Kui tahad Kassiabist kassi võtta...

Arvad, et tahaksid kassi? Loe enne seda.
Tuled kassi vaatama? Loe enne seda.

Thursday, May 21, 2015

Hädade org

Oeh... mis ma muud oskan öelda.
Meil ei ole asjad hästi. Ülejäänud neli poega on veel elus, aga Lily'l ei ole üldse piima ja ta ei söö. Vahepeal läks nagu paremaks, piima natuke tekkis ja suuremad pojad võtsid ilusti juurde. Eriti Harald. Lily juba vaikselt hakkas näkitsema, sõi iga päev vähemalt natuke krõbinaid ise ja meie kliinikutöötajatega siis toppisime A/D ja Recovery konservi ja vitamiinipastat juurde. Aga paar päeva tagasi tuli jälle krahh - piim läinud, isu läinud, pojad kaotasid kaalu jne.
Nii et mu igapäevane marsruut on kliinik-töö-kliinik-(pood)-kodu. Lily saab päeval kliinikus tilgutit ja sundtoitmist ja pojad saavad söödetud, mina jätkan õhtul ja öösel nende kõigi toitmist-pissitamist.
Olen täiesti magamata ja muud elu peale kassipere mul hetkel ei ole.
Mis tal ometi viga on, seda me endiselt aina mõistatame ja mõistatame. Nohu? Ei tunne lõhna? Aga ta on juba päris kaua antibiootikumi, tilgutit ja muud ravi saanud. Hullemaks ju ikka ei tohiks sellest minna?
Ta käitub ka kummaliselt. Ta ei ole üldse loid nagu haiged kassid tavaliselt. Pigem on ta algusest peale olnud ülierutunud ja aktiivne. Kogu aeg kuriseb-muriseb-näub-suhtleb-miilustab. Vahepeal käitub poegade suhtes ülikaitsvalt, siis jälle üritab neist saada nii kaugele kui võimalik. Kui pojad magavad, on Lily kõige parema meelega kusagil ruumi teises otsas. Eriti ei tegele nendega, ei laku ega kantselda. Kui nad kisavad, siis ta nagu satub segadusse ja pigem hakkab inimese peale kõhisema ja närviliselt näuguma, mitte ei tõtta neid lohutama.

Lily tahab poegadest eemale.
Tundub, nagu ta ei tahaks ema olla. Pojad nagu oleks talle koormaks ja ta ei taha neid, aga samas tunneb kohustust nendega aeg-ajalt tegeleda ja see ajab teda stressi. Võib-olla ei söö ta sellepärast... Nii arvas täna ka nende peamine lapsehoidja kliinikus. Et ta on väga segaduses.
Lähtudes sellest eeldusest panin eile nende puuri vannitoas kokku ja tegin neile põrandale pesa. Lily arvates panin ma selle muidugi valesse kohta - mina arvasin, et parim koht pesale on kraanikausi all, aga Lily sattus sellest täitsa paanikasse ja hakkas poegi ükshaaval hoopis teise vannitoa otsa vedama. Mis mul siis muud üle jäi kui pesa talle sobivasse kohta tõsta. Pidin selle poole väiksemaks tegema ja WC-poti ja pesumasina vahele suruma. Aga Lily oli väga rahul. Viskas kohe kergendunult sinna pikali ja oli terve õhtu koos poegadega. Ei läinudki kuskile eemale. Ja ei söönud ka terve õhtu ja öö jooksul mitte midagi :(

On küll kitsas, aga feng shui on vähemalt õige!

Kliinikutöötajad enam ei looda, et tal piima tekib. Pojad sõltuvad nüüd ainult inimeste toitmisest.
Poegadega on ka jama. Eriti Alfiga. Tal on silmad põletikus, isu väga kehv ja kaal tõuseb aeglaselt. Ise on ka lõtv ja uimane :( Vahepeal oli temal ka palju parem, oli aktiivne ja asjalik, kimas ringi, saba püsti. Aga siis üks hetk läks jälle käest ära...





No ja Jack korraldab ka midagi veidrat. Nimelt on ta otsustanud kasukast lahti saada. Mõlema kõrva taha tekkisid paljad laigud, mis järjest suurenesid. Nüüd on tal praktiliselt kogu kaelaümbrus paljas. Huvitav, mis edasi saab... kas jääb üleni kiilaks? :S Kiilanemise põhjust pole arstid tuvastanud. Seent ega muud nahahäda tal ei ole. Ilus, sile, roosa nahk. Aga vähemalt on tal praegu kõige parem söögiisu.
Jack on ainus, kellel veel silmad päris lahti pole.






