Mureta laps Musti

Vahepeal tuleb kirjutada ka neist, kel muresid ei ole, või õigemini on ainult üks, kergesti ületatav mure, ehk siis kodumure. Täna siis tahaksin kirjutada natuke Mustist, kes on üks mu kahest hoiukassist.

Musti on sündinud 10. mail Muhumaal. Ühte mahajäetud talumajja ilmus emakass ja poegis seal. Poegi oli kolm. Kasvatas pojakesed enam-vähem kaelakandjateks ja siis kadus ära. Naabrid hakkasid poegi toitma ning kaks neist kasvasid julgeteks kassipoegadeks, üks jäi arglikuks. Sügise saabudes oli vaja kassikestega midagi ette võtta ning hakati uurima võimalusi varjupaikades ja kassiühingutes. Loomulikult polnud mitte kuskil kohti, sest teatavasti on sügiseti palju kasse ja ja kassipoegi suvilate juurde maha jäetud ja seega ka kõik hoiukodud neid paksult täis. Kui meeleheitel inimesed hakkasid rääkima sellest, et viivad siis pisikesed Tartusse surmasüstile, mõtlesin, et mis need paar kassikest ära ei ole, panen nad vannituppa puuri, lasen ära vaktsineerida ja sai kokku lepitud, et edasi lähevad nad siis meie kassipoegade-esihoiukodusse Mare juurde.

Inimesed tegid siis spetsiaalselt suure ringi ja sõitsid Muhumaalt Tartusse Tallinna kaudu. Arglik pojuke oli vahepeal kahjuks metsa kaotsi läinud, võib-olla sai rebaste söödaks, ja kõige julgemale kiisukesele oli Tartus kodu leitud. Seega sain mina enda juurde vaid Musti, kes näeb välja selline:

Musti

Ehk siis süsimust, sile ja läikiv, kollakasroheliste silmadega kassipoiss, kes praeguseks hetkeks on umbes 5 ja pool kuud vana. Minu arvates on see uude koju minekuks parim iga. Sest kassipoeg ei ole enam abitu titt, vaid juba päris asjalik, ning ta iseloomu on juba näha. Päris pisikest võttes ei tea kunagi, milline kiisu temast kasvab.

Musti kohta on juba teada, et ta on julge, hakkaja, rõõmsameelne, mänguhimuline, hell ja lähedust otsiv poiss. No nii armsa iseloomuga, et mul on tahtmine ta endale jätta :) Aga seda ma siiski endale lubada ei saa.

Musti ja Tormi

Ta on täielik nurrumootor, kogu aeg põriseb. Eriti siis, kui inimene läheduses on. Kui Musti inimese lähedale satub, siis ta jookseb kohe juurde, vaatab oma suurte silmadega otsa ja surub ennast usalduslikult inimese vastu, loomulikult iga hetk nurrudes. Ja kui ta üles tõsta, laseb ta end täiesti lõdvaks ja lubab end igat moodi sättida ja väntsutada. Vähe on kasse, kes end süles nii vabalt tunnevad. Enamik kasse hakkab vastu puiklema, tõmbub krampi ja tahab maha hüpata. Aga mitte Musti. Tema jaoks on täielik õnn, kui ta sülle saab. Eriti meeldib talle end põlvede peal kerra tõmmata, ennast mõnusalt sisse seada ja siis käppadega sõtkuma hakata, ülimat naudingut väljendav nägu peas. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui kogu aeg nunnutan ja kallistan teda :) Ta on ju lihtsalt nii imearmas pisike soe pundar, kes hellituste üle veelgi rohkem pöördesse satub. Kerib end su süles mõnuledes selili ja laseb end kõhu pealt paitada, siis aga kargab äkki püsti, et sulle lõua alla pugeda ja oma peakesega su nägu müksida.

Olemuselt on Mustike ikka veel pisike kassipoeg, kes tahab hullata ja naljakalt ringi joosta, saba seljas. Ka tema häälitsused on kassipojale omaselt peened ja heledahäälsed, nii et "näu!" kõlab rohkem nagu "piiks!".

Loomulikult on ta ka täiesti väsimatu mängija, võib mitu tundi järjest nööri otsas olevat mänguasja taga ajada. Mängud on tal küll poisilikult tormakad ja jõulised, aga millisel kassipojal ei oleks :)

 

Musti mängib

 

Musti sobiks ülihästi lastega perre. Just sellisesse, kus lapsed on loomasõbrad ja endale pisikest lemmikut igatsevad. Sest Mustit saab peaaegu lõpmatuseni süles kussutada ja nunnutada, ta ei hakka sellele kunagi vastu. Ja üldse on ta väga tubli, leebe ja kannatlik kassipoiss, kelles pole mitte  mingit agressiivsust. Pidage meeles, et selliseid kasse on vähe. Kasse, keda saab täielikult usaldada.

