täiesti võimatu on ükskõikseks jääda, kui ta nii-nii suure õhina ja rõõmuga sulle vastu tuleb, silmad säravad, nurr täidab terve ruumi, ja pehmelt-pehmelt oma peaga sulle sisse sõidab, et avaldada kiindumust ja lihtsalt... olla sinuga koos. Sellistel helgushetkedel tean, miks ma seda teen - veedan nii suure osa oma ärkvelolekuajast kassidega tegeledes.

Väike nahaal

Aga kassid, isegi kui nad on vennad, on kõik nii-nii erinevad. Ka kassid on isiksused, kellel on omad tõekspidamised ja maailmavaated.

Ritz, hellitavalt Ritsu, arvab maailmast seda, et inimesed on tõepoolest täitsa huvitavad tegelased. On väga huvitav, kui nad astuvad sisse tuppa, kus Ritz oma vendadega elab. Sest suure tõenäosusega toovad nad kaasa midagi head süüa, ja kui nad tulevad, siis hakkavad mänguasjad järsku palju rohkem liigutama, ja üldse tahaks hirmsasti näha, mis inimesed teevad - näiteks kuidas nad liivakasti puhastavad ja Puumat paitavad ja põrandat pühivad ja kas või varbaid liigutavad. Veel toovad inimesed kaasa palju huvitavaid lõhnu, ja pakuvad neid siis lahkesti Ritsule oma näpu otsast nuusutada. Ritz surub siis oma nina vastu näppu ja tõmbab kopsud täis kõiki neid erinevaid lõhnu, mis kassile maailma kohta nii palju infot annavad.

Uudishimulik Ritsu

Ritz laseb inimestel end täitsa vabalt paitada ka, isegi sülle võtta, kui vaja. Aga ta veel natuke mõtleb, kas tasub neid ikka päriselt usaldada või mitte. Paistab, et kaldub ikka natuke rohkem sinna usaldamise poole :) Iga päevaga üha enam.

Hurmur

Bossust ei kirjuta ma kõige viimasena mitte sellepärast, et ta oleks teistest vähem armas või vähem tähtis. Bossu on sama armas, tore ja tähtis nagu teisedki, aga ta on kõige ettevaatlikum ja tegelikult ka kõige elutargem. Bossu teab, et igaühega päris niisama sõbrustada ei maksa. Enne tuleb ikka päris kindlasti veenduda selles, et tegemist on sõbraliku ja heatahtliku isendiga, muidu võid veel oma naiivsust ja heausklikkust kahetseda. Aga igatahes on Bossu kõhinates üha vähem veendumust. Pealegi kõhiseb ta ainult alguses hoiatuseks paar korda, öeldes "ma ei ole mingi tossike", aga kui talle rahulikult läheneda, saab temaga täiesti mõnusaid pikki paiseansse teha. Paitamise käigus unustab Bossu tihti üldse ära, et inimest peaks pigem kartma, ja laseb end mõnusalt lõdvaks või muutub hoopis mänguliseks, lastes südamerahus inimesel end talla alt kõditada ja patsutades käpaga liikuvaid sõrmi. Seejuures näeb ta ise nii armas välja, et lihtsalt tahaks teda kallistada ja nunnutada :) Aga sellega peab esialgu siiski veel väheke ootama.

Kollaste silmadega Bossu

Bossus on kindla peale peidus sama tore sõber nagu esimesena leebunud vennakeses Puumas. Aga oma inimloomalt ootab Bossu igatahes kannatlikkust ja järjekindlust.

Maailma armsaim kaisuloom

Sellised väikesed elud ristusid minu omaga kuu aja vältel, ja jätsid oma jälje maha. Olen Kassiabis olnud varsti kaks aastat. Vahel olen mõelnud, et mis saab siis, kui kahest aastast peaks ükskord saama kümme - kas ma mäletan siis veel kõiki neid hoolealuseid, kes minu käe all kasvanud on? Olen siiski üsna kindel, et jah. Kui vähegi süveneda looma tundmaõppimisse, ei ole võimalik teda täielikult unustada. 

Kodu-uudised

Vahepeal on kirjutamisse jälle nii suur paus sisse jäänud. Matu, Bassu ja Neila on juba ammugi uutes kodudes ja nende ema, maailma armsaim, südamlikem ja leebeim verinoor kiisutüdruk Glafira Kassiabi kesklinna-hoiukodus teiste kiisude juures. Seda muidugi mitte sellepärast, et ta mulle ei meeldiks või et ma temast tüdinud oleks, vaid ikka seetõttu, et Kassiabis on tal suurem lootus kodu leida. Seal käib rohkem inimesi. Kellelegi ikka mu armas ja hea Glafirake silma jääb.