Harald on kõige suurem ja kõige tublim. Ta kaalub üle 100 grammi rohkem kui Alfi. Ja näeb juba täitsa kassi moodi välja. Suur, paks, turske poiss. Kasvab kindlasti suureks kassiks :) Tema on ainuke, kellega praegu praktiliselt probleeme pole (ptüi-ptüi-ptüi!).






No ja Monty paistab vist tulevat pikakarvaline... igatahes on ta praegu vendadest kõige karvasem. Tema on ka üsna tubli ja asjalik. Mulle tundub, et temast kasvab kõige rahulikum ja flegmaatilisem kass. Ta ei ole apaatne ega uimane, vaid lihtsalt hästi tasakaalukas :)





Lemmist aga niipalju, et ta läheb varsti steriliseerima. Muidu on ta eluga rahul - sööb, magab ja võtab armulikult paisid vastu :) Piltidelt on näha, et diivani on ta täielikult omastanud ja tunneb end nagu omas kodus.




Lemmiga teeme Kalamaja päevade jaoks
kodu otsivate kasside plakatit.

Thursday, May 14, 2015

Anitat ei ole enam :(

Mu pisike kallis beebi lahkus täna kiisumaale :'(
Ta ei jaksanud enam haiguse vastu võidelda. Lihtsalt kustus päev-päevalt, vaatamata kogu armastusele ja pingutustele, mida nii mina kui ka Vilde tee loomakliiniku imelised töötajad talle pakkuda üritasime. Eile õhtuks oli ta täiesti lõtv ja apaatne, ei neelanud enam piima, reaktsioonid praktiliselt puudusid. Hommikuks, kui arsti juurde jõudsime, oli tal eluvaim veel sees, kuid nahk oli juba täitsa siniseks tõmbunud :( Arst leidis tal suulaest haavandi ning nüüd on siis selge, et nii temal kui ka ülejäänud kassiperel on hoopis kalitsiviirus, mis on raskema kulgemisega kui herpes :(
Teised pojad ja Lily on veel ok, aga igasugu üllatusi võib veel ette tulla. Sest haavandid suus hakkavad alles nüüd välja lööma.
See on kohutav. Mu väike tüdruk...

Inglike elas 4.05.2015-14.05.2015

Tuesday, May 12, 2015

Lemmi-uudised + beebibuum

Lemmil läheb nüüdseks üldiselt hästi. Aga vahepeal hakkas tal taas põsk mädanema. Seekord tuli lausa väljapoole põse sisse auk, ja sealt siis immitses vedelikku välja. Läksime arsti juurde erakorralisele vastuvõtule, arst tegi talle taas narkoosi, lõikas põse pealtpoolt lahti - ja leidis tal silmakoopa alumisest servast VEEL ühe lahtise luukillu. See pidavat näitama, et luu on hapraks muutunud. Tõenäoliselt pikaajalise põletiku tõttu. Igatahes pole pärast seda viimast oppi Lemmi põsk enam mädanema läinud, nii et on põhjust loota, et nüüüüüd lõpuks saab kõik korda.
 
Lemmi kaitseb mind teiste kasside eest
 
Lemmi ise on endiselt heatujuline kassike. Ta on nüüd isegi mängima hakanud :) Ja talle meeldivad karbid, nagu ühele korralikule kassile kohane.

Kast!
Ta elab mul nüüd elutoas. Enamasti lahtiselt, aga ööseks ja selleks ajaks, kui mind kodus pole, panen ta igaks juhuks suurde puuri. Lemmi ei armasta teiste kasside seltskonda (kõhiseb), aga Tormi ja Sälli on noored, tormakad ja pealetükkivad, nii et lahtiselt olles ei saa ta neist hetkekski rahu. Igaks juhuks ei riski ma neid omapäi jätta. Lisaks pole ma kindel, et Lemmi liivakasti läheb, kui teised kassid teda häirivad. Omas kodus ainsa kassina käiks ta kindlasti korralikult õiges kohas, aga nt kui Tormi seisab parasjagu tee peal ees, siis Lemmi ei pruugi tahta temast mööduda, et liivakastini jõuda... Ja Lemmil on ka oma toit, mida ta ei tohi teise toiduga läbisegi süüa. Ühesõnaga - keeruline see klapitamine.

Aga vannituppa tekkis vaba koht ja ma mõtlesin juba ammu, et järgmisena tahaksin hoiule võtta kassiema koos poegadega. Nii siis saabus mu juurde 30. mail maakera-mõõtu Lily. Lily oli koos oma vennaga elanud Paldiski raudteejaama lähistel kivihunnikus. Olime temast juba ammu teadlikud, kuid kuna abipalveid tuleb Kassiabisse endiselt 24/7, lükkus tema äratoomine hädalisemate kõrval järjest edasi. Lily'l oli kivihunniku juures nimelt olemas kindel toitja, nii et tänavakassi kohta ei olnud ta elu üldse mitte halb.
 