Seepärast annan ma Musti ainult kõige paremasse koju. Teda tuleb hoida ja hellitada, anda talle kvaliteetset toitu, regulaarselt vaktsineerida ja pidada teda täieõiguslikuks pereliikmeks. Hetkel on ta täiesti saadaval ja ootab motivatsioonikirju sellistelt peredelt :)

Kuidas Ralf mu ellu headust tõi

Pühapäeval juhtus midagi väga toredat. Ralf leidis kodu!!! Ja ma usun, et seekord tõesti sellise kodu, kust teda enam välja ei lööda.

Nimelt võttis Kassiabiga ühendust üks noor paar, kes soovis kassi võtta. Nad olid välja valinud ühe hoopis teise kassi, ent edasise jutu käigus selgus, et aeg-ajalt on nende juures hoiul olnud ühe sõbra kass. Ja mitte niisama kass, vaid FIV-positiivne kass. Mis tähendab seda, et erinevalt niii paljudest teistest inimestest olid nemad kursis, et FIV-positiivsed kassid saavad kenasti eluga hakkama. Seega ei löönud nad ka kartma, kui Kassiabi inimene rääkis neile Ralfist ja tema diagnoosist.

Peagi saabuski rõõmus uudis: omavahel asja arutades olid nad otsustanud võimaluse anda just nimelt Ralfile. Kohe järgmisel päeval tuldigi Ralfikest vaatama ja loomulikult võitis see kaunis punane poiss oma tulevase pere südamed.

Pühapäeval siis kolis Ralf oma uude koju ja esmaspäeval saime juba imetoredaid uudiseid sellest, kuidas kiisu kõik korterisopid läbi uudistas ja sisekujunduse üle arvamust avaldas, siis mängides oma jalgpallistaarioskusi demonstreeris ja lõpuks väsinult pererahvale kaissu  magama puges. No nii armas, et pisar tuleb silma. Ralfil vedas, ja pidigi vedama, sest ta on nii-iii tore kiisu ja nii palju läbi elanud.



Ralf viimaseid päevi Kassiabis puuris

Uueks nimeks sai ta Diego - jalgpallikuulsuse Diego Forlani ja Jääaja tiigri järgi. Arvan, et see sobib talle väga hästi.

Tiiger Diego põsemuster

Seega on mul nüüd üks murelaps vähem, sest Ralfi/Diego pärast ma tõesti enam ei muretse. Ta on nii suurepäraste inimeste hoole all, et mu süda on täielikult rahul. Ning Ralfikese loo lõpetuseks tahaksin ma tänada ka seda toredat perekonda, kes mu lemmikpoisi Tartust tema eelmisest kodust Tallinnasse transportis. Nad ei lasknud kassil kurvalt transpordikastis näuguda, vaid võtsid ta kastist välja inimeste sekka ja laste sülle, ning ehkki nad eksisid Ralfikese äratoomisel ära ja tegid oma marsruudist 20-kilomeetrise kõrvalepõike, olid nad kohale jõudes naerusuised, sõbralikud ja soojad, ning jätsid kiisuga tõesti südamlikult hüvasti. Ja soovisid ka tema edasise saatusega kursis olla.
Ühesõnaga, kuna mul on selja taga mõningaid kogemusi, mis on kahjuks teinud minust (vähemalt ajutiselt) kibestunud ja inimloomuses pettunud isiku, on mul alati nii hea meel, kui vahel vilksatab selliste süngete muremõtete vahel ka päikesekiir. Ja see vilksatab nimelt siis, kui kohtan ülimalt toredaid ja hoolivaid inimesi. Inimesi, kellel ei ole ükskõik ja kes ei pea end maailma nabaks, vaid aitavad endast abitumaid. Ja mitte sellepärast, et endale ja teistele tõestada, kui head ja lahked nad on, ega ka mitte raha või kuulsuse pärast, nagu seda teevad egoistlikud "heategijad", vaid lihtsalt - seepärast, et keegi on hädas ja seepärast, et nemad saavad aidata. Loomulikult teeb heategu ka heategijal meele heaks, nii see peabki olema. Vahe on aga selles, et egoistlik "heategija" tunneb rõõmu sellest, kui hea ja tubli inimene ta on, aga päris heategija tunneb rõõmu sellest, et keegi sai abi.

