Digimuutus paikiisuks?

Ma ei tea enam, kas mulle ikka anti kliinikust õige kass kaasa. Kaks esimest päeva sain hammustada, aga rohkem pole seda kordagi juhtunud. Kui kätt talle rahulikult lähemale viia ja samal ajal ilusti rääkida, siis Tupsu tahab ise pai. Ta võib küll alguses kangestunult põrnitseda, aga kui käsi juba tema pea juures on, siis ta müksab ise peaga vastu kätt - noh, hakka pihta! Ja siis nurrub ja mõnuleb ja laseb end mõnusalt kõrva tagant sügada.

Siin on ka videotõestus sellest kõigest. Küll pime ja kehva kvaliteediga - ma proovisin heledamaks teha, aga hästi ei õnnestunud -, kuid loodetavasti midagi on ikka näha. Tupsu ON paikass!

Tupsu

Siin ta siis nüüd on, minu seekordne kolmas - Tupsu. Nunnu vend. Tupsu, Nunnu, Toomase ja Rombikese püüdsime Mustamäe tänavalt kinni veebruaris, kui olid eriti pakaselised talvelõpu-ilmad. Nad olid siis umbes 4-kuused poisid, juba parajalt kaua tänavaelu tunda saanud ja seetõttu inimeste suhtes umbusklikud. Nad tõmbusid krampi ja kangestusid soolasambaks, kui inimest nägid, aga neid kõiki sai siis vabalt katsuda. Nad ei rünnanud, ainult kartsid. Toomas ja Rombike olid vendadest väiksemat kasvu ja mingil põhjusel ka kergemini "taltsutatavad". Juba varsti pärast hoiukodusse jõudmist sai neid sülle võtta ja nunnutada, nad nurrusid ja miilustasid - ja leidsid endale toredad kodud.

 

Esiplaanil Nunnu, Toomas ja Rombike, Tupsu saba paistab lauavirna tagant

Tupsu ja Nunnu läksid elama teise hoiukodusse, kus lisaks nendele oli veel kolm kassi. Kasside seltskonda nad hoidusidki, inimesega suhtlemiseks polnud seetõttu põhjust. Nii juhtuski, et nemad nii kiiresti ei leebunud. Tupsu ja Nunnu olid saanud juba peaaegu aastaseks, kui hoiukodu perenaine kolis. Uude elukohta ei saanud hoiukassid kaasa minna, seega pidime leidma neile kohad Kassiabi suures kassimajas. Nunnu koliski peagi tuba kolme. Seal elab ta siiamaani, ja me kõik tegeleme agaralt tema silitamise ja veenmisega, et inimene ei ole tegelikult nii hirmus ja paitamine on täiesti ohutu, ehk isegi meeldiv protseduur.

Väike Tupsu vahetult pärast kinnipüüdmist

Tupsuga juhtus aga selline õnnetu lugu, et kui teda taheti Kassiabisse kolimiseks transpordikasti panna, sattus ta nii suurde paanikasse, et põgenes kabuhirmus kamina kaudu korstnasse ja sealt pööningule. Pööning oli aga hiiglaslik. Käisime teda teiste kassiabilistega seal otsimas, panime välja toitu ja seadsime üles püüdmispuuri. Tundus aga täiesti lootusetu sellel tohutul territooriumil, kus inimesed hoidsid oma üleliigset kola ja ehitusjääke ning kus oli nii palju võimalusi peitumiseks, ühte väikest kassi üles leida. Ostsime taskulambid ja kammisime pööningut samm-sammult läbi, veetsime tunde ja tunde, kiigates kõikidesse pragudesse ja tuhnides prahihunnikutes. Kulus nädalaid, Tupsust polnud aga kippu ega kõppu. Olime lõpuks juba kindlad, et ta on ikkagi kuidagi välja saanud. Kuid panime siiski iga natukese aja tagant püüdmispuuri uut, värskelt lõhnavat toitu. Sest mis siis, kui ta on siiski veel seal, näljane ja hirmunud? Me ei saanud lihtsalt niisama alla anda.

Tupsu - imekaunis tähniline kiisu

Ja siis - ühel päeval oligi Tupsu äkki puuris. Kõhn ja rääbakas, kuri ja kartlik, kaunis helebeež kasukas mustaks määrdunud. Ta oli ju sõna otseses mõttes korstnapuhastusharja mänginud, kui läbi kamina pööningule pages. Lisaks tolmusel pööningul veedetud nädalad. Panime ta Kassiabis puuri, ladusime toidud ette ja jätsime ta paariks päevaks puhkama. Mina olin esimene inimene, kes käe tema juurde puuri pani. Tahtsin kiibilugejaga ta kiipi kontrollida. Et kas see tumehall rääbiskass on ikka kindlalt meie ilus leopardimustriline Tupsu. Kuid vaevalt olin kiibilugeja Tupsu kaelale lähendanud, kui sain välkkiire käpalöögi osaliseks. Tõmbasin käe tagasi. See jooksis verd. Puurist aga põrnitses mind jäisel ilmel Tupsu, tardunud ähvardavasse poosi, kõrvad peadligi tõmmatud, valmis iga hetk oma liigutust kordama. See käpalöök, mis anti täie jõuga, haudvaikselt, ilma mingi hoiatuseta, pidi inimloomadele teada andma, et Tupsu on kaotanud igasuguse usu neisse. Tupsu tahtis, et inimesed hoiaks eemale. Ja selle nimel oli ta valmis neile väga kõvasti haiget tegema.

 

Tupsu pärast leidmist, juba puhtam

Tupsu agressiivsus oli halvaks uudiseks. Kevadel oli ta ju olnud samasugune hirmunud kassipoeg nagu ta vennadki. Ainult kartis, aga ei rünnanud. Kas pööningul kogetud lootusetuse ja üksinduse tõttu või mõnel muul, inimeste jaoks arusaamatul põhjusel, oli ta aga vahepeal õppinud oma küüsi ja hambaid kasutama. Tupsust sai ametlikult Kassiabi "kurjam". Kõik kartsid teda.

Alguses hoidsime Tupsut karantiiniruumis puuris, kuid kui suure võitluse ja paraja hulga lahinguhaavadega sai talle parasiiditõrje turjale pandud, kolisime ta puuriga tuba kolme. Karantiiniruumis oli Tupsu peamiselt oma asemel kössitanud ja väga vähe liikunud. Toas aga tuli talle järsku elu sisse. Ilmselt tänu teistele kassidele. Ta hakkas end puuris vabamalt tundma, uudistas teisi kasse ja suhtles nendega kassikeeles, sirutas ja pesi ennast, mängis mänguasjadega, mis talle puuri pandi. Vähehaaval hakkasime meie, inimesedki julgema talle läheneda.

Proovisime teda paitada pulga otsas oleva mänguasjaga ja läbi paksu teki. Mõned julgemad said vahel ka palja käega pai teha, enne kui Tupsu ümber mõtles ja käpaga lõi. Igatahes saime mingi hetk kindlalt öelda, et edasiminek on toimunud. Tupsu kartis vähem. Käpalöögid ei olnud enam nii veendunud. Oli näha, et tegelikult talle paitamine meeldib, ta lihtsalt ei julgenud inimese kätt vaadata.

Aga Kassiabi suures majas käivad inimesed kohal vaid kord päevas, ülejäänud aja on kassid omapäi. Tupsule oli vaja eraldi hoiukodu, kus kontakt inimesega oleks suurem, siis on ka areng kiirem ja usaldus kergem tekkima. Nii sõitiski Tupsu 27. detsembril loomakliinikusse kastreerimisele ja sealt otse minu juurde. Kolisin ta Lola endisesse puuri.

