Mul on hetkel hoiukassinduses pikem paus.
Viimasest blogipostitusest alates on mul olnud kolm hoiukassipoega - 2015. aasta lõpus olid mitu kuud minu juures õde-vend Zelda ja Link Narvast. Nad olid elanud metallitehase hoovis koos ema ja kolme õe-vennaga. Kõik olid haiged ja viletsad. Üks kassipoeg jäi auto alla enne kui abi kohale jõudis, emale leidsid kohalikud kassipäästjad kodu, neli kassipoega tulid Tallinna.
Kõigepealt lasin ma ära tuua Zelda ja Linki, sest nad nägid kõige haigemad välja. Silmad paksult mädased, nina tatine, kõhnad, pulstis ja räpased. Aga üli-ülisõbralikud. Zelda oli täielik sülekass, nii kui vähegi maha istusid, oli ta KOHE süles. Link natuke tagasihoidlikuma ja häbelikuma loomuga, kuid samuti täielik sõber ja kaisuloom. Nii hea oli vaadata, kuidas nad silma all kosusid ja hädistest haigetest räpakollidest kauniteks karvakeradeks muutusid. Kõhuhäda ravisin neil ka pikalt ja Zeldal oli seen ka. Nüüdseks on mõlemad armastavates kodudes. Ja nende kaks õde-venda said ka päästetud, läksid teise hoiukoju Tallinnas ja leidsid endale head kodud.
Pildid Zeldast (triibuline) ja Linkist (mustvalge) kronoloogilises järjekorras.
 |
| Ca 3-kuused, Narvas tehasehoovis, sept 2015 |
 |
| Kliinikus vahetult pärast Tallinna saabumist, 3-kuused |
 |
| Ca 4-kuused, okt 2015 |
 |
| Ca 5-kuused |
 |
| Zelda, 6-kuune |
 |
| Link, 6-kuune |
 |
| Zelda uues kodus, 6-kuune |
 |
| Zelda uues kodus, 7-kuune |
 |
| Link uues kodus, 6-kuune |
 |
| Link uues kodus, 6-kuune |
Siis oli jälle mingi pooleaastane paus, kuni juunis 2016 otsustasin hoiule võtta kassipreili Printsess Leia. Kassiabile tuli kiri, et Lool elumaja all mingis augus elab kassipere - ema ja neli poega. Ühe poja võttis keegi kohalik endale, üks sattus õnnetul kombel varjupaika, ema ja kaks ülejäänud poega püüdis see teataja ise kinni. Üks pojuke tuli siis minu juurde sotsialiseeruma.
 |
| Printsess Leia esimene päev minu rõdul |
Algselt oli jutt, et kassipojad on juba kusagil 4-5-kuused, aga kui nad kinni püütud said, selgus, et ikka väiksemad - 2,5-3-kuused. Aga juba särtsu täis. Minu juurde sattunud kiisutüdruk oli alguses tõeline tuldsülgav draakon - ta oli veendunud, et inimesed on pahadkurjadkoledad ja andis oma vihast ja vastumeelsusest igal sammul märku. Hüppas, sülitas, turtsus, kõhises, undas, karjus esimesed paar päeva hommikust õhtuni ja keeldus söömast. Aga siis hakkas vaikselt-vaikselt leebuma.
 |
| Kõrvad puhastatud ja mossis |
 |
| Lähemale ei julge tulla veel |
 |
| Igaks juhuks kange kui kringel, ei julge liigutada |
Alguses oli teda süles hoida ikka paras katsumus. Ta ainult karjus ja rabeles kas või tund aega järjest. Vahepeal heitis minu poole pilgu ja kõhises. Aga kui piisavalt kannatlik olla, siis väsis lõpuks ära ja jäi magama. Iga päevaga kõhises mu peale aina vähem, kui rõdule tema juurde läksin. Mõne nädala pärast sai juba vabalt pai teha, ei kartnud enam kätt ega hüpanud sellele sülitades vastu. Selleks ajaks, kui ta oma uude koju Rakverre läks (seltsiks 5-kuusele kiisupoisile nimega Pisi) oli ta juba väga julge. Kange iseloomuga jonnijuurikas küll (armastas teisi kasse paika panna), aga inimesi ei kartnud.
 |
| Nüüd tahaks juba pai! |
 |
| Inimese juuresolekul võib juba mängida ka! |
 |
| Isegi inimese enda jalaga! |
 |
| Pahandame Tormiga |
Uues kodus läks tegelikult ka üsna pikalt aega, enne kui kassid omavahel sõbraks said. Ma vahepeal täiega kartsin, et ta tuleb mulle tagasi, sest kodust tulid vaid teated, kuidas nad vastastikku kõhisevad ja karjuvad ja kaklevad. Aga nüüd just novembris saabus lõpuks selline pilt koos kommentaariga, et kiisud on parimad sõbrad :)
 |
| Pisi ja Leia kaisus :) |
Ja siin on ka mõned varasemad pildid kodust. Leia nimelt otsustas uues kodus sülekassiks hakata :)
Printsess Leia ema ja õde on ka juba ilusti kodudes.
Veel.
Kallis Lemmi suri kahjuks suvel oma uue pere maakodus :( Vahepeal oli ta uuesti haige ja käis kliinikus tilguti all, aga neerud olid tal juba liiga viletsad. Ja me ju ei tea, kui vana ta üldse oli. Siin on mõned viimased pildid temast - vähemalt oli ta elu lõpus õnnelik ja sai armastust tunda.
Samuti on surnud väike Linda :( Üks õhtu oli ta olnud loid ja pere mõtles temaga arsti juurde minna, kuid järgmiseks hommikuks leiti ta surnult liivakastist :( Ta oli kohe alguses vennast Aslanist palju väiksem ja viletsam ja lõpuks ei saanudki aru, mis tal täpselt viga oli. Kodus oldud aja jooksul oli tal samuti üks haigushoog, mille jooksul ta palju kaalu kaotas. Tal lõigati kliinikus kõht lõhki, et uurida, mis seal toimub. Ühtlasi ka steriliseeriti ja pärast seda läks palju paremaks, kuni jah...
 |
| Aslan ja Linda pärast oppi, märts 2015 |
 |
| Aslan pärast õe surma, 25.02.2016 |
Haraldi eluga olen väga hästi kursis, kuna tema perenaine on mu Facebooki-sõber ja postitab temast palju ka Kassisõprade gruppi. Tal läheb väga hästi, ta on väga armastatud ja austatud pereliige ja minul on ülihea meel, et ta just selle pere kassiks sai :)
Jacki eluga olen veelgi paremini kursis... sest ma elan temaga koos :D Kõigile Kassiabi vabatahtlikele on räägitud lugu, kuidas kassid inimesi kokku viivad. Jacki väga toreda ja armsa peremehega jäime suhtlema, avastasime, et meil on nii mõndagi ühist, ja nüüd moodustamegi üheskoos väikese pere - mina, tema, Jack, Tormi ja Sälli. Kuna meil viiekesi väikeses korteris elades on iga ruutmeeter loetud, siis ongi praegu selline aeg, kus hoiukiisud enam kuidagi ei mahu. Aga tulevikus - kui äkki suuremasse koju kolitud saab - pole muidugi miski välistatud :)
 |
| Pilt minu töölaua peal. Lemmi on ka pildil! |
 |
| Meie kiisude väga peen isetehtud ronimisnurk! |
Meie oleme õnnelikud ja loodame, et teie kõik ka! Hoidke oma lemmikloomi ja veetke palju aega koos. Looge mälestusi ja nautige iga minutit, sest elu on nii lühike!