Aga häid ja toredaid inimesi on päriselt olemas ja see annab mulle lootust. Et võib-olla ei olegi maailm nii vastik paik. Õigemini - maailm on kindla peale vastik, ebaõiglane, pahatahtlik, egoistlik ja julm paik. Aga kui selles maailmas on kas või käputäis neid, kes päriselt hoolivad, on inimesel võimalik meelemõistust säilitada ning pingutada edasi selle nimel, et vähemalt iseenda ja oma lähedaste ümber luua see veidike helgem reaalsus.

Iseenda helgema reaalsuse eest pean ma kindlasti tänama kasse. Sest kui ma ei oleks hakanud tegelema kassidega, ei oleks ma ka kunagi kohanud neid nii paljusid HÄID ja hoolivaid inimesi, kes on nüüdseks mu elu puudutanud.

Murelaps 2

Ralf on minu kõige armsam, kallim, erilisem, kaunim, sõbralikum, kannatlikum, leebem, suurepärasem ja ühtlasi ka kõige suurema murega laps. Õigemini ei olegi tema mure nii suur, vaid mureks on hoopis inimeste teadmatus ja skeptilisus.

Ilus poiss Ralfu

Kassiabi Facebooki-sõbrad teavad, et Ralf üks meie kahest kassist, kellel on diagnoositud FIV - kasside immuunpuudulikkuse viirus. Teine on Findus. FIV on kasside versioon HIV-ist. Mida see kassiga teeb? Nõrgestab tema immuunsüsteemi ja muudab ta igasugustele viirustele ja muudele haigustele vastuvõtlikumaks. Ehk siis - Ralf võib kergesti haigeks jääda, haigused võivad kulgeda raskemalt kui n-ö tavalisel kassil ning nende ravi võib kauem aega võtta. Muus osas ei muuda FIV Ralfi elus midagi. Ta ONGI endiselt normaalne kass. Ilus, armas, rahulik ja tore punane kassipoiss, kellel on tõepoolest lihtsalt haruldane iseloom. Mitu loomaarsti on kiitnud, kui uskumatult leplik ta on, ja et oleks ometi kõik kassid sellised! Viimati tervisekontrollis käies taheti talle ultraheli teha. Iga teine kass oleks närvi läinud, kui ta niimoodi vägisi selili väänatakse ja kinni hoitakse. Iga teine kass oleks hakanud rabelema, hammustama ja küünistama. Aga mitte Ralf. Tema viskas ennast hoopis ISE selili, sirutas käpad mõnusalt välja ja laskis kuuldavale rahuloleva nurru. Palun, olge lahked! Siin on mu kõht, hakake aga pihta!

Ühesõnaga, Ralf ei hakka veel lähiajal ära surema. Pole mitte mingit põhjust eeldada, et tal ei ole veel palju aastaid ees (praegu on ta 2-aastane). Kui ta saab elada tubase kassina stabiilset ja rahulikku elu, saab võimalikele külmetus- või viirushaigustele adekvaatset ravi ja sööb head kvaliteetset toitu, elab ta suure tõenäosusega kõrge eani. Pealegi, ka FIV-negatiivsed kassid võivad täpselt samamoodi haigeks jääda.

FIV nakkab ainult kassilt kassile peamiselt siis, kui kassikaklustes tekivad sügavad haavad. Viirus kantakse edasi vere ja sülje kaudu. Inimesele, koerale, jänesele, hamstrile ega ühelegi muule loomaliigile FIV ohtlik ei ole.

Ma kordan - kui FIV-positiivne kass sind hammustab, küünistab, sinu peale aevastab või sulle sülle pissib, siis ei saa sa FIV-i. Ega ka mitte HIV-i. Ammugi mitte AIDSi. Sinuga ei juhtu mitte midagi muud peale selle, et pead võib-olla kriimustusele plaastri peale panema, seeliku ära pesema või taskurätikuga nägu pühkima. FIV-positiivne kass sinu kodus on täiesti tavaline kass sinu kodus. Sa võid talle pai teha, temaga ühes voodis magada, teda musitada, kallistada ja väntsutada, tema liivakasti puhastada - no mida iganes. FIV-positiivne kass võib magada ka su lapse voodis ja temaga mängida ja kui ta mänguhoos last kriimustab, ei juhtu mitte kui midagi.