 Alguses oli Tupsu veel narkoosist kergelt uimane. Talle sai vabalt pai teha. Õhtu edenedes mõtlesin, et proovin teda ka rätiku abil sülle võtta. Selleks ajaks oli ta juba üsna ärgas. Nagu arvata võiski, sattus ta seepeale paanikasse, sai puurist põgenema ja läks tooli alla peitu. Kui talle seal rätikuga lähenesin, siis kõhises, lõi käpaga ja rabeles, aga lõpuks ikka sain ta ikka rätikusse keeratud ja hoidsin umbes 30 minutit süles, paitasin, sügasin ja rääkisin juttu. Ta hakkas end üha vabamalt ja vabamalt tundma, nurrus ja tõmbas esikäpad enda alla mõnusalt krõnksu. Silmnähtavalt mõnules ja tundis end hästi. Nurr läks aina kõvemaks, ja siis ühel hetkel, kui ma tema kohale kummardasin, ajas ta end esikäppadele püsti ja hakkas peaga mu nägu müksima. Tupsu. Müksis ja nühkis mind. See tundus liiga uskumatu, et olla tõsi. Ta tegi seda mitu korda järjest, nurrudes ja mõnuledes. Ma vist soovisin küll, et see hetk kestaks igavesti. Ja, tänapäeva tehnika poolt ära hellitatud inimene nagu ma olen, soovisin ka, et kaamera oleks käepärast. Oleksin tahtnud meie lembehetkest video teha ja seda kõigile Kassiabi inimestele näidata.

Sest see süleseanss tähendas ju seda, et me oleme Tupsut täiesti valesti mõistnud. Ta ei ole mingi kurjam, vaid üks hirmunud ja ebakindel kassike, kes tegelikult otsib soojust ja lähedust. Ja ma ütlen, see on ikka uskumatult võimas tunne, kui loom, keda kõik nii hirmsasti kardavad, et ei julge talle lähenedagi, sulle nurrudes lõua alla poeb ja oma kiindumust väljendab.
 

Tupsu tunneb end vabalt

 Järgmisel päeval oli väike tagasilöök. Päris seda ma muidugi ei uskunud, et nüüd järsku saabki Tupsut vabalt katsuda ja nunnutada, aga lootsin ikka, et eilsest sülemõnust on ehk midagi meeles. Võib-olla oligi, aga Tupsu oli narkoosist täielikult toibunud ja oma tavapärase valvsa oleku tagasi saanud. Kui käe talle lähendasin, tõmbus ta krampi ja taganes. Aga kannatlikult rääkides ja tasahilju kätt lähemale nihutades õnnestus siiski talle vaikselt pai teha. Siis aga läksin liiga julgeks. Võtsin taas lina, et teda selle sisse keerata ja proovida sülle võtta. Seepeale ehmus Tupsu korralikult ja asus oma elu eest võitlema. Pures läbi lina välkkiirelt mu käe katki. Olgu, sain oma õppetunni - kõik ikka tasa ja targu. Ülejäänud päeva jooksul tegin talle niisama pea peale pai. Ühe korra sain siiski veel hammustada, kui Tupsu mu käe peale ehmus.

 Pühapäeval läks paremini, Tupsu ei rünnanud enam ühelgi korral. Sain talle päeva jooksul mitmeid väikseid pai- ja jutuseansse korraldada. Enamasti nägid need välja nii, et ma istun puuri ette, teen puuriukse lahti ja hakkan vaikselt rääkides kätt tema poole nihutama. Alguses on ta krampis, jõllitab kahtlustavalt kätt ja taganeb, kuid mingi hetk nagu mõtleks "ah, no okei siis." Siis ta pöörab pilgu käelt kõrvale ja langetab pea rinnale, mis tähendab, et nüüd võib hakata pai tegema. Enamasti piirdun ma ettevaatliku paitamisega pea pealt. Tegelikult meeldib talle hirmsasti kõrvade sügamine, aga samas võib ta selliste jõulisemate liigutuste peale ka ehmuda. Just kõrvade sügamisega olengi ta nurruma saanud. 

Nüüdseks olen aru saanud, et jah, Tupsule väga meeldivad teised kassid. Teised kassid tekitavad temas turvatunnet ja ärgitavad teda suhtlema. Pühapäeval oli üks selline hetk, kus ma paitasin parajasti Tupsut, ja siis tuli Tormi puuri juurde. Tupsu, kes oli ühes kohas lamanud ja paisid vastu võtnud, tegi siis kohe rõõmsalt "kurr?", tõusis mu paitava käe all püsti ja läks puuriuksele Tormile vastu. Mina sain talle siis samal ajal üle terve keha pai teha. Tupsu nühkis end nurrudes puurivõre ja minu käe vastu, tahtis puurist välja Tormi juurde minna, aga ma ei lubanud. Olgugi et see hetk sai teoks ainult tänu sellele, et Tormi oli juures, olen ma siiski rahul, et Tupsu end korraks nii vabalt tundis.

  

Abimees Tormi

On vaja veel veidi julgustamist, ja ma usun, et pealispinna alt koorub välja üks täiesti teine Tupsu. Tupsu, keda mitte keegi enam ei karda, vaid keda kõik hoopis armastavad.

Jõululaupäev

Käes on 24. detsembri hilisõhtu. Minul on vanaema juures käidud, kõht täis ja kingid käes. Kink on käes ka Lolal - temale tõi jõuluvana uue kodu. Sinna kolis ta eile. Talle tulid järele tema 5- ja 7-aastased perenaised koos ema ja vanaemaga. Lola, kes nüüdseks on terve kui purikas, vaktsineeritud ja vahetab parajasti piimahambaid jäävhammaste vastu, asetati transpordikasti pehmele lambanahale ja sõit võiski alata. Loodame, et meie väiksel valgel preilil läheb nüüd edaspidi kõik hästi. Et haigused, parasiidid ja tühi kõht on minevik ja tulevikul on tema jaoks varuks vaid häid ja rõõmsaid asju - soe tuba, maitsev toit, armastavad inimesed, pehmed paikäed ja hulganisti mänguasju.

Jõulukaardistaar

Tormile ja Sällile tõi jõuluvana samuti kingitusi. Nemad said kumbki uue mängupalli ja purgi konservi :) Nüüd nad on mul siin kahekesi, aga võin ennatlikult öelda, et mitte kauaks. Praegu ma mõtlen, et 3 kassi selle väikese korteri peale on veel normaalne, rohkem oleks juba liiga palju.

Tormil ja Sällil on väga hea suhe, nad mängivad ja magavad koos ega ole kunagi üksteise peale pahased. Ehkki nad maadlevad ja kaklevad päris pööraselt, ei ole see mitte mingil juhul üksteise ründamine, vaid täiesti normaalne sõbralik kasside meelelahutus. Ma usun, et üldises plaanis vastab tõele ütlus, et kassil pole õnneks muud vaja kui täis toidukauss, pehme padi ja puhas liivakast. Kass ei pea õues käima selleks, et täisväärtuslikku elu elada. Minu kassid siin elavad põhiliselt ühes, vaevalt 20-ruutmeetrises toas ja üldiselt neile sellest piisab. Aga ma tean, et nad tahavad ka vaheldust. Tormi läheb kohe nii-nii õhinasse, kui korterisse midagi uut tekib. Selleks ei pea üldse spetsiaalselt pingutama, vaid lihtsalt oma tavalist inimese-elu elama. Väga suurt elevust tekitas näiteks mu isa ehitatud kapp, kuhu Tormil oli muidugi vaja kohe sisse pugeda, kõik riiulid järele proovida ja lõpuks kapi otsas magama jääda. Uus paberkott läheb ka alati väga hästi peale.

Väikeseks vahelduseks on ka see, kui Marilis võtab välja villakoti ja viltima hakkab. Vill ja vildiloomad meeldivad nii Tormile kui ka Sällile. Sälli patsutab loomakesi käpaga ja üritab villa suhu haarata. Siis muidugi avastab, et see on ebameeldivalt karvane ja hakkab häiritult lätsutama, et villa keelega suust välja lükata. Tormile meeldib aga villa peal mõnuleda. Ta totaalselt kaifib seda, kui saab oma karvased käpakesed villakoti peale sirutada ja varvastega pehmel materjalil rütmiliselt sõtkuma hakata, samal ajal muidugi sünkroonis nurrudes.

Mõtlesin, et kuna täna on ikkagi jõululaupäev, peaksin kassidele tavalisest rohkem tähelepanu pöörama. Ja vähemalt üritama ka Sälliga kontakti saada. Mängisin nendega pikalt ja tegin Sällile pika paisessiooni. Teda ei tõmba absoluutselt mitte mingid peibutised nagu Play Spray, Feliway, sink või muud maiustused. Täiesti äraostmatu kass, noh. Kui talle õieli käega läheneda, siis ta jookseb eest ära, kuni oled ta n-ö nurka ajanud. Siis tõmbab end kössi ja kannatab märterlikul ilmel paitamist, endal pilk kogu aeg vilamas, et kuidas küll põgeneda saaks. Kuni tänaseni ei õnnestunud mul teda kuidagi lõdvestuma saada. Ikka oli pinges ja põgenes. Vägisi ju ka kinni ei hoia. Ega ta seda rohkem naudiks.

Ei taha süles olla!

Täna tuli mulle selline geniaalne mõte, et äkki ma ei peagi teda üldse samas kohas paigal hoidma. Ma võin talle ju järele minna, kui ta eest ära läheb :) No ja läksingi. Tund aega tegime seda kassi-hiire mängu. Sälli käitus sel ajal mitte niiväga kartlikult, vaid pigem nii, nagu ma lihtsalt segaks teda. "No mida sa jälitad mind, jäta juba rahule!" Aga ma ei jätnud. Lõpuks ta lasigi end juba suhteliselt lõdvaks. Viskas külili maha ja hakkas ennast pesema, samal ajal kui ma ikka edasi paitasin. Nüüd magab rahulikult mu kõrval diivanil. Ta on ikka üliarmas kass. Siin ka fototõestus sellest. Kes siis ei sooviks oma aknalauale sellist dekoratsiooni?

Kodu-uudiseid

Vahepeal natuke kodu-uudiseid ka, et te ikka teaksite, kui hästi Mustil ja Ralfil nende uutes kodudes läheb :)

Ralfil pole siiamaani mitte ühtki terviseprobleemi olnud. Ta on igati terve ja rõõmus kassike. Perenaise sõnul on ta ühelt poolt hästi leebe ja heatahtliku iseloomuga, lubab end alati lahkesti sülle võtta ja istub seal rahulikult. Samas on ta aga ka väga mänguline ja ajab ööd läbi korteris palle taga :) Pooled neist on ta ka targalt kuskile ära peitnud, perenaine arvab, et ilmselt selleks puhuks, kui inimesi parajasti kodus pole ja nad ei saa diivani alla veerenud palle Ralfi jaoks jälle välja koukida. Et siis on oma peidupaigast kohe uus pall võtta.

Advendiaja puhul saime Ralfilt ka pühadetervituse koos pildiga.

Ralf koos perega soovib tema endistele kahe- ja neljajalgsetele kamraadidele
 ilusat alanud advendiaega ja palju heldeid paikäsi! :)

Kui ma Mustit tema uuele perele üle andsin, siis ta pages nende eest esialgu kabuhirmus :) Uus, võõras seltskond, pealegi veel kolm last - see ei ole just kõige vaiksem ja rahulikum kooslus ;) Seega oli kohe teada, et tal läheb harjumiseks aega. Aga ma ei kahelnud, et see aeg pole mitte väga pikk, sest Musti on oma olemuselt ikkagi julge, suhtleja ja uudishimulik poiss. Ning ma kujutasin teda kogu aeg ette koos lastega. Ta mängib väsimatult ja on absoluutselt heatahtlik. Täielik lastekass, noh.

Igatahes tuli juba paari päeva pärast teade, et Musti on juba täitsa julge ja tunneb ennast nagu kodus :) Magab süles, nagu ikka, ja loomulikult möllab lastega. Siin ka mõned pildid. Nagu näha, on ta igal pool juures ja asjaline, eriti arvuti taga :)

Aga Lola tunneb end juba nii hästi, et on muutunud täielikuks huligaaniks :) Ta on nüüd toas lahti ja tuli mind täna hommikul eriti suure nurru ja miilustamisega tervitama. Elutuba nägi välja nagu lahinguväli, terve riiulitäis kola põrandale tõmmatud ja rõõmsalt igasse ilmakaarde laiali pillutud. Nii et ma veetsin meeldiva hommikupooliku, korjates kokku hunniku pesulõkse, karbitäie ehitusnurgikuid ja umbes paarsada grammi kruve, ja jäin tööle pool tundi hiljaks.

Igas kassis on peidus kassipoeg

Mis meil siis uudist on. Kõigepealt muidugi see, et Lola on broneeritud. Ja ta on broneeritud vaatamata sellele, et võib-olla tema kuulmine ei taastugi. Järjekordne tõestus sellest, et toredaid inimesi on olemas. Inimesi, kes arvavad, et kõik juhtub siin elus mingil põhjusel ja kui Lola on kurt, siis lihtsalt nii on. Armastatud ja oodatud pereliige on ta ikkagi.

Lola

Lola läheb elama perre, kus teda ootavad kaks väikest loomasõbrast tüdrukut, suur sõbralik koer ja oma aed, kus ta suvel ilusa ilmaga värsket õhku hingata saab.

Aga kojuminekuni on esialgu veel aega. Käisime Lolaga eile arsti juures ja selgus, et preilil on nohu ja väike palavik. Seega vajab ta veel ravi. Samas on selline olukord, kus kassil löövad õuest hoiukodusse sattudes välja igasugused tõved, täiesti tavaline. Ja mitte ainult kassil, vaid ka inimesel. Õues külma ja nälja käes oma elu eest võideldes mobiliseerib organism ennast maksimaalselt, kuid varju alla saades stressitase langeb ning organism laseb end n-ö lõdvaks. Siis ilmnevadki igasugused haigused, mis enne väljagi ei paistnud.

Päästetud

Näiteks eelmisel nädalal Kassiabisse saabunud Timofeil polnud pealtnäha midagi viga. Loomade kiirabis tunnistati ta terveks kassiks. Meie juures hakkas tema olukord aga lausa tundidega halvenema. Kliinikus selgus, et kassil on pöördumatu neerupuudulikkus, suhkurtõbi ja viirushaigusest tingitud mädane põletik suus. Lisaks FIV. Tema kehatemperatuur oli 34 kraadi (normaalne on 38,6). Ehkki ta näis päästmise hetkel elujõulise kassina, ei funktsioneerinud ta organism tegelikult juba ammu ja lootust ei olnud. See ülisõbralik ja usaldav nurrumootor oli liiga kauaks hüljatuna tänavale jäänud. Lasime tal vikerkaaremaale minna.

