Digimuutus paikiisuks?

Ma ei tea enam, kas mulle ikka anti kliinikust õige kass kaasa. Kaks esimest päeva sain hammustada, aga rohkem pole seda kordagi juhtunud. Kui kätt talle rahulikult lähemale viia ja samal ajal ilusti rääkida, siis Tupsu tahab ise pai. Ta võib küll alguses kangestunult põrnitseda, aga kui käsi juba tema pea juures on, siis ta müksab ise peaga vastu kätt - noh, hakka pihta! Ja siis nurrub ja mõnuleb ja laseb end mõnusalt kõrva tagant sügada.

Siin on ka videotõestus sellest kõigest. Küll pime ja kehva kvaliteediga - ma proovisin heledamaks teha, aga hästi ei õnnestunud -, kuid loodetavasti midagi on ikka näha. Tupsu ON paikass!

Tupsu

Siin ta siis nüüd on, minu seekordne kolmas - Tupsu. Nunnu vend. Tupsu, Nunnu, Toomase ja Rombikese püüdsime Mustamäe tänavalt kinni veebruaris, kui olid eriti pakaselised talvelõpu-ilmad. Nad olid siis umbes 4-kuused poisid, juba parajalt kaua tänavaelu tunda saanud ja seetõttu inimeste suhtes umbusklikud. Nad tõmbusid krampi ja kangestusid soolasambaks, kui inimest nägid, aga neid kõiki sai siis vabalt katsuda. Nad ei rünnanud, ainult kartsid. Toomas ja Rombike olid vendadest väiksemat kasvu ja mingil põhjusel ka kergemini "taltsutatavad". Juba varsti pärast hoiukodusse jõudmist sai neid sülle võtta ja nunnutada, nad nurrusid ja miilustasid - ja leidsid endale toredad kodud.

 

Esiplaanil Nunnu, Toomas ja Rombike, Tupsu saba paistab lauavirna tagant

Tupsu ja Nunnu läksid elama teise hoiukodusse, kus lisaks nendele oli veel kolm kassi. Kasside seltskonda nad hoidusidki, inimesega suhtlemiseks polnud seetõttu põhjust. Nii juhtuski, et nemad nii kiiresti ei leebunud. Tupsu ja Nunnu olid saanud juba peaaegu aastaseks, kui hoiukodu perenaine kolis. Uude elukohta ei saanud hoiukassid kaasa minna, seega pidime leidma neile kohad Kassiabi suures kassimajas. Nunnu koliski peagi tuba kolme. Seal elab ta siiamaani, ja me kõik tegeleme agaralt tema silitamise ja veenmisega, et inimene ei ole tegelikult nii hirmus ja paitamine on täiesti ohutu, ehk isegi meeldiv protseduur.

Väike Tupsu vahetult pärast kinnipüüdmist

Tupsuga juhtus aga selline õnnetu lugu, et kui teda taheti Kassiabisse kolimiseks transpordikasti panna, sattus ta nii suurde paanikasse, et põgenes kabuhirmus kamina kaudu korstnasse ja sealt pööningule. Pööning oli aga hiiglaslik. Käisime teda teiste kassiabilistega seal otsimas, panime välja toitu ja seadsime üles püüdmispuuri. Tundus aga täiesti lootusetu sellel tohutul territooriumil, kus inimesed hoidsid oma üleliigset kola ja ehitusjääke ning kus oli nii palju võimalusi peitumiseks, ühte väikest kassi üles leida. Ostsime taskulambid ja kammisime pööningut samm-sammult läbi, veetsime tunde ja tunde, kiigates kõikidesse pragudesse ja tuhnides prahihunnikutes. Kulus nädalaid, Tupsust polnud aga kippu ega kõppu. Olime lõpuks juba kindlad, et ta on ikkagi kuidagi välja saanud. Kuid panime siiski iga natukese aja tagant püüdmispuuri uut, värskelt lõhnavat toitu. Sest mis siis, kui ta on siiski veel seal, näljane ja hirmunud? Me ei saanud lihtsalt niisama alla anda.

Tupsu - imekaunis tähniline kiisu

Ja siis - ühel päeval oligi Tupsu äkki puuris. Kõhn ja rääbakas, kuri ja kartlik, kaunis helebeež kasukas mustaks määrdunud. Ta oli ju sõna otseses mõttes korstnapuhastusharja mänginud, kui läbi kamina pööningule pages. Lisaks tolmusel pööningul veedetud nädalad. Panime ta Kassiabis puuri, ladusime toidud ette ja jätsime ta paariks päevaks puhkama. Mina olin esimene inimene, kes käe tema juurde puuri pani. Tahtsin kiibilugejaga ta kiipi kontrollida. Et kas see tumehall rääbiskass on ikka kindlalt meie ilus leopardimustriline Tupsu. Kuid vaevalt olin kiibilugeja Tupsu kaelale lähendanud, kui sain välkkiire käpalöögi osaliseks. Tõmbasin käe tagasi. See jooksis verd. Puurist aga põrnitses mind jäisel ilmel Tupsu, tardunud ähvardavasse poosi, kõrvad peadligi tõmmatud, valmis iga hetk oma liigutust kordama. See käpalöök, mis anti täie jõuga, haudvaikselt, ilma mingi hoiatuseta, pidi inimloomadele teada andma, et Tupsu on kaotanud igasuguse usu neisse. Tupsu tahtis, et inimesed hoiaks eemale. Ja selle nimel oli ta valmis neile väga kõvasti haiget tegema.

 

Tupsu pärast leidmist, juba puhtam

Tupsu agressiivsus oli halvaks uudiseks. Kevadel oli ta ju olnud samasugune hirmunud kassipoeg nagu ta vennadki. Ainult kartis, aga ei rünnanud. Kas pööningul kogetud lootusetuse ja üksinduse tõttu või mõnel muul, inimeste jaoks arusaamatul põhjusel, oli ta aga vahepeal õppinud oma küüsi ja hambaid kasutama. Tupsust sai ametlikult Kassiabi "kurjam". Kõik kartsid teda.

Alguses hoidsime Tupsut karantiiniruumis puuris, kuid kui suure võitluse ja paraja hulga lahinguhaavadega sai talle parasiiditõrje turjale pandud, kolisime ta puuriga tuba kolme. Karantiiniruumis oli Tupsu peamiselt oma asemel kössitanud ja väga vähe liikunud. Toas aga tuli talle järsku elu sisse. Ilmselt tänu teistele kassidele. Ta hakkas end puuris vabamalