Aslan ja Linda vol2

Nädal on täis. Kassilastel läheb pisut paremini. Nad tunduvad mulle nüüd natuke tervemad ja kosunumad. Alguses olid Aslani silmad päris halvas seisukorras, jooksid nii palju vett, et ta ei saanud neid korralikult lahtigi hoida. Kissitas pidevalt. Nüüdseks, pärast 5-päevast antibiootikumikuuri ja salvimäärimist on ta silmad juba peaaegu täitsa ok. Lindal on edasiminekut vähem näha, ikka jookseb pidevalt mingi nire silmanurgast ja määrib ta põsed kriimuks. Nohu on mõlemal väheke järele andnud, aga aevastavad ikka endiselt natuke. Isu on neil hea ja tuju rõõmus - mängivad ja suhtlevad.

Duši all käies tuleb arvestada sellise publikuga.
Ja nad jälgivad VÄGA huvitatult.

No Linda on ikka täielik hulljulge marakratt. Täiesti usaldav ja kompleksivaba. Mul on nii kahju teda puuris hoida, sest ta tahaks nii hirmsasti mängida ja joosta. Aga ta on veel haige ja ma ei saa teda korteri peale lahti lasta. Lisaks - ehkki seda on paha öelda - ta segab. Nimelt Aslani sotsialiseerimist. Poiss on endiselt krampis ega ole kindel, kas inimloomad ikka on head loomad - äkki on hoopis kurjad. Pean temaga igal õhtul vähemalt tunniseid süle- ja paiseansse tegema, et ta inimesega harjuks. Aga kui Aslan on süles ja Linda puuris, siis Linda laamendab ja kisab seal suurest ebaõiglus- ja üksindustundest, ja pöörab terve puuri sassi. Kui ma Linda selleks ajaks vannituppa lahti lasen, siis ta kablutab mööda vannituba ringi nagu segane, ajab asju ümber, ronib oma nõelteravaid küüsi kasutades mööda mu jalga üles jne. Või siis teine variant - hüppab ka sülle Aslani juurde, hakkab Aslani otsas trampima ja ta kõhu alla pugema, et sealt imemisvõimalust otsida, ronib mööda mind üles, turnib õlgade peal ja peas ja ühesõnaga segab igal võimalikul moel :D Ise seejuures terve aja rõõmsalt nurrudes.

Tere

Mina pean kaaaaa süles olema!

No mida asja ta mu kõhu alt otsib?!

Seega ma olen hakanud nüüd Aslanit teise tuppa süleseanssidele viima ja Linda niikauaks vannituppa jätnud. Temast on kohutavalt kahju, sest seal on ta, pisike, ju ikkagi üksinda ja kurb, ning annab sellest südantlõhestava näugumisega märku. Lõpuks läheb puuri tagasi ja jääb igatsusega Aslanit tagasi ootama. Ta nii tahaks juba koju, kus saaks olla tähelepanu keskpunktis. Aga veel ei saa - enne tuleb terveks saada.

Mis toimub?

Leia pildilt Linda.

Aslan paanitseb, kui teda sülle võtta, aga üldiselt hakkab paitamise peale ikka nurruma ja lõdvestub. Nagu inimpelglikele kassidele tihti omane, meeldivad talle ka väga teised kassid. Tormit ja Sällit nähes läheb nurrumootor kohe tööle. Küllap nad sisendavad talle kindlustunnet - kui siin korteris leidub veel teisi, elusaid kasse, siis ilmselt see ei ole ikkagi kasside piinakamber ja nülgimiskoda ;)

Jälle mingi uus tegelane.

Pehme hommikumantli sees on mõnus.

Fotoka rihm on hea mänguasi.

Läksin Aslanit vannituppa tagasi viima
ja vahepeal leidis Sälli korteri kõige pehmema koha üles :)

Aslan ja Linda

Hakkab juba vaikselt tradistsiooniks saama, et kui juba blogisse kirjutan, siis kaks postitust korraga. Aga mul on hoog sees. Tahan anda ülevaate olukorrast enda juures, enne kui jälle kassid koju lähevad, ilma et neist mingit märki maha jääks. Ja Aslan ja Linda igatahes on kolme päevaga juba päris olulise märgi jätnud.

Aslan ja Linda on mu vannitoas olnud kolm päeva. Pärit on nad Lagedilt, kus elasid kassikoloonias koos veel hulga kassipoegadega. Kassiabil oli tegelikult plaanis nad kõik ulu alla aidata, kuid lõksu langesid esimesena just need kaks nunnut ja kuulujutud räägivad, et teised kassid olid pärast seda üldse ära kadunud. Eks näis, mis saab, esialgu tuleb olla õnnelik nendegi kahe üle.