Timofei

Lolaga on lood õnneks palju paremad. Nüüdseks on ta 2 päeva antibiootikumi saanud ja ta tervis on lausa silmnähtavalt paranenud. Kui alguses Lola ainult magas või lamas ühes asendis, siis nüüdseks on temast saanud üks korralik marakratt. Just selline, nagu kassipojad olema peavadki. Kuna ta on nüüd saanud ka 3 korda ussirohtu, siis lasin ta täna natukeseks korteri peale uitama. Muidugi on ta tänavalt päästetud kassipoeg ja seega veel pisut kartlik, ent sellegipoolest oskas ta puurist pääsemist täiel rinnal nautida. 

Sõin kõhu täis, ajasin teki toidukaussi ja istusin ise peale.

Sälli puhul märkasin ma ka sama käitumismustrit. No kujutage ette, kuidas kass on pikka aega tänaval elanud ja kogu ta elu on koosnenud ainult hirmust ja murest. Kust küll süüa saada? Kas üldse täna saab? Kus vihma ja lume eest varju leida? Kus oma külmuvaid käpakesi soojendada? Kõht koriseb ja valutab ussidest... kõrvades sügeleb ja piinab kõrvalest. Haigused on kallal. Maailm on vaenulik paik. Kõike tuleb karta. Kedagi ei saa usaldada. Peab olema pidevalt valves. Ei tohi end hetkekski lõdvaks lasta.

Ja siis korraga soe tuba, pehme ase ja iseenesest täituv toidukauss su nina ees. Mänguasjad. Kass saab äkki aru, et ta ei pea enam muretsema. Ta võib lihtsalt... mängida. Ta ei suuda oma õnne uskuda. Ta proovib järjest läbi kõik-kõik põrandal vedelevad mänguasjad. Ta kurrub rõõmsalt ja tormab innukalt siia-sinna. Ta kratsib andunult mitu minutit järjest kratsipuul. Ta hüpleb ja vallatleb täielikus õnnejoovastuses nagu väike kassipoeg. Just nii! Nüüd saab ta lõpuks tasa teha kõik selle, mis lapsepõlves tegemata jäi. Ta saab jälle olla muretu ja rõõmus kassipoeg.
Siin videos näitab Lola, milline muretu ja rõõmus kassipoeg ta on.

Sälliga proovin ma praegu sellist taktikat, et lihtsalt ignoreerin teda :) Kasside sotsialiseerimisel, nagu ka kõigil teistel elualadel, on erinevad koolkonnad. Ühed pooldavad otsusekindla lähenemise meetodit, teised jälle arvavad, et lähenema peaks tasa ja targu. Ehk siis üks lähenemine on selline, et sa võtad kassi sülle ja paitad isegi siis, kui kass kardab ega taha seda. Mõte on selles, et lõpuks ta harjub inimese puudutustega ega karda enam. Seda tuleb teha väga järjekindlalt ja iga päev, soovitavalt vähemalt tund aega järjest. Proovisin seda meetodit Sälliga, aga minu arvates see ei sobinud. Sällit saab vabalt sülle võtta ja temaga kõiki vajalikke protseduure teha (kõrvade puhastamine, ussirohu andmine jms), sest ta ei ründa mitte kunagi. Ainult kardab. Aga ta ei rahune süles kunagi maha ega lase end lõdvaks. Ka tunni aja jooksul mitte. Ta on meeletult krampis ja varitseb ainult võimalust, et jalga lasta. Ja kui siis lõpuks pääseb, on su peale südamepõhjani solvunud ja vihane. Ja muidugi hoiab veel rohkem eemale.

Ära tule lähemale.

Mulle tundub, et Sällile sobib paremini lähenemine nr 2, ehk siis ma lasen tal lihtsalt olla ja rakendan tema peal ainult selliseid protseduure, mis talle meeldivad. Näiteks ohjeldamatu mängimine ja loomulikult toitmine :) Mulle tohutult meeldib, et ta on nii mänguhimuline ja uudishimulik. Arvan, et neid omadusi saab sotsialiseerimisel kenasti ära kasutada. Näiteks ma avastasin, et ta on väga suur käsitööhuviline. Kui ma vildiloomi teen või näiteks heegeldan, on Sällil täiesti võimatu ennast minust eemal hoida. Ta ronib sõna otseses mõttes ninapidi mu töö sisse ja peab tingimata kõik vildiloomad, villakuhjad, lõngakerad ja heegeldised käpaga järele katsuma. 

Ma nimelt heegeldasin kassidele uued mänguasjad. Pulga ja nööri otsas lilla hiire Tormile ja Sällile ja väikese roosa hiire preili Lolale. Sälli võttis need kasutusele juba ammu enne seda, kui need valmis said, vaadates mulle terve heegeldamise aja konkreetselt suu sisse :) Ta ronis mulle esikäppadega ka põlvedele, et heegeltööd lähemalt vaadata. Neil uudishimuhetkedel saab talle ka päris pikalt pai teha, enne kui ta ära jookseb. Ja noh, kõige paremat meelt teeb muidugi see, et uus mänguasi on nüüd Sälli absoluutne lemmik. Ta läheb nii hasarti, kui ma sellega vehin. Siis püüab "saagi" omaarust kinni, võtab hiire hambusse ja tassib selle minema, pulk kolinal järel lohisemas :) No ja siis mängib sellega veel tükk aega kuskil omaette.

Üleüldse on Sälli hakanud minu kõrvale diivanile pikutama tulema. Ja üldsegi mitte diivani teise serva, vaid täitsa minu juurde. Ta lausa tuleb mulle võimalikult lähedale, otse külje alla, et ikka kindlasti näha absoluutselt kõike, mida ma teen. Julgust on igatahes juurde tulnud. Ta näiteks ei ehmu enam nii kergesti, kui ma lähenen. Ja tuleb koos Tormiga mulle ukse peale vastu, kui koju tulen. Paistab, et ta tõesti rõõmustab selle üle, kuigi veel päris ligi ei tule. Olgu mis on, aga nr 2 meetodiga on Sälli vähemalt õnnelik, mitte masenduses ja hirmunud.

Lõpetuseks ka paar pilti Lolast Patendiametis. Jah, ta käis mul tööl kaasas, sest sealt oli hea kliinikusse minna. Õnneks on meil superäge kollektiiv ja inimesed on väga loomasõbralikud. Lola sai palju tähelepanu, kõik tahtsid teda nunnutada, sülle võtta ja pai teha. Aga vahepeal tekitas ta ka lausa ülemajalise paanikaolukorra, kuna suutis ennast kuskile nii põhjalikult ära peita, et me otsisime terve osakonnaga vähemalt pool tundi. Ta ju ei kuule ka, nii et hüüdmisest ja krabistamisest polnud mingit kasu :) Lõpuks leidsin ta ühe sahtliboksi alt. Seina äärest sai sahtlite alla tühimikku pugeda.

Ja KÕIGE lõpuks ka pildike Tormist, selle korteri tegelikust valitsejast, kes siinses blogis kahjuks kõrvaltvaataja rolli on sunnitud jääma. Ei otsi ta kodu, pole haige ega vaja ka sotsialiseerimist. See, et ta kannatab tõenäoliselt nartsissistliku isiksusehäire all ja tema ülbusel pole piire, on juba omaette teema :)

Oma lemmikkohas

Novembrilõpu uudiskiri

Ma ei tea, kas keegi seda blogi üldse loeb, aga eks ma iseenda lõbuks ja meeldetuletuseks panen kirja, mis hoiukodu rindel vahepeal toimunud on.

