Sälli

Sälli ei ole mingi tossike väntsutatav mängukass. Ta on äärmiselt armas ja huvitav omaette ISIKSUS. Ta on tõeline seltsidaam ja sõber, ta on see kass, keda sa hakkad endale tahtma niipea, kui temaga natuke pikemat aega samas ruumis viibid. Sälli on tõeline daam - kauni kasukaga, graatsiline, nõtke, ilusa näoga, suurte sinakasroheliste silmadega, aktiivne, uudishimulik ja rõõmus, samas tütarlapselikult häbelik, ning peab üle kõige lugu puhtusest ja käsitööst.

Olen ilus puhas preili!

Suurema osa päevast Sälli - nagu enamik teisi kassegi - lihtsalt magab. Aga kui ta üles ärkab, võid kindel olla, et tema jälgimine ei muutu kunagi igavaks. Esiteks oskab ta endast nii tohutult armsa ja ilmeka mulje jätta, et sa lihtsalt pidevalt naeratad omaette, kui teda vaatad. Tema näoilmed on täielik ekstraklass - kelmikalt küljele kallutatud pea, suured ümmargused silmad ja sinna juurde käiv äärmiselt üllatunud  "murrrrr?!" Üleüldse on ta väga jutukas kass, kõnnib ringi ja seletab pidevalt midagi, samal ajal sulle sügavtõsise pilguga otsa vaadates - kohe aru saada, et ta räägib just nimelt sinuga, seejuures nii usalduslikult, keskendunult ja vandeseltslaslikult, et pole mitte mingit võimalust, et sa ise samamoodi vastu näuguma ei hakka :) Nii me siis jutustamegi Sälliga iga päev.

Murrrrr?!

Sällis on meeletu kogus uudishimu ja mängulusti. Nagu ma juba varem olen maininud, on ta kass, kel on imeline omadus tunda rõõmu pisiasjadest ja selle pulbitseva elurõõmuga muuta ka enda ümber olevate inimeste maailm hoopis päikselisemaks paigaks. Ta võib kümme minutit järjest kõige ehtsama vaimustusega mängida tillukese kiviga, mis perenaine oma jalanõudega sisse toonud on. Või siis kallutab end üle kratsipuu ääre ja hakkab entusiastlikult taga ajama oma vehklevat saba, mis ripub alla teiselt poolt. Aga kui hoiukodu perenaine võtab välja heegelnõela või vardad, siis on Sällit täiesti võimatu eemal hoida. Ta tuleb ja istub sinust 5 cm kaugusele, pilk naelutatud liikuvatele kätele, ja keerab oma pead siis ikka ühes ja teises suunas, ülikeskendunud nägu peas. Kui ta inimeste keeles räägiks, siis ütleks ta pidevalt midagi sellist nagu "Täitsa lõpp, kui põnev!!!", "No ma ei usu oma silmi!!!", "Kas sa PÄRISELT ka heegeldad või?!"

Kas sa heegeldad? Sa HEEGELDAD!!!

Vahel avastab ta mööda kõndides, et sa teed käsitööd. Siis istub teisel pool diivanilauda potsti maha ja siis on teada, et nüüd tuleb tähelepanelikult jälgida - õige pea hakkab Sälli pea lauaserva varjust üles kerkima. Kerkib ja kerkib ja kerkib, siis ilmub nähtavale kael ja lõpuks ka pool keret, sest Sälli esijalad kerkivad maast mahti ja kael venib meetriseks, et ikka kõike-kõike ideaalselt näha :) Sellisesse poosi kangestub ta mitmeks minutiks, suutmata oma pilku heegeltöölt eemale kiskuda :)

Siin lõhnab käsitöö järele...

Sama suure uudishimuga suhtub ta ka mõnda saatesse, mis telekast tuleb. Enne panin ma tähele, et talle meeldisid ETV pealt tulnud pingviinifilmid. Ta istus teleka ees ja vaatas korralikult terve saate lõpuni, ja kui see ära lõppes, siis läks ära. Nüüd ma tean, et talle pakub huvi ka Simpsonite multikas. Täpselt samamoodi peatub poolelt sammult, kui avastab, et see tuleb, istub maha, kerkib vaikselt tagajalgadele, esikäppad rinnal konksus, ja vahib keskendunult ekraani, näol ülimat vaimustust väljendav ilme "Ohhhhhh!"
Aga tuleb välja, et kassidele tehakse ka spetsiaalseid multikaid, nagu näiteks "Musträstad". Sälli on sellise tööstuse jaoks muidugi ideaalne sihtgrupp, ta on niiiiii-iii huvitatud, kui üldse vähegi olla saab. Siin videos vaatab Sälli "Musträstaid".

Sälli mängimise stiil on armas, vaikne ja tütarlapselik, samas kumab ta käitumisest pidevalt läbi seda tohutut kõikehõlmavat uudishimu, millega ta maailma suhtub. Ja ükskõik, mida Sälli teeb, iga natukese aja tagant ta peatub ja puhastab end korralikult siit-sealt. Tal lihtsalt on selline suur puhtusevajadus, mis jätab temast veelgi delikaatsema ja naiselikuma mulje. Seda pole muidugi vaja mainidagi, et liivakastikombed on tal laitmatud. Mitte ühtki korda pole "õnnetust" juhtunud, ja ta on siin minu juures olnud juba augustist.

Roosa-käpatalla-demonstratsioon

Mis puutub julgusesse ja selle kogumisse, siis on endiselt näha, kuidas ta iga päevaga areneb. Ta on seltskondlik ja suure lähedusevajadusega kass, kuid häbelikkus jääb veel veidi ette. Kui ma koju tulen või hommikul ärkan, siis on Sälli rõõmus. Jookseb vadistades ja kurrudes vastu ja hakkab end demonstratiivselt lähedalasuva mööbli vastu hõõruma. Siis ma pean niimoodi selja tagant lähenema, et ta otseselt kätt ei näe, siis ta naudib paitamist tohutult ja nurrub, kuis vähegi jaksab. Endiselt mängime seda mängu, et tema kõnnib ees ja mina kõnnin paitades tal järel :) Kuid Tormil näiteks on sama komme. Ta ei jää kunagi seisma, kui talle pai teha. Kõnnib aga muudkui edasi. Tema arvates on see täiesti normaalne, et massaažiteraapia järgneb talle, kuhu iganes ta ka ei läheks :)

Idüll kahe volaskiga

Varem või hiljem jõuab Sälli ikka välja oma lemmik-korrusele kratsipuu otsas. See on tema pärusmaa, seal tunneb ta end kõige kindlamalt. Seal siis vingerdab nurrudes ja nühkides edasi-tagasi ja mina muudkui paitan ja kiidan, kui tubli tüdruk ta on. Aga ma näen, et tal tuleb julgust järjest juurde. Järjest väiksemaks kaob see vajadus oma turvatsooni taganeda. Ta ei põgene mu eest enam paaniliselt, vaid jalutab nagu muuseas eest ära, aeg-ajalt peatudes ja vaadates, kas ma ikka tulen järele :)

Nühhhkk!

Sälli on minu juures olnud juba pool aastat. Muidugi on ta mulle südame külge kasvanud. Tema aga on minu kodu omaks võtnud ja peab seda ka enda koduks. Ta on siin õnnelik, ta on täielikult harjunud, ta tunneb end turvaliselt ja kaitstuna. Raske on temast loobuda, kuid ma loodan siiski, et kusagil leidub üks tore ja hooliv inimene, kes tahaks minu pisikese Sälli võtta päriseks enda hoole alla ja pakkuda talle seda sooja, mõnusat ja armastavat kodu, mida ta vajab. Ma annaksin Sälli hea meelega koju, kus teda võetakse pereliikmena, kes jääb, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ma tahaksin, et mu väike Sälli leiaks endale sama ideaalse kodu, nagu tema vend Ralf.

Mis mõttes sina õmbled?
See riie siin põrandal on ju minu asemeks justkui loodud!

Nii kui perenaine pilgu kõrvale pöörab,
ronime poolelioleva õmblustöö otsa pikutama.

Naistepäevajärgsed kassimõtisklused

Marilis on vahepeal olnud vaheldumisi hästi laisk ja hästi hõivatud, nii et blogi on kippunud unarusse jääma. Muidugi ei tähenda see aga seda, et unaruses oleksid kassid. Seda võimalust nad lihtsalt oma (hoiu)perenaisele ei jäta - nad on alati pildis, alati lähedal, midagi toimetamas, häälekalt mööda korterit ringi kappamas, suure nurru saatel mööda jalgu nühklemas - ühesõnaga elamas oma turvalist, toredat ja aktiivset kassielu ja alati kuidagi inimesele oma olemasolust märku andmas.

Hetkel on mul siin jälle ainult kaks kassi - püsielanik-marakratt-esihuligaan Tormi ja maailma kõige parem meelelahutaja, häbelik, kuid ääretult uudishimulik ja mängulustiline Sälli.

Kuhu jäid siis Ruudi, Vürfel ja Tripsu? Vennad on juba oma päriskodudes, Tripsu aga kolis esialgu hoiule ühe minu tuttava juurde, kus pakub seltsi teisele emasele kassile.

Ruudi sai koju kõige esimesena, 13. veebruaril. Ma läksin kassipoegadega Kassiabisse vaktsineerima, aga samal ajal oli seal külas üks vene perekond, kes endale kassi valis. Nad olid muuseas meie super-loomaarst Larissa tuttavad, pereema oligi ise ka loomaarst, kuid hetkel mittepraktiseeriv. Ühesõnaga olin oma kassipoegadega õigel ajal õiges kohas. Kes teab, kas Ruudi oleks ka muidu nii kiiresti nii toreda kodu leidnud. Kodu on saatnud ka uudiseid - algul oli Ruudike muidugi häbelik ja elas peamiselt saunas, kuid nüüdseks on juba palju julgem. Mul on nii hea meel, et ta on loomateadlike inimeste juures, kes ei pidanud enda jaoks takistuseks seda, et kiisu on alles pooleldi sotsialiseerimata tänavatriibik. Ka toidu ja hoolitsuse pärast ei pea kindlasti muretsema. Pere on kassiga igati rahul.

Siin ka üks pildike Ruudist uues kodus. Poseerida oskab ta igatahes väga armsalt :)

Kuigi Ruudi sai esimesena koju, oli tegelikult Vürfel see, kes esimesena broneeriti. Pole ka ime, sest üllatuslikult oli tema näol tegemist täiesti stressivaba nurruloomaga :) Poleks iial arvanud, et ta on tänaval kasvanud kassipoeg - hirm inimese ees sulas esimeste päevadega ja välja koorus üks täiesti usaldav ja julge loomake, kes ronis ise sülle, tolgendas pidevalt jalus ja hõõrus end andunult nurrudes inimese näo vastu. Ta oli sama suur hellik ja musikiisu nagu minu absoluutne südamepoiss Musti, keda ma tegelikult endiselt natuke taga nutan. Seepärast ongi hea meel, et Vürfel lahkus mu juurest nii kiiresti. Sellistesse jäägitult usaldavatesse loomadesse kiindud lihtsalt nii sügavalt ära. Mida kauem nad su juures on, seda raskem ja valusam on neil minna lasta.

Vürfel sai samuti superhea kodu. Ta võeti teiseks kassiks täiskasvanud kassipoisi Piiksuvana kõrvale :) Vürfli pererahvas sõitis talle järele Viljandist, kus ta saab nüüd elada oma majas, kuid pange tähele - tubase kassina. Kass ei pea õues käima ja võib ka toas täiesti täisväärtuslikku, õnnelikku elu elada. Niipea, kui kass ületab ukseläve ja õue astub, on sinu käed seotud. Sa ei saa tema heaolu eest enam mitte kuidagi vastutada. Mul ei ole muidugi mitte mingit õigust inimestele öelda, kuidas on õige kassi pidada. Aga ma saan kindlalt öelda seda, et ma ei taha, et minu hoole alt tulnud kassid läheksid õues kaotsi, saaksid viga või surma.

Vürfli uue perenaise kiri, saadetud siis, kui kiisu oli umbes nädal aega nende juures olnud:

Kiskal läheb väga hästi, on julge, sööb hästi ja palju, on aktiivne ja lõbus. Alguses meie vana kiisu natuke kartis väikest kiskat, aga nüüd juba kihutavad mööda maja ringi. Ussirohi sai ka antud. Ei oskagi midagi muud öelda, kui et oleme väga rahul kiskaga ja loodame et tema on ka meiega rahul. Öösel magab ta meie voodis kahe padja vahel ja pea paneb mulle kaela peale ja eriti meeldib talle vastu nina nühkida e. nossutada.

Ja pildid ka:

Vot nii :) Aga Tripsuga juhtus ka selline lugu, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ma ei saagi kasse kellelegi näidata, ilma et nad mul kohe käest ära võetaks :) Mis on tegelikult ju positiivne. Igatahes kutsusin külla sõbranna, kellega koos eelmisel suvel Lasnamäe kassikolooniast 9 kassipoega ära tõime. Sel hetkel ei olnud ta veel mu sõbranna, vaid lihtsalt üks Lasnamäel elav noor kassisõbralik naine, kes oli avastanud oma maja lähedalt palju hulkuvaid kasse ning palus Kassiabilt abi. No ja nii see läks. Ma ju ütlen, et kassid viivad sind kokku toredate ja huvitavate inimestega. Ühesõnaga külas olles tegi ta suht kiiresti ettepaneku, et võtab ainsana järele jäänud kassipoja Tripsu hoopis enda juurde hoiukodusse, et mul jälle vaba koht tekiks ja saaksin mõnda uut abivajajat aidata.

Tripsu on nüüd hoiul tema juures, kuid siiski endiselt minu vastutusel. Temast kirjutan ja kodu otsin talle mina. Tripsu on julgemaks muutunud ja kohaneb oma hoiukodu perenaisega iga päevaga järjest enam. Võõral inimesel võib ta endiselt alguses eest ära joosta, aga nii kui sülle saab, on kohe suur põrin lahti ja vaja hästi palju pai saada :) Ta on ka hakanud miilustama ehk ennast inimese vastu nühkima. See on jälle üks asi, mis näitab, et kass on enesekindlust kogunud ja tunneb end lõõgastunumalt (Sälli näiteks ei ole siiani mitte kordagi end minu vastu nühkinud). Hiljuti hakkasid tal hambad vahetuma. Järelikult on tal nüüd siis vanust umbes 5 kuud, sest varem need ei vahetu. 

Siin on ka meie ainsast järelejäänud koduotsijast mõned uued pildid.

Kassipoegade uudised on end nüüd ammendanud, jäänud on vaid Sälli, ja tema jaoks teen ma kohe eraldi teema, sest ta on seda väärt.