Aslan pärast kinnipüüdmist ajutises hoiukodus

Linda pärast kinnipüüdmist ajutises hoiukodus

Aslan ja Linda on pärit erinevatest pesakondadest. Poiss Aslan on suurem, umbes 4-kuune, Lindake ehk pisut üle 2 kuu vana. Nad on järjekordne näide sellest, et kassid - eriti kassipojad - EI SAA õues omapäi hakkama. Mõlemad olid saabudes mustad ja räpased, aevastasid suuri kollaseid tatikolle ja silmad jooksid vett. Linda oli ka kõhn nagu luukere ega kaalunud praktiliselt midagi. Kõik selgroolülid ja ribid sai üle lugeda. Aslanil on ümmargune kõht, aga ma olen üsna kindel, et see on ebaregulaarsest toidust tekkinud gaaside ja siseparasiitide tõttu.

Olud on kitsad, aga küll mahub.

Minu vannitoas

Praeguseks on mõlemad saanud ussirohtu ja saavad herpese (kasside nohuviirus) vastu antibiootikume. Saavad ka vitamiinipastat, silmasalvi, probiootikumi ja korralikku toitu. Pesin nad ka ära, aga ega nad esialgu väga palju puhtamad välja ei näe. Mustus on juba külge kinni vanunud. Lisaks jooksevad neil silmad iga päev nii hullusti, et kuivanud pisaravedelik muudab jälle näod kriimuks. Aslanil on silmad eriti hullud. Aga noh, see kõik on siiski mööduv mure. Olen kindel, et nädala pärast näevad nad juba oluliselt paremad välja. Ja kui ravi läbi, saavad mõlemast väga ilusad kassid säravvalgete käpakeste, puhaste silmade ja läikivate kasukatega.

Linda ei karda mind üldse. Ta on inimesega täiesti sõber, julge ja hakkaja kassitüdruk. Nagu tänavalt tulnud kassidega tihti juhtub, siis esimesel päeval Linda ainult sõi ja puhkas. Nüüdseks hakkab talle aga elu sisse tulema :) Kuna ta sotsialiseerimist ei vaja, siis olen teda ka vannitoapõrandale vabalt jooksma lasknud, ja noh, ütleme nii, et joosta ta oskab. Nagu ka ahvi kombel mööda kuivavat rätikut üles ronida. Ühesõnaga on mul rõõm näha, et temas on peidus üks agar ja mänguhimuline kassilaps, sest täpselt sellised peavadki kassilapsed olema. Energia räägib tervisest.

Pesust tulnud

Lindale meeldib väga-väga ka süles istuda. Ta nurrub kogu aeg ja poeb väga armsalt mulle kaissu. Sätib end süles mõnusalt kerra, müksab peaga ja aeg-ajalt vaatab oma suurte vesiste silmadega andunult otsa. No ja siis meeldib talle veel mööda riideid üles ronida ja õla peale turnima minna. Aga ta tuleb sealt ilusti ise alla ka, ronib mööda riideid tagasi sülle :) Ja on näha, et ta on ikka alles päris pisike preili, sest süles olles hakkab ta vahel oma ninaga igale poole riidevoltide vahele trügima, nagu otsiks kohta, kust imeda. Küllap jäi temast Lagedile ema maha. Samamoodi ronib ta oma sõbrale Aslanile kõhu alla, otsib ema nisa. Vahel pean nad lausa ära lahutama, sest Aslan paistab sellest pealetükkivast käitumisest täitsa segaduses ja häiritud olevat.

Uudistab

Süles

Aslan-poiss, kes on nime saanud Narnia-kroonikate suursuguse lõvi järgi, ei ole sama julge kui Linda. Kui puuriuks lahti teha, siis ta ikka taganeb nurka ja üritab end hästi madalaks ja märkamatuks teha. Süllevõtmine tekitab temas ka natuke paanikat. Tee peal üritab ta meeleheitlikult oma küüned millegi taha kinni haakida, et ehk siis ikka ei võeta kaasa :) Nii et tihti tirin koos Aslaniga puurist välja ka pesarätiku ja liivakasti, mis ta küünte küljes on.

Arvab, et lillepotis on turvaline

Pärast pesu veel natuke niiske

Süles on Aslan pisike pehme kompaktne pallike. Oeh, no just sellised armsad tagasihoidlikud, häbelikud kiisud kipuvad ikka mu lemmikuteks saama. Sälli on ju ka täpselt selline - absoluutne pailaps ja kukununnu, kes laseb endaga kõike teha. Tekib lihtsalt vastupandamatu tahtmine neid hellustega üle külvata, nende eest hoolitseda ja neid kõige halva eest kaitsta. Küll tahaks Aslanile öelda, et ära karda, kullake, kõik on hästi, ma olen siin ja hoian sind. Paraku ta muidugi inimkeelest aru ei saa, nii et näitama pean talle oma häid kavatsusi teisel teel. 