Kõige suurem muutus on see, et Musti on nüüd uues kodus. Kui esimesed huvilised teda vaatamas käisid ja ära viia tahtsid, siis ma ei suutnud seda sooja nurruvat karvakera oma sülest transakasti rebida ja olin täiesti tõsimeeli valmis ta endale jätma. Iga päevaga kiindus ta minusse üha enam. Ta oli mul lakkamatult küljes nagu takjas, nii usaldav ja armas... Kuidas ma annan ära kassi, kes on mind nii suure rõõmuga oma perenaiseks valinud? See on ju reetmine!

Musti

Kuid siis saabus Mustile võimalus, millest ei saanud ära öelda. Kolmelapseline pere, ja isa on pealegi veel kalamees. Nii palju hellitajaid-mängitajaid, iga päev värske kala laual, turvaline ja stabiilne elu... Pealegi hakkas mulle üha enam tunduma, et Tormi on Musti pärast hirmus solvunud ja tunneb end halvasti. Ta ei suhelnud minuga üldse, kui Musti meil oli. Ja kui ise lähenesin ja pai tegin, siis kõndis lihtsalt põlglikult minema. Tal läks kohe kasukas ka koledaks ja silmad hakkasid jooksma.

"Mis pägalik see on?!"

Kui Musti lahkus, muutus Tormi käitumine kohe. Ta on muidugi alati olnud selline veidi üleolev ja iseseisev tüüp, kes teeb näo, et hellitused teda ei tõmba. Aga siiski käivad tal iga päev peal miilu-tujud. Nende tujude ajal nurrub ta kõvasti ning saalib edasi-tagasi, müksides mind mööda minnes iga kord peaga. Lõpuks viskab selili maha ja laseb armulikult end kõhu pealt ja lõua alt sügada, ise käppadega sõtkudes. Musti ajal tal neid tujusid ei olnud. Musti oli lihtsalt kogu aeg minu tähelepanu keskpunktis ja Tormile see arvatavasti ei meeldinud. Nüüd tunneb ta end palju paremini. Nii et mina sain sellest õppetunni: ma ei tohi võtta endale kassi, kes Tormile stressi tekitab ja tema varju jätab. Tormi arvamuse ja heaoluga tuleb arvestada.

Individualistlik valitseja

Sälli peale ei ole Tormi armukade. Sälli ei domineeri mitte ühelgi rindel, on selline tagasihoidlik ja viisakas nunnuke ja kohtleb Tormit oma käskija ning iidolina. Samas ei ole ta üldse stressis ega alandlik, vaid lihtsalt mõnusalt aupaklik. Nad moodustavad Tormiga suurepärase koosluse. Sälli ei pretendeeri inimese süles magamisele ega lakkamatule tähelepanule, talle meeldib väga omaette mängida ning tuleb alati kaasa ka Tormi tormakate maadlusmängudega. Neil on koos nii tore ja lõbus. Näiteks lamavad üks ühel pool, teine teisel pool ust, ja surgivad üksteist ukse alt käppadega, ise sellest vigurdamisest täielikus hasardis olles. Nad mängivad korteris peitust ja tagaajamist, magavad kaisus ja pesevad üksteist (eriti muidugi Sälli oma isandat) ning kui koju tulen, on nad mõlemad mul ukse peal vastas, tehes innukalt "murr!" ja "mjäu!". Kassikeeles tähendab see muidugi "No andis sind ikka oodata, kelner! Me oleme nälga suremas."

Sõbrad

Sällist ma ei ole veel kirjutanud. Tema sai püütud suve lõpus Taime tänava kassikolooniast. Ta on Ralfi õde samast pesakonnast, ehk siis umbes 2-aastane imekena kolmevärvilise kasukaga kiisupreili. Ta on ääretult graatsiline, uudishimulik ja mänguhimuline, leebe iseloomuga ja hirmus armas. AGA ta ei ole veel inimest päris usaldama õppinud. Ta liigub korteris täiesti lõdvestunult ja kartmatult ringi, mängib ja jookseb nagu pöörane, sööb hästi, ka inimese silme all, peesitab diivanil, kõht ülespidi, peseb ennast hoolikalt ja käib eeskujulikult liivakastis. Aga üldjuhul jookseb ta minema, kui inimene talle läheneb. Teatud olukordades saab talle pai teha. Näiteks siis, kui ta magab kratsipuu peal oma pesas. Või üldse, kui ta kuskil magab. Ta hakkab siis küll kohe nurruma, kuid on endiselt krampis ja esimesel võimalusel teeb vehkat.

Sälli kratsipuu peal

Kõige rohkem iseloomustab Sällit uudishimulikkus. Kui miski teda huvitab, siis ta võib sulle ka sülle ronida, et seda huvitavat nähtust lähemalt näha ja käpaga katsuda. Käpaga katsuda julgeb ta kõike, ka inimese kätt. See on väga armas vaatepilt, kuidas Sälli jälgib näiteks seda, kuidas sa arvutikaviatuuril klõbistad. Esmalt vaatab eemalt, silmad ümmargused peas ja kael pikaks venitatud. Siis tuleb järjest lähemale ja lähemale, tiirutab su ümber, teeb üllatunult "murrrrrr?" ja siis hakkab su kätt käpaga patsutama, keerutades oma peakest ikka ühele ja teisele poole. Ta näeb kogu aeg nii hirmus põnevil välja, uurib ja puurib iga väikest asja nagu pisike laps, kes alles maailma avastab. Seda on ülimalt lahe vaadata. Tõeline meelelahutus.

Pats-pats!

Ja loomulikult see, kuidas ta palliga mängib! See on ikka tõeline ekstraklass. Talle meeldivad hirmsasti pisikesed pehmed kummipallid, mida mul kunagi oli terve hulk, aga nüüdseks on kõik kasside poolt kuskile ära peidetud. Alles on vaid üks, ja see on Sälli tõeline lemmik. Ta lükkab palli käpaga veerema, jälgib, jälgib seda ja siis kargab äkki kõige nelja jalaga õhku nagu gasell, maandub palli juures ning kordab siis kogu protsessi. Seejuures õhkub temast nii siirast rõõmu, et ma ei saa midagi parata, aina muhelen teda vaadates :)

Mänguasendis

Vot nii lahe tegelane on Sälli. Aga jah, eks ta mu murelaps ole. Murelaps number 3. Sest niikaua, kuni ta inimest võõrastab, pole tema koduleidmise väljavaated just eriti roosilised.

Aga paar päeva tagasi lisandus mulle Musti asemele uus hoiulapsuke. Saatuse tahtel on tema nüüd vastukaaluks Mustile täiesti valge :) Ok, pea peal on siiski väike hall laiguke ka. Ta on umbes 3-kuune imepehme kasuka ja kõva nurruga kiisupreili, kes sai endale nimeks Lola.

Lola

Paraku pole temaga kõik sugugi mitte hästi. Esmamureks on see, et ta kõht on suur nagu maakera, ilmselt ussidest ja ebaregulaarsest toidust tekkinud gaasidest. Kui ta end liigutab, kostab korinaid ja mulksatusi. Ilmselt seetõttu ta end eriti ei liigutagi, vaid ainult pikutab puuris külili, aeg-ajalt end kohendades või teist külge keerates. Samas nurrub ja sõtkub kogu aeg. Või siis magab. Võrreldes hüperaktiivse Mustiga tundub Lola mulle eriti apaatne.

Teisipäeval käisin temaga ka arsti juures ära. Siinkohal tervitus neile, kes arvavad, et kassid on õueloomad ega vaja mingit naeruväärset poputamist, sest saavad endaga väga hästi hakkama.

Lolal on kõrvades nii palju kõrvalesta, et ta kuulmekäigud on ummistunud ja põletikus ning seetõttu on ta kõrvakuulmine tugevasti kahjustunud. Võib-olla läheb puhastamise ja raviga midagi paremaks, aga hetkel Lola igatahes ei kuule.

Paksuke

Soolestikus elavad tal paelussid ja ainurakne isospora. Peensooles on imendumishäired. Kõhus on palju gaasi, mis välja ei pääse. Ta konkreetselt lohistab oma hiigelsuurt kõhtu järel, kui on vaja end toidukausini hiivata. Ma vaatan teda ja mul on temast nii kahju, aga ma ei saa midagi teha. Peale selle, et annan korralikku toitu väikeste portsjonite kaupa, söödan söetablette, seedimist soodustavat probiootikumi ja vitamiinipastat. Pühapäeval sai ta turjale Strongholdi, mis tappis kõrvalesta ja ilmselt ka mõned siseparasiidid, mida roojaproovist ei leitud. 10 päeva pärast saab ta ussirohu paelussi vastu ja isospora läheb ehk ise üle. Aga ega ta oma suurest kõhust ilmselt lähiajal lahti ei saa, vaene laps. See võtab ikka aega.

Nii palju siis hetkeseisust.

Paranemist ootamas

Mureta laps Musti

Vahepeal tuleb kirjutada ka neist, kel muresid ei ole, või õigemini on ainult üks, kergesti ületatav mure, ehk siis kodumure. Täna siis tahaksin kirjutada natuke Mustist, kes on üks mu kahest hoiukassist.

Musti on sündinud 10. mail Muhumaal. Ühte mahajäetud talumajja ilmus emakass ja poegis seal. Poegi oli kolm. Kasvatas pojakesed enam-vähem kaelakandjateks ja siis kadus ära. Naabrid hakkasid poegi toitma ning kaks neist kasvasid julgeteks kassipoegadeks, üks jäi arglikuks. Sügise saabudes oli vaja kassikestega midagi ette võtta ning hakati uurima võimalusi varjupaikades ja kassiühingutes. Loomulikult polnud mitte kuskil kohti, sest teatavasti on sügiseti palju kasse ja ja kassipoegi suvilate juurde maha jäetud ja seega ka kõik hoiukodud neid paksult täis. Kui meeleheitel inimesed hakkasid rääkima sellest, et viivad siis pisikesed Tartusse surmasüstile, mõtlesin, et mis need paar kassikest ära ei ole, panen nad vannituppa puuri, lasen ära vaktsineerida ja sai kokku lepitud, et edasi lähevad nad siis meie kassipoegade-esihoiukodusse Mare juurde.

Inimesed tegid siis spetsiaalselt suure ringi ja sõitsid Muhumaalt Tartusse Tallinna kaudu. Arglik pojuke oli vahepeal kahjuks metsa kaotsi läinud, võib-olla sai rebaste söödaks, ja kõige julgemale kiisukesele oli Tartus kodu leitud. Seega sain mina enda juurde vaid Musti, kes näeb välja selline:

Musti

Ehk siis süsimust, sile ja läikiv, kollakasroheliste silmadega kassipoiss, kes praeguseks hetkeks on umbes 5 ja pool kuud vana. Minu arvates on see uude koju minekuks parim iga. Sest kassipoeg ei ole enam abitu titt, vaid juba päris asjalik, ning ta iseloomu on juba näha. Päris pisikest võttes ei tea kunagi, milline kiisu temast kasvab.

Musti kohta on juba teada, et ta on julge, hakkaja, rõõmsameelne, mänguhimuline, hell ja lähedust otsiv poiss. No nii armsa iseloomuga, et mul on tahtmine ta endale jätta :) Aga seda ma siiski endale lubada ei saa.

Musti ja Tormi

Ta on täielik nurrumootor, kogu aeg põriseb. Eriti siis, kui inimene läheduses on. Kui Musti inimese lähedale satub, siis ta jookseb kohe juurde, vaatab oma suurte silmadega otsa ja surub ennast usalduslikult inimese vastu, loomulikult iga hetk nurrudes. Ja kui ta üles tõsta, laseb ta end täiesti lõdvaks ja lubab end igat moodi sättida ja väntsutada. Vähe on kasse, kes end süles nii vabalt tunnevad. Enamik kasse hakkab vastu puiklema, tõmbub krampi ja tahab maha hüpata. Aga mitte Musti. Tema jaoks on täielik õnn, kui ta sülle saab. Eriti meeldib talle end põlvede peal kerra tõmmata, ennast mõnusalt sisse seada ja siis käppadega sõtkuma hakata, ülimat naudingut väljendav nägu peas. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui kogu aeg nunnutan ja kallistan teda :) Ta on ju lihtsalt nii imearmas pisike soe pundar, kes hellituste üle veelgi rohkem pöördesse satub. Kerib end su süles mõnuledes selili ja laseb end kõhu pealt paitada, siis aga kargab äkki püsti, et sulle lõua alla pugeda ja oma peakesega su nägu müksida.

Olemuselt on Mustike ikka veel pisike kassipoeg, kes tahab hullata ja naljakalt ringi joosta, saba seljas. Ka tema häälitsused on kassipojale omaselt peened ja heledahäälsed, nii et "näu!" kõlab rohkem nagu "piiks!".

Loomulikult on ta ka täiesti väsimatu mängija, võib mitu tundi järjest nööri otsas olevat mänguasja taga ajada. Mängud on tal küll poisilikult tormakad ja jõulised, aga millisel kassipojal ei oleks :)

 

Musti mängib

 

Musti sobiks ülihästi lastega perre. Just sellisesse, kus lapsed on loomasõbrad ja endale pisikest lemmikut igatsevad. Sest Mustit saab peaaegu lõpmatuseni süles kussutada ja nunnutada, ta ei hakka sellele kunagi vastu. Ja üldse on ta väga tubli, leebe ja kannatlik kassipoiss, kelles pole mitte  mingit agressiivsust. Pidage meeles, et selliseid kasse on vähe. Kasse, keda saab täielikult usaldada.

Seepärast annan ma Musti ainult kõige paremasse koju. Teda tuleb hoida ja hellitada, anda talle kvaliteetset toitu, regulaarselt vaktsineerida ja pidada teda täieõiguslikuks pereliikmeks. Hetkel on ta täiesti saadaval ja ootab motivatsioonikirju sellistelt peredelt :)

Kuidas Ralf mu ellu headust tõi

Pühapäeval juhtus midagi väga toredat. Ralf leidis kodu!!! Ja ma usun, et seekord tõesti sellise kodu, kust teda enam välja ei lööda.

Nimelt võttis Kassiabiga ühendust üks noor paar, kes soovis kassi võtta. Nad olid välja valinud ühe hoopis teise kassi, ent edasise jutu käigus selgus, et aeg-ajalt on nende juures hoiul olnud ühe sõbra kass. Ja mitte niisama kass, vaid FIV-positiivne kass. Mis tähendab seda, et erinevalt niii paljudest teistest inimestest olid nemad kursis, et FIV-positiivsed kassid saavad kenasti eluga hakkama. Seega ei löönud nad ka kartma, kui Kassiabi inimene rääkis neile Ralfist ja tema diagnoosist.

Peagi saabuski rõõmus uudis: omavahel asja arutades olid nad otsustanud võimaluse anda just nimelt Ralfile. Kohe järgmisel päeval tuldigi Ralfikest vaatama ja loomulikult võitis see kaunis punane poiss oma tulevase pere südamed.

Pühapäeval siis kolis Ralf oma uude koju ja esmaspäeval saime juba imetoredaid uudiseid sellest, kuidas kiisu kõik korterisopid läbi uudistas ja sisekujunduse üle arvamust avaldas, siis mängides oma jalgpallistaarioskusi demonstreeris ja lõpuks väsinult pererahvale kaissu  magama puges. No nii armas, et pisar tuleb silma. Ralfil vedas, ja pidigi vedama, sest ta on nii-iii tore kiisu ja nii palju läbi elanud.



Ralf viimaseid päevi Kassiabis puuris

Uueks nimeks sai ta Diego - jalgpallikuulsuse Diego Forlani ja Jääaja tiigri järgi. Arvan, et see sobib talle väga hästi.

Tiiger Diego põsemuster

Seega on mul nüüd üks murelaps vähem, sest Ralfi/Diego pärast ma tõesti enam ei muretse. Ta on nii suurepäraste inimeste hoole all, et mu süda on täielikult rahul. Ning Ralfikese loo lõpetuseks tahaksin ma tänada ka seda toredat perekonda, kes mu lemmikpoisi Tartust tema eelmisest kodust Tallinnasse transportis. Nad ei lasknud kassil kurvalt transpordikastis näuguda, vaid võtsid ta kastist välja inimeste sekka ja laste sülle, ning ehkki nad eksisid Ralfikese äratoomisel ära ja tegid oma marsruudist 20-kilomeetrise kõrvalepõike, olid nad kohale jõudes naerusuised, sõbralikud ja soojad, ning jätsid kiisuga tõesti südamlikult hüvasti. Ja soovisid ka tema edasise saatusega kursis olla.
Ühesõnaga, kuna mul on selja taga mõningaid kogemusi, mis on kahjuks teinud minust (vähemalt ajutiselt) kibestunud ja inimloomuses pettunud isiku, on mul alati nii hea meel, kui vahel vilksatab selliste süngete muremõtete vahel ka päikesekiir. Ja see vilksatab nimelt siis, kui kohtan ülimalt toredaid ja hoolivaid inimesi. Inimesi, kellel ei ole ükskõik ja kes ei pea end maailma nabaks, vaid aitavad endast abitumaid. Ja mitte sellepärast, et endale ja teistele tõestada, kui head ja lahked nad on, ega ka mitte raha või kuulsuse pärast, nagu seda teevad egoistlikud "heategijad", vaid lihtsalt - seepärast, et keegi on hädas ja seepärast, et nemad saavad aidata. Loomulikult teeb heategu ka heategijal meele heaks, nii see peabki olema. Vahe on aga selles, et egoistlik "heategija" tunneb rõõmu sellest, kui hea ja tubli inimene ta on, aga päris heategija tunneb rõõmu sellest, et keegi sai abi.

Aga häid ja toredaid inimesi on päriselt olemas ja see annab mulle lootust. Et võib-olla ei olegi maailm nii vastik paik. Õigemini - maailm on kindla peale vastik, ebaõiglane, pahatahtlik, egoistlik ja julm paik. Aga kui selles maailmas on kas või käputäis neid, kes päriselt hoolivad, on inimesel võimalik meelemõistust säilitada ning pingutada edasi selle nimel, et vähemalt iseenda ja oma lähedaste ümber luua see veidike helgem reaalsus.

Iseenda helgema reaalsuse eest pean ma kindlasti tänama kasse. Sest kui ma ei oleks hakanud tegelema kassidega, ei oleks ma ka kunagi kohanud neid nii paljusid HÄID ja hoolivaid inimesi, kes on nüüdseks mu elu puudutanud.

Murelaps 2

Ralf on minu kõige armsam, kallim, erilisem, kaunim, sõbralikum, kannatlikum, leebem, suurepärasem ja ühtlasi ka kõige suurema murega laps. Õigemini ei olegi tema mure nii suur, vaid mureks on hoopis inimeste teadmatus ja skeptilisus.

Ilus poiss Ralfu

Kassiabi Facebooki-sõbrad teavad, et Ralf üks meie kahest kassist, kellel on diagnoositud FIV - kasside immuunpuudulikkuse viirus. Teine on Findus. FIV on kasside versioon HIV-ist. Mida see kassiga teeb? Nõrgestab tema immuunsüsteemi ja muudab ta igasugustele viirustele ja muudele haigustele vastuvõtlikumaks. Ehk siis - Ralf võib kergesti haigeks jääda, haigused võivad kulgeda raskemalt kui n-ö tavalisel kassil ning nende ravi võib kauem aega võtta. Muus osas ei muuda FIV Ralfi elus midagi. Ta ONGI endiselt normaalne kass. Ilus, armas, rahulik ja tore punane kassipoiss, kellel on tõepoolest lihtsalt haruldane iseloom. Mitu loomaarsti on kiitnud, kui uskumatult leplik ta on, ja et oleks ometi kõik kassid sellised! Viimati tervisekontrollis käies taheti talle ultraheli teha. Iga teine kass oleks närvi läinud, kui ta niimoodi vägisi selili väänatakse ja kinni hoitakse. Iga teine kass oleks hakanud rabelema, hammustama ja küünistama. Aga mitte Ralf. Tema viskas ennast hoopis ISE selili, sirutas käpad mõnusalt välja ja laskis kuuldavale rahuloleva nurru. Palun, olge lahked! Siin on mu kõht, hakake aga pihta!

Ühesõnaga, Ralf ei hakka veel lähiajal ära surema. Pole mitte mingit põhjust eeldada, et tal ei ole veel palju aastaid ees (praegu on ta 2-aastane). Kui ta saab elada tubase kassina stabiilset ja rahulikku elu, saab võimalikele külmetus- või viirushaigustele adekvaatset ravi ja sööb head kvaliteetset toitu, elab ta suure tõenäosusega kõrge eani. Pealegi, ka FIV-negatiivsed kassid võivad täpselt samamoodi haigeks jääda.

FIV nakkab ainult kassilt kassile peamiselt siis, kui kassikaklustes tekivad sügavad haavad. Viirus kantakse edasi vere ja sülje kaudu. Inimesele, koerale, jänesele, hamstrile ega ühelegi muule loomaliigile FIV ohtlik ei ole.

Ma kordan - kui FIV-positiivne kass sind hammustab, küünistab, sinu peale aevastab või sulle sülle pissib, siis ei saa sa FIV-i. Ega ka mitte HIV-i. Ammugi mitte AIDSi. Sinuga ei juhtu mitte midagi muud peale selle, et pead võib-olla kriimustusele plaastri peale panema, seeliku ära pesema või taskurätikuga nägu pühkima. FIV-positiivne kass sinu kodus on täiesti tavaline kass sinu kodus. Sa võid talle pai teha, temaga ühes voodis magada, teda musitada, kallistada ja väntsutada, tema liivakasti puhastada - no mida iganes. FIV-positiivne kass võib magada ka su lapse voodis ja temaga mängida ja kui ta mänguhoos last kriimustab, ei juhtu mitte kui midagi.

Pealegi - Ralf ei kriimusta kedagi ja ta ei kakle. Ma tahan, et see oleks täiesti selge - Ralf on imelise iseloomuga ülimalt rahulik ja leplik kass. Ta on põgusalt veetnud aega ka teiste kasside seltsis ning kui keegi tüli norima hakkas, siis tõmbus Ralf lihtsalt viisakalt kõrvale ja vaatas riiukukele nördinud näoga otsa: "No mida sa pahandad? Saab ka rahulikult asju ajada."

95% tõenäosusega võin ma küll garanteerida, et Ralf ei lähe kaklema ega vigasta üthki kassi niimoodi, et FIV-i edasikandumine võimalik oleks, kuid loomulikult on asi kõige kindlam siis, kui Ralf saaks olla majapidamises ainuke kass.

Ma ei ole kaotanud lootust, et kusagil on keegi, kelle südames on piisavalt kaastundlikkust, hoolivust ja julgust, et pakkuda kodu just nimelt Ralfile. Vastutasuks selle väikese riski eest, mille see inimene võtab, saab ta endale tõepoolest suurepärase kassi. Ma ei saa seda kassi maha kanda. Ta on ju selline kullatükk. Vaatab läbi puurivõre sulle terase, küsiva ja veidi kurva näoga otsa, tehes "mjäu?". Ta on üks täiesti süütu loomake, kes ei saa aru, miks ta peab ikka veel puuris istuma. Ta tahaks nii väga inimesega suhelda, toas ringi jalutada, mängida ja end diivani peal kerra tõmmata. Olen kindel, et keegi kuskil tahab ja ootab Ralfi. Keegi, kes on valmis talle pühenduma ja pakkuma talle armastavat kodu.

Aga kuidas ma Ralfi kodu üles leian? Tänavale silte kleepida ei tohi ja inimesed hüppavad lausa võpatades tagasi, kui näevad tähekombinatsiooni "FIV". Nagu see võiks neile juba paberi pealt näkku karata ja külge hakata.

Ralf vajab ja väärib võimalust. Palun aidake teda. Palun aidake mind. Palun leiame talle kodu.

Murelaps 1

Mul on neli hoolealust, kelle tuleviku pärast ma kõige rohkem mures olen: Ralf, Nunnu, Sälli ja Timmu. Olen nad kõik erinevatel aegadel tänavalt üles korjanud ja Kassiabisse toimetanud.

Nunnu oli esimene. Märtsis krõbeda külmaga tuli Kassiabisse teade, et Mustamäel on märgatud nelja kassipoega, kes elavad maa all augus soojaveetorude juures. Ma ei olnud siis veel kunagi tänaval kasse püüdmas käinud. Olin entusiastlik neid pisikesi aitama. Seda enam, et mul on auto ja olin end valmis igale poole transpordiabiks pakkuma.

Kassipojad tänaval

Sain algul kaasa tuba kahe vabatahtliku ja hiljem tuba ühe vabatahtliku. Kassipoegade püüdmine käib nii, et pärast väsitavat tööpäeva, kui on juba pime, sõidad Kassiabisse ja pakid auto peale suure kolaka püüdmispuuri ehk lõksu. Lõks on umbes 120 cm pikkune traadist risttahukas, kuhu pannakse sööt sisse ja kui kass puuri sööma läheb ja õige koha peale astub, vajub uks tema tagant kinni. Lisaks tuli kaasa võtta hästilõhnavat toitu ja suur rätik, mida puuri peale laotada, kui kass juba sees on - siis ta ei peksa ennast nii hirmsasti vastu puuri ja on rahulikum, kuna ta ei näe enam läbi võre välja ja arvab, et põgenemisvõimalust ei ole.

Püüdmispuur

Ühesõnaga, ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, kui kohutavalt kurnav protsess see püüdmine on. Istuda tundide kaupa hiirvaikselt jäises autos ja käia iga natukese aja tagant külmunud toitu välja vahetamas, et see ikka lõhnaks. Muidugi iga kord, kui autost välja lähed, jooksevad kassipojad peitu ja lähemal ajal enam välja tulla ei julge. Ma ei teagi, kui kaua me seal augu ääres istumas käisime. Kaks nädalat vist ikka, peaaegu igal õhtul pärast tööd. Sest loomulikult ei lähe ju kassipoeg just siis ilusti-kenasti lõksu, kui sina tahad. Vahel me ei näinudki neid mitme tunni jooksul, istusid maa all peidus ja kartsid.

Aga igatahes kätte me nad lõpuks saime. Suur abi oli kohalikest elanikest, kes väga abivalmilt olid nõus oma aknast puuri jälgima, nii et meie saime koju minna ega pidanud autos külmas-näljas külmetama.

Kõik kassipojad osutusid poisteks :) Kolm mustvalget ja üks kena helekollane triibik, 3-4 kuud vanad. Koondnimeks said Tupsununnud. Algul olid nad hirmust šokis ja kartsid inimest hullupööra. Kaks läks ühte ja kaks teise hoiukodusse sotsialiseerimiskursustele. Toomas ja Rombike esimeses hoiukodus õppisid mõne aja pärast inimest usaldama ja leidsid endale päriskodud.

Toomas ja Rombike

Tupsu ja Nunnu, kes jagasid hoiukodu veel kolme kassiga, nii suuri edusamme ei teinud. Kui hoiukodu perenaine sel sügisel kolis, pidid ka Tupsu ja Nunnu endale uue peatuspaiga leidma.

Otsustasime, et juba 8-kuuseks saanud poisid lähevad enne kliinikusse kastreerimisele ja siis tulevad tuba kolme, kuniks mõnes hoiukodus koht vabaneb ja nad saavad edasisele sotsialiseerimisele minna - seekord eraldi. Hoiukodu perenaisel õnnestuski Nunnu kinni püüda ja kliiniku kaudu Kassiabisse toimetada. Aga Tupsu põgenes kaminalõõri ja sealt pööningule. Mis temast saab ja kas üldse saab, seda ei tea.

Tupsu ja Nunnu pesumasina taga peidus

Nunnu istub tuba kolmes puuris ja kardab. Kössitab nurgas padja peal, üritab end väikseks ja märkamatuks teha ning kui kellegi paikäsi läheneb, susiseb hoiatavalt. Ta ei ründa, aga ta ei usalda ka inimest mitte üks põrm. Mida teha? Täiskasvanud kassi on üsna raske inimesega harjutada. Peab olema väga palju aega, kannatust ja tahtmist. Kellel Kassiabis on aega? Ja kust me võtame vaba hoiukodu? Kõigil, kes on nõus hoiukasse võtma, on neid juba liigagi palju. Mul on hetkel kodus kolm kassi ja rohkem siia tõesti ei mahu. Ei tohigi mahtuda - selleks, et korralikku tööd teha, saab sul korraga käsil olla vaid üks kartlik kass. Kui neid on rohkem, ei saa ükski piisavalt tähelepanu.

Nunnu veel hoiukodus

Ma tahtsin neid väikseid kiisusid aidata. Tahtsin nad külma käest ära tuua ja neile mõnusad soojad, armastavad kodud leida. Nende püüdmine oli minu idee, seega on nüüd ka Nunnu minu probleem. Nunnu vajab kiiresti hoiukodu, kus temaga oldaks valmis tegelema. Teda peab iga päev silitama ja temaga juttu rääkima, mängima ja üleüldse pidevalt kohal olema, et ta inimese juuresolekuga harjuks ja end lõdvaks laseks. Nagu öeldud, võtab see kõik aega, ja kassiabilistel on juba käed-jalad tööd täis. Ma ei saa oma praeguseid hoiukasse ka lihtsalt välja visata. Ka neil on aega vaja. Minu jaoks oleks tõeline taevaõnnistus see, kui nüüd kuskilt ilmuks välja üks südamlik ja hooliv inimene, kes ütleks, et ta on valmis Nunnu enda juurde võtma ja temaga tegelema. See oleks lihtsalt suurepärane. Ma ise ei jõua kõike ja ootamatult kaela sadanud probleemid võtavad vahel põlvist nõrgaks küll. Just see teadmine, et on veel nii palju probleeme, millele lahendust ei paista, võtab jõu ära. Aga jõudu läheb vaja, kui tahta edasi tegutseda.

Nunnu ootab