Lisaks on hetkel kassiuputus ja hoiukodukohtadele suured järjekorrad. Abivajavad kassid ei lõppe iialgi. Mul oli vaja saata Glafira Kassiabisse (kus tema eest väga hästi hoolitsetakse), sest hoiukodukohta minu rõdul vajasid juba uued kassid. Aga nendest hiljem. Kõigepealt kodu-uudised.

 

Bassul, Matul ja Neilal läheb hästi :)

 

MATU-UUDISED I

Väike Matu on nüüd oma uues kodus ja täitsa rahul. Mingeid tagasilööke vaktsiin ei paistnud küll tekitavat. Esimesed pool tundi uudistas rahulikult toas ringi ja siis hakkas juba ringi jooksma ja kõige ettejuhtuvaga mängima. Öösel oli korraks isegi voodisse oma uute omanike kaissu roninud :)
Pilte me hetkel teha ei jõudnud, aga paari nädala pärast lähme uuesti külla, siis saadame kindlasti!

 

MATU-UUDISED II

Saadan nüüd lõpuks ka pildi Matust oma uues kodus. :)
Ise ma kohal ei käinud, aga elukaaslane rääkis, et Matu mängib meeletult palju, jookseb mööda hoovi ja tube ringi, ronib puude otsa ning on koera ka enda tahtmise järgi paika pannud :)

Kuna selle suve palavate ilmadega olid majas ikka aknad lahti, siis ei läinud kaua, et Matu oma perenaisele avatud akna kaudu õue järgi oleks tahtnud minna.  Üldiselt talle väga ei meeldi, kui teda üksi jäetakse ja käib pigem kogu aeg perenaise/peremehe kannul. Seetõttu on tal nüüd ka vaba voli käia nii õues kui toas :)
Ehk et Matul läheb hästi ja ta kasvab mühinal!

 

 

 

BASSU-UUDISED I

Juba paar päeva koos kassipojaga ja enam ei kujuta ette, et Bassut ei oleks meiega.

Nüüd on ta juba täiesti kodunenud ja tormab ringi, sööb ilusti ja käib liivakastis. Isegi kakas juba. Tundub, et ta on oma esimese ōhtu kurvastusest üle saanud. Siis ta näugus küll haledasti ja istus ühe koha peal ja kartis kōike ja kōiki. Leidis endale juba lemmik tukkumis- ja magamiskoha diivani seljatoe taga. Talle meeldib ka riidekapis uudistada. Praegu üritab mööda kuivama riputatud pesu üles ronida. 

Igatahes on ta väga numpsik!

See pilt on tehtud 25. juulil. Siis seadis ta ennast ka diivanile istuma.

 

 

 

BASSU-UUDISED II

Bassu on õnnelik kassipoiss ja meie koduga väga rahul. Lemmikuks konserviks on tal kujunenud ühe itaalia firma tuunikala konserv, mille nimel oleks ta võimeline ka läbi rõnga hüppama :) praeguste palavate ilmadega on ta üsnagi väsinud: praegu magab õe öökapi all varjus. 

Täna käisime ka Vilde tee loomakliinikus Bassukesel küüsi lõikamas. Läksime bussiga ja kogu tee ta näugus haledalt. Bussis oli palav ja umbne ja seal oli palju võõraid lõhnu ning hääli, nii et saan temast täiesti aru. Ta lasi enda küüned rahulikult ära lõigata ning ei punninud üldse vastu. Nüüd on tal kindlasti parem mängida: enne jäi ta kogu aeg küüntega oma lemmiku hiire külge kinni. 

P.S. Pildil on ta oma lemmikkohas - diivanipatjade taga. 

(Lõpus oli veel ka teadaanne, et kiisu on kodus natuke aevastama hakanud.)

 

 

BASSU-UUDISED III

Meie emaga oleme juba Soomes. Bassu enam ei aevasta ning jookseb õel järgi nagu koer. :) 

Manuses on ka Bassust pilt - kui veel Eestis olime, äratas ta meid iga päev sellise näoga üles. Siis muidugi tõusime üles ja andsime talle konservi, sest kuidas sa nii nunnule kiisule saad ei öelda? 

 

 

 

NEILA-UUDISED I

Esimesed 1,5 päeva Neila kartis, otsis ema. Sõi hästi natuke. Praegu on ta juba harjunud meiega, sööb hästi, tema kõige lemmikumaks toiduks jäi sama, nagu oli: kanafilee ja kohvikoor. Neila on väga tubli kiisu, kohe alguses hakkas liivakasti pissile käima. Täna käisime esimene kord õues jalutamas, kõik on huvitav, aga on veel hirm. 

Laps mängib kiisuga ja tundub, et neile mõlemale meeldib.

 

NEILA-UUDISED II

Saadan paar Neila pilti. Meil läheb kõik kenasti. Neila on väga tark kiisu, kui ütled talle, et seda ei tohi, siis rohkem ta ei tee. Lapsele ka väga meeldib temaga mängida.