Muidugi võtab see kõik mõnevõrra aega, aga mitte liiga kaua. Sest Aslan on väga noor ja paitamine meeldib talle juba praegu väga-väga. Süles ei lähe kaua aega, kui juba ta nurrub ja naudibki. Pärast mõningat paitamist hakkab ta end ka lõdvaks laskma ja mõnusamatesse asenditesse sättima. On ka juba peaga müksanud. Väga meeldib lõua alt ja kõrva tagant sügamine. Ja tal on täpselt samasugune komme sügavale silma vaadata, nagu Lindalgi. Lihtsalt tõstab aeg-ajalt pea ja vaatab sulle otsa, pilgus selline hellus ja tänulikkus, et süda ähvardab lõhkeda.

Aslan pole mitte lihtsalt sülekiisu, vaid lausa sülelaps. Ta võib vist küll tundide kaupa süles nurrudes kerratõmbunult pikutada. Ja nii raske on teda sülest ära panna. Ta on just selline väike soe usaldav tombuke, keda tahaks kogu aeg enda lähedal hoida ja igale poole kaasa võtta. Kolm päeva, ja juba on olukord selline.

Aga Aslan ja Linda on ka omavahel uskumatult armsad. Alati, kui ma vannituppa astun, on nad pesas mõnusalt üksteise kaisus, hoiavad teineteisel isegi käppadega ümbert kinni. Nii et minu meelest oleks eriti, eriti tore, kui nad kahekesi koos koju saaks.

Ilusad asjad ja beebibuum

Kui kogu aeg on kiire-kiire-kiire ja liiga paljud asjad ebaõnnestuvad, siis meele teeb heaks see, kui keegi ütleb vahepeal midagi ilusat. Ja keegi ütles mulle hiljuti nii: "Niisugused inimesed nagu Teie, kes teevad vabatahtlikult ja palumata midagi lihtsalt kellegi heaks, teevad maailma hulga paremaks ja rõõmsamaks :)". See tegi südame soojaks.

Aga nüüd siis ikka kassidest ka. Suvi on kassipoegade aeg. See tähendab, et praktiliselt iga päev kirjutavad-helistavad inimesed Kassiabile ja teatavad leitud kassipoegadest - suurtest, väiksematest, päris tillukestest, leitud ühe- või mitmekaupa, emaga või emata. Ja meie siis ahastame ja nuputame, kuhu nad ometi majutada. Kassipoegade hoiukodud on kogu aeg pungil täis. Ja inimesed on väsinud.

Õnneks tekib meil vahel uusi hoiukodusid ka, ja täna siis tahangi rääkida neist kiisudest, kes ei ole minu juures, kuid on sellegipoolest minu tiiva all. Räägin hoiukodudest, kelle nõustajaks ma sattunud olen. Kes teab, ehk inspireerib see postitus kedagi veel hoiukoduks hakkama :)

Üks hoiukodu Lasnamäele tekkis nii, et Kassiabi facebooki-lehele kirjutas üks noor naisterahvas: nemad mehega leidsid oma maja lähedalt kolm tibatillukest kassipoega. Algul oli pisikestega koos olnud ka nende ema, kuid siis ta järsku kadus ja pojad jäid 48 tunniks üksi. Siis hakkas juba väga kiire nende äratoomisega, sest isegi soojal suveõhtul võivad sellised beebid väga kiirelt alajahtuda. Lisaks peavad nad iga paari tunni tagant süüa saama.

Toredad inimesed võtsid need kolm kassipoega enda juurde hoiule. See juhus on harukordne ja ma olen selle eest neile kirjeldamatult tänulik. Ma arvan, et vähemalt 80% inimestest ütleks "kahjuks ma ei saa aidata". Põhjused, mida välja tuuakse, on enamasti sarnased: mul juba on kass, kes teisi loomi ei salli, mul on koer, mul on väiksed lapsed, mul on väike korter jms. Tegelikult pole mitte ükski neist põhjustest takistuseks hoiuloomade võtmisele. Kassile pole palju ruumi vaja. Ta saab panna vannitoa- või WC-nurka, liivakastiks väike karbike, ja ta on eluga täiesti rahul ega pea su enda loomadega üldse kokku puutuma.

Vahel mõtlevad inimesed, et see on ju ahistamine. Vaene kass, kes pimedas vannitoas elama peab. Aga minu arvates on vannituba igal juhul parem variant kui külmal tänaval nälgimine, metsistumine ja suremine. Kitsad olud on ju ajutised. Samuti on ajutine hoiukassist põhjustatud ebamugavus. Pärast karantiiniperioodi lõppu ja protseduuride läbimist on kiisu valmis minema uude koju, alustama säravat ja muretut elu armastavas perekonnas, ja vannitoaperiood ei tule enam meeldegi. Kui seda pimedat vannituba ei oleks, kui kass jääks tänavale, keegi temast pilte ei teeks ja internetti üles ei paneks, kui keegi teda kindlasse kohta ei viiks, ei oleks tal üldse mitte mingit võimalust.

Kõike eelnevat arvesse võttes on veel eriti, eriti hea meel, et see Lasnamäe pere, kellel on küll väike korter, väike laps ja endal ka kass, ei näinud hoiukasside võtmises mitte mingisugust probleemi. Seda enam, et tegemist oli täielike tittedega - leidmise hetkel olid kassipojad vaevalt 2 nädalat vanad -, kes vajasid eriti palju hoolt ja poputamist. Pidi neid ju iga paari tunni tagant spetsiaalse piimaasendajaga toitma, pärast iga toidukorda pissitama, iga päev hoolikalt kaaluma ja üleüldse igati silma peal hoidma.

Nüüdseks on need beebid kasvanud tublideks ja tragideks 2-kuusteks kassipoegadeks, saanud kätte vaktsiinid ja kiibid ja askeldavad kõik juba uutes kodudes. Üks lugu jälle õnneliku lõpu saanud.

Kurr

Nurr

Triibu

Teine väga äge hoiukodu tekkis hoopis teadlikumalt - nimelt üks noor ameeriklanna saabus Eestisse tööle ja otsis kohe üles kassidega tegeleva organisatsiooni, kindla sooviga olla hoiukoduks ja võimalusel ka muul viisil aidata. Iga kord, kui sellised ettepanekud Kassiabi meililisti jõuavad, on elevus ja rõõm suur. Kohe läheb lahti tõsine arutelu, keda oleks mõistlik ja vajalik hoiule saata. 

Kodust hoidu vajavad kassid jagunevad tavaliselt kolmeks:

a) arglikud, sotsialiseerimist vajavad kassid,

b) alla 5-kuused kassipojad,

c) haiged kassid, kes vajavad tihedat ravimist ja pidevat hoolt.

Mõnikord oleme eraldi hoiukodudesse saatnud ka kasse, kes teiste kassidega läbi ei saa ja keda ei saa ühsiruumis suures kassikarjas pidada. Seda varianti kasutame siiski viimase võimalusena - tegelikult on parem, kui nemad saavad ikkagi suurde hoiukodusse jääda ja seal kuidagi eraldi olla (kuigi eraldamisvõimalusi on meil muidugi vähe). Sest eraldi hoiukodusse ühte täiskasvanud kassi vaatama minna ei viitsi eriti keegi. Suures hoiukodus on kassidel suurem lootus kodu leida, seal käib rohkem inimesi.

Kui keegi niimoodi hoiukodu pakub, on minul tavaliselt kohe vajadus sinna saata terve kassipere - selleks, et korraga saaks võimalikult palju kiisusid tänavalt ära ulu alla. Ja kuna ingliskeelsed inimesed on tavaliselt minu "kaela" jäänud, siis avanes võimalus ka sellele ameeriklasele lausa kuueliikmeline kassipere sokutada :) Eks muidugi oli ta ka ise sellega nõus, päris vägisi ma siiski inimestele kasse pähe ei määri.

Kassipere

Nii siis juhtuski, et päästetud sai kuus kassielu - kuskilt Rakvere lähedalt kuurist pärit kassiema Magda ja tema viis poega said ulu alla Tallinna südalinna avarasse korterisse. Kaks poega olid väheke siiamisugemetega, helebeežid siniste silmade ja triibumustriga südametemurdjad. Pildid neist said tehtud siis, kui nad olid vaevu kahekuused vastupandamatult armsad karvapallikesed, nii et loomulikult tekkis neile huvilistest järjekord ukse taha samal hetkel, kui pildid kodulehele jõudsid.

Jäätis

Violet

Paraku on selliste ihaldusväärsete kasside huvilised tihti ise kõike muud kui toredad - tahetakse välimuse pärast saada nunnut kassipoega, kohe praegu ja tasuta, arvestamata sellega, et kass on elusolend, kel on omad vajadused - ja suure tõenäosusega ka halvad harjumused. Kass elab 20-aastaseks, teda ei võeta hetketuju ajel aksessuaariks või mänguasjaks. Nii et oli päris tükk tegemist, et välja selekteerida sobivad ja vastutustundlikud pered. Üks siiamitüdruk, Violet, läks toredate noorte juurde Tartusse ja teisega, kes sai nimeks Jäätis, lahenes olukord eriti vahvalt - ameeriklanna nimelt jättis ta endale. Hiljem jättis ta endale veel ka Jäätise mustvalge vennakese Mickey. Nii et küllap siis peab ikka paika see, mida kõik kassiabilised kogu aeg räägivad - esimene hoiukass jääb ikka päriseks :)

Mickey

Ülejäänud kaks venda, Garfunkel ja Raffles, on samuti väga heades kodudes. Nende ema Magda aga ootab meie suures hoiukodus endiselt oma pärisinimesi. Ta on ka ise veel verinoor kass, kes tahab palju mängida, kuid samas ka tõeline süleloom ja musirull, täiesti julge ja kompleksivaba tegelane. Nii et sobib absoluutselt igasse kodusse, ka lastega perre.

Magda

Garfunkel

Raffles

Noh, ja kolmas hoiukodu, kellest veel täna rääkida tahan, on mu oma klassiõe juures. Mõned kassiabilised on vist ka täiesti süstemaatiliselt oma tuttavaid läbi küsitlenud, et hoiukodusid leida, aga ma eriti ei taha inimestele oma hobiga pinda käia. Kassiabinduse alguses olid kassiteemalised postitused mu Facebooki ajajoonel küll sagedased, kuid nüüdseks olen end veidi tagasi tõmmanud. Osalt teadlikult, osalt sellestsamast aja- ja motivatsioonipuudusest, millest just eelmises postituses halasin.

Igatahes see klassiõde pakkus end hoiukoduks täiesti vabatahtlikult. Ja ma olen selle eest talle tohutult tänulik. Tema juures olid enne minu juurde jõudmist Bossu, Puuma ja Ritz. Ja nüüd tegi ta veel sellise enneolematu teo - sest Kassiabi-välised hoiukodud kipuvad tavaliselt olema vaid üheordsed -, et võttis uued kiisud hoida. Seekord tervelt neli. Ja nemad on ka veel täiesti koduootel, seega tutvustan neid veidike lähemalt.

Kassiema Ariel ja tema kolm poisslast olid kodused kassid, kellest loobuti allergia tõttu. Hetkel on nad kõik saanud vaid parasiiditõrje, järgmisel nädalal loodame ära teha ka vaktsiini ja panna neile kiibid, siis on pojad täitsa valmis koju minema. Ema jääb veel steriliseerimist ootama. Aga vaatama tulla ja broneerida saab neid kõiki juba praegu, nii et teen teid nendega tuttavaks.

Ariel on umbes 2-aastane väga kaunis ja graatsiline kassipreili. Ta on osav, nõtke ja voolujooneline, üleni triibuline väikest kasvu neiu. Üldiselt on ta väga sõbralik, kuid hetkel poegade tõttu veidi närviline. Nimelt üritab ta neid kõigi ohtude eest kaitsta ja neil kogu aeg silma peal hoida. See on aga üpris närvesööv ülesanne, nagu teavad kõik väikelaste emad. Eriti siis, kui lapsi pole mitte üks ega kaks, vaid tervelt kolm.

Ariel

Poiste nimed on Ženja, Sipsik ja Träpsu. Nende hoiukodu perenaine teab neist kõige rohkem, nii et kõikide küsimustega võib vabalt pöörduda tema poole (telefoninumbri leiate kassipoegade albumite juurest). Mina tean seda, et Sipsik on ainuke, kel pole üldse valget. Träpsu on kõige heledam ja Ženja on selline ilusa poisi nägu, sellest ka tema nimi, mis on loomulikult inspireeritud Ženja Fokinist :) Aga teised on ka ilusad poisid. Ja toredad. Ja aktiivsed nagu Duracelli jänesed. Kimavad täiesti ülehelikiirusel mööda Mustamäe korterit ringi, nii et nende pildile jäädvustamine oli omaette kunsttükk. Aga tehtud see sai.

Sipsik

Träpsu

Ženja

Nüüd ma lõpetan oma pika postituse selleks korraks ära. Jääme ootama motivatsioonikirju peredelt, kes sooviksid Arielile, Ženjale, Sipsikule või Träpsule kodu pakkuda.

Ka minu vannituba ei ole enam tühi, kuid sellest juba järgmine kord.