Pealegi - Ralf ei kriimusta kedagi ja ta ei kakle. Ma tahan, et see oleks täiesti selge - Ralf on imelise iseloomuga ülimalt rahulik ja leplik kass. Ta on põgusalt veetnud aega ka teiste kasside seltsis ning kui keegi tüli norima hakkas, siis tõmbus Ralf lihtsalt viisakalt kõrvale ja vaatas riiukukele nördinud näoga otsa: "No mida sa pahandad? Saab ka rahulikult asju ajada."

95% tõenäosusega võin ma küll garanteerida, et Ralf ei lähe kaklema ega vigasta üthki kassi niimoodi, et FIV-i edasikandumine võimalik oleks, kuid loomulikult on asi kõige kindlam siis, kui Ralf saaks olla majapidamises ainuke kass.

Ma ei ole kaotanud lootust, et kusagil on keegi, kelle südames on piisavalt kaastundlikkust, hoolivust ja julgust, et pakkuda kodu just nimelt Ralfile. Vastutasuks selle väikese riski eest, mille see inimene võtab, saab ta endale tõepoolest suurepärase kassi. Ma ei saa seda kassi maha kanda. Ta on ju selline kullatükk. Vaatab läbi puurivõre sulle terase, küsiva ja veidi kurva näoga otsa, tehes "mjäu?". Ta on üks täiesti süütu loomake, kes ei saa aru, miks ta peab ikka veel puuris istuma. Ta tahaks nii väga inimesega suhelda, toas ringi jalutada, mängida ja end diivani peal kerra tõmmata. Olen kindel, et keegi kuskil tahab ja ootab Ralfi. Keegi, kes on valmis talle pühenduma ja pakkuma talle armastavat kodu.

Aga kuidas ma Ralfi kodu üles leian? Tänavale silte kleepida ei tohi ja inimesed hüppavad lausa võpatades tagasi, kui näevad tähekombinatsiooni "FIV". Nagu see võiks neile juba paberi pealt näkku karata ja külge hakata.

Ralf vajab ja väärib võimalust. Palun aidake teda. Palun aidake mind. Palun leiame talle kodu.

Murelaps 1

Mul on neli hoolealust, kelle tuleviku pärast ma kõige rohkem mures olen: Ralf, Nunnu, Sälli ja Timmu. Olen nad kõik erinevatel aegadel tänavalt üles korjanud ja Kassiabisse toimetanud.

Nunnu oli esimene. Märtsis krõbeda külmaga tuli Kassiabisse teade, et Mustamäel on märgatud nelja kassipoega, kes elavad maa all augus soojaveetorude juures. Ma ei olnud siis veel kunagi tänaval kasse püüdmas käinud. Olin entusiastlik neid pisikesi aitama. Seda enam, et mul on auto ja olin end valmis igale poole transpordiabiks pakkuma.

Kassipojad tänaval

Sain algul kaasa tuba kahe vabatahtliku ja hiljem tuba ühe vabatahtliku. Kassipoegade püüdmine käib nii, et pärast väsitavat tööpäeva, kui on juba pime, sõidad Kassiabisse ja pakid auto peale suure kolaka püüdmispuuri ehk lõksu. Lõks on umbes 120 cm pikkune traadist risttahukas, kuhu pannakse sööt sisse ja kui kass puuri sööma läheb ja õige koha peale astub, vajub uks tema tagant kinni. Lisaks tuli kaasa võtta hästilõhnavat toitu ja suur rätik, mida puuri peale laotada, kui kass juba sees on - siis ta ei peksa ennast nii hirmsasti vastu puuri ja on rahulikum, kuna ta ei näe enam läbi võre välja ja arvab, et põgenemisvõimalust ei ole.

Püüdmispuur

Ühesõnaga, ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, kui kohutavalt kurnav protsess see püüdmine on. Istuda tundide kaupa hiirvaikselt jäises autos ja käia iga natukese aja tagant külmunud toitu välja vahetamas, et see ikka lõhnaks. Muidugi iga kord, kui autost välja lähed, jooksevad kassipojad peitu ja lähemal ajal enam välja tulla ei julge. Ma ei teagi, kui kaua me seal augu ääres istumas käisime. Kaks nädalat vist ikka, peaaegu igal õhtul pärast tööd. Sest loomulikult ei lähe ju kassipoeg just siis ilusti-kenasti lõksu, kui sina tahad. Vahel me ei näinudki neid mitme tunni jooksul, istusid maa all peidus ja kartsid.

Aga igatahes kätte me nad lõpuks saime. Suur abi oli kohalikest elanikest, kes väga abivalmilt olid nõus oma aknast puuri jälgima, nii et meie saime koju minna ega pidanud autos külmas-näljas külmetama.

Kõik kassipojad osutusid poisteks :) Kolm mustvalget ja üks kena helekollane triibik, 3-4 kuud vanad. Koondnimeks said Tupsununnud. Algul olid nad hirmust šokis ja kartsid inimest hullupööra. Kaks läks ühte ja kaks teise hoiukodusse sotsialiseerimiskursustele. Toomas ja Rombike esimeses hoiukodus õppisid mõne aja pärast inimest usaldama ja leidsid endale päriskodud.

Toomas ja Rombike

Tupsu ja Nunnu, kes jagasid hoiukodu veel kolme kassiga, nii suuri edusamme ei teinud. Kui hoiukodu perenaine sel sügisel kolis, pidid ka Tupsu ja Nunnu endale uue peatuspaiga leidma.

Otsustasime, et juba 8-kuuseks saanud poisid lähevad enne kliinikusse kastreerimisele ja siis tulevad tuba kolme, kuniks mõnes hoiukodus koht vabaneb ja nad saavad edasisele sotsialiseerimisele minna - seekord eraldi. Hoiukodu perenaisel õnnestuski Nunnu kinni püüda ja kliiniku kaudu Kassiabisse toimetada. Aga Tupsu põgenes kaminalõõri ja sealt pööningule. Mis temast saab ja kas üldse saab, seda ei tea.

Tupsu ja Nunnu pesumasina taga peidus

Nunnu istub tuba kolmes puuris ja kardab. Kössitab nurgas padja peal, üritab end väikseks ja märkamatuks teha ning kui kellegi paikäsi läheneb, susiseb hoiatavalt. Ta ei ründa, aga ta ei usalda ka inimest mitte üks põrm. Mida teha? Täiskasvanud kassi on üsna raske inimesega harjutada. Peab olema väga palju aega, kannatust ja tahtmist. Kellel Kassiabis on aega? Ja kust me võtame vaba hoiukodu? Kõigil, kes on nõus hoiukasse võtma, on neid juba liigagi palju. Mul on hetkel kodus kolm kassi ja rohkem siia tõesti ei mahu. Ei tohigi mahtuda - selleks, et korralikku tööd teha, saab sul korraga käsil olla vaid üks kartlik kass. Kui neid on rohkem, ei saa ükski piisavalt tähelepanu.

Nunnu veel hoiukodus

Ma tahtsin neid väikseid kiisusid aidata. Tahtsin nad külma käest ära tuua ja neile mõnusad soojad, armastavad kodud leida. Nende püüdmine oli minu idee, seega on nüüd ka Nunnu minu probleem. Nunnu vajab kiiresti hoiukodu, kus temaga oldaks valmis tegelema. Teda peab iga päev silitama ja temaga juttu rääkima, mängima ja üleüldse pidevalt kohal olema, et ta inimese juuresolekuga harjuks ja end lõdvaks laseks. Nagu öeldud, võtab see kõik aega, ja kassiabilistel on juba käed-jalad tööd täis. Ma ei saa oma praeguseid hoiukasse ka lihtsalt välja visata. Ka neil on aega vaja. Minu jaoks oleks tõeline taevaõnnistus see, kui nüüd kuskilt ilmuks välja üks südamlik ja hooliv inimene, kes ütleks, et ta on valmis Nunnu enda juurde võtma ja temaga tegelema. See oleks lihtsalt suurepärane. Ma ise ei jõua kõike ja ootamatult kaela sadanud probleemid võtavad vahel põlvist nõrgaks küll. Just see teadmine, et on veel nii palju probleeme, millele lahendust ei paista, võtab jõu ära. Aga jõudu läheb vaja, kui tahta edasi tegutseda.