Lily saabudes
 
Kevade ja poegimishooajaga seoses muutus tema üleskorjamine muidugi järjest pakilisemaks. Toitja teatas ka, et tema arvates Lily juba ongi tiine. Kassiabi Paldiski vabatahtlik asus siis kiirelt tegutsema, kuid selgus, et Lily ei tahagi üldse lasta end niisama lihtsalt kinni nabida. Kui oma toitjaga oli ta väga sõbralik ja usaldav, siis meie vabatahtlikku kartis ja transpordipuurist hoidis sihikindlalt eemale. Aga lõpuks sai toitja ta siiski kätte.
 
30. maiks, mil ta minu vannituppa maandus, oli ta vööümbermõõt juba vaat et suurem kui kogupikkus. Kas saata opile või mitte - selles oli küsimus. Aga Lily tegi selle otsuse meie eest ära, sest opipäeva hommikuks oli ta juba hakanud piima tootma ning oli selge, et pojad sünnivad 48 tunni jooksul.
 
Nii ka läks - esmaspäeval, 4. mail sai Lily viie armsa karvakera emaks. Ta võttis nad kõik omaks, lakkus puhtaks ja asus imetama, olles esialgu minu suhtes ettevaatlik ja isegi pisut kuri - oli ju vaja vastsündinuid kaitsta.
 
Paar esimest päeva ma beebisid praktiliselt puutuda ei saanud, Lily võttis kohe hammastega hoiatavalt mu käest kinni. Katsusin eemale hoida, kuid mõne aja pärast hakkas mulle siiski tunduma, et kõik ei ole mitte päris korras. Lily'ga läbirääkimisi pidades sain poegi lähemalt uurida.
 
Neid oli viis, neli poissi ja üks tüdruk. Ainus tüdruk, õrn ja valge Anita paistis väga nõrk. Ka valge poiss Alfi oli teistest väiksem ja äbarikum. Ja mis kõige murettekitavam - Lily oli kaotanud söögiisu. Iga päevaga sõi ta järjest vähem, ja poegadele ei jagunud piisavalt piima.
 
Lily arvas, et pesumasina taga on
kõige turvalisem.
7. mai varahommikul olime loomakliiniku ukse taga, ja sellest ajast peale on täielik hullumaja lahti. Lily'l kadus piim täiesti ära, Anita jäi järjest nõrgemaks ja apaatsemaks, Alfi seisukord muutus üleöö väga halvaks. Lily saab iga päev kliinikus tilgutit ja teda peab sundtoitma. Ka poegi tuleb lutitada. Ma viin nad iga hommik enne tööd kliinikusse, kus nende eest hoolt kantakse, tööpäeva lõpus lähen järele, lutitan neid ise iga kahe tunni tagant kodus edasi, öösel saan mõned tunnid magada, ja siis hommikul jälle kliinikusse.
 
Kui algul ei saanud arstid mitu päeva aru, milles asi (sest peale isutuse muid sümptomeid ei olnud), siis nüüdseks on enam-vähem kindel, et Lily perel on herpesviirus. Sellepärast ei tunne Lily lõhna ja ei söö. Ja seepärast on nõrgematel poegadel kehv olla. Praeguseks nad juba aevastavad. Nii väikestele kassipoegadele on herpes väga ohtlik. Enamikel juhtudel ei ela nad seda üle. Kolme suuremaga saab ehk kõik korda, kuid valgete  kohta mõtlen iga päev, et ei tea, kas nad homseni elavadki. Siiani on elanud. Täna saavad nad juba 8 päeva vanaks. Kui nad kaks nädalat välja venitavad, siis peaks kõige ohtlikum iga möödas olema ja edasine ellujäämislootus on suurem.
 
Seega vajame väga poolehoidjaid ja häid mõtteid. Need tibud on juba siia maailma sündinud ja nende elu on sama väärtuslik nagu ükskõik millise teise olendi elu. Igaühes neist peitub potentsiaal teha kellelegi palju rõõmu. Igaüks neist võiks olla kellegi kõige kallim. Kui vaid Anita ja Alfi peaksid vastu, päev korraga, ainult natuke-natuke veel, kuni saavad piisavalt tugevaks - siis läheb kergemaks.
 
Neid pole ollagi, nad on tibatillukesed ja haprad nagu rotipojad, aga ma võitlen nende eest nii kaua, kuni nad vähegi jaksavad ja tahavad ise elada. Ja selle kõige kõrval tundub eriti jälestusväärne, et iga päev uputatakse või jäetakse prügikasti surema täpselt samasuguseid, sama täisväärtuslikke ja elujanulisi kassipoegi, kes on juba väikesed isiksused.
 
Alfi - poiss

Anita - tüdruk

Harald - poiss

Jack - poiss

Monty - poiss