Nunnu ootab

 

Esimene postitus - kuidas kõik alguse sai

Et alustada algusest, tuleb rääkida eelmise aasta novembrist, kui ma otsustasin hakata MTÜ Kassiabis vabatahtlikuks. Elasin siis üürikorteris ja mõtlesin, et sinna pole mõistlik looma võtta ja lähen siis tegelen kiisudega mujal. Aga juhuslikult oli just siis Kassiabis juhtunud üks selline sündmus, mida muidu naljalt ei juhtu. Nimelt üks kiisu nimega Nurrik oli suures hoiukodus poeginud. Kassiabis kassid ei poegi. Kõik täiskasvanud kassid kastreeritakse ja steriliseeritakse, ka tiined. Ikka sellepärast, et ei tekiks juurde soovimatuid kassipoegi, keda pole mitte kuskile panna. Tänavalt tulnud kassid on sageli tiinuse ajal haigusi läbi põdenud, alatoitluses olnud ning ei saa iseendagagi hakkama, mis siis veel poegadest rääkida. Poegadel võivad olla väärarengud ja nad võivad olla usse nii paksult täis, et need vingerdavad suust ja ninast välja ning kassipoeg imetakse verest tühjaks või sureb ussitoksikoosi. Vahel on looted kõhus juba surnud. Inimlikum on mitte lasta poegadel sündida ja päästa nende ema.
 

Nurrik

Nurrikulegi oli opiaeg juba kinni pandud, kuid just kliinikussemineku eelõhtul otsustasid ta kaks pojakest siiski sündida. Mis siis ikka, tuli nad suureks kasvatada. Hoole ja armastusega, muidugi. Selleks ajaks, kui mina Kassiabisse jõudsin, olid Tormi ja Vurrik umbes kolm kuud vanad ja äsja seenhaigusest (rahvasuus "kassihaigus") terveks saanud. Loomulikult ei teadnud ma siis kassidest mitte kui midagi - peale selle, et ma neid kohutavalt armastan, nagu tegelikult kõiki loomi. Tormi oli nagu ema suust kukkunud, üleni must, suurte kollaste silmadega ja kohutavalt armas. Ma ei suutnud talle "ei" öelda. Varsti oli see hüperaktiivne, ulakas ja lakkamatult nurruv karvakera mul kodus. Minu esimene päris isiklik loom.

Tormi umbes pooleaastaselt


Sealt edasi läks kõik päris kiiresti. Alguses oli mul plaan käia kord nädalas tuba kolme koristamas (Kassiabis on toad numbrite järgi jagatud - tuba üks, tuba kaks, tuba kolm ja lisaks veel sinine "zen"-tuba kiisudele, kes suures kassiseltskonnas stressavad; kaminatuba, kuhu oleme vajadusel paigutanud kiisud, kes teistest eraldamist vajavad, ja kolatuba, mis on olnud karantiinitoaks seenelistele või siis samuti andnud peavarju eraldamist vajavale kassile). Aga siis lahkus Kassiabist tuba kolme senine toavanem ja kuidagi juhtus nii, et uueks sain mina - kuigi olin Kassiabis olnud vaid paar kuud ja endiselt roheline mis roheline. Ma ei saa öelda, et see mulle meeldinud ei oleks. Tegelikult meeldib mulle väga ajada "oma asja", midagi korda saata, korraldada, organiseerida ja pärast näha tulemusi. Seda kõike saab muidugi pühendunult teha ainult siis, kui valdkond sulle tõeliselt südamelähedane on. Enne Kassiabisse tulekut olin ma vist täitsa mitu aastat osinud seda "oma" seltskonda, inimesi, kellega koos oleks hea ja vaba olla, ning seda tegevusala, mis mul silmad särama paneb ja kus ma saaksin midagi reaalselt korda saata, ennast kuidagi rakendada.

Äsja remonditud tuba kolmes

Muidugi on elus nii, et kui ennast millelegi täielikult pühendad, toob see kaasa palju rõõmu ja rahulolutunnet, aga samuti ka südamevalu. Vahel on neid äärmuslikke emotsioone nii palju, et mõtlen - ma lihtsalt enam ei jaksa. Kassid on armsad, toredad, naljakad, suurepärased. Kui nad mängivad, vaatan seda naeratusega ja imestan ikka ja jälle, kui lihtne on olla õnnelik. Kui vähesest piisab, et elust rõõmu tunda. Kass on õnnelik, kui tal on väike pall või kommipaber, mida käpaga suskida ja koomiliste hüpetega taga ajada. Mina olen õnnelik, et kass on õnnelik ja et mul on privileeg tema õnnest osa saada. Ja kui kass õndsalt magab, mõnusalt pehmesse patja vajunud, käpad taeva poole, tundub mulle, nagu oleks ilmast kadunud kõik mured ja maa peale laskunud igavene rahu.

Sälli mängib

Aga kassidega on ka muret. Mida vastutavama rolli endale võtad, seda suuremad su mured on, ja seda tõenäolisem, et klaarima pead neid üksi. Järgmises postituses räägingi oma murelastest. Sest neist peab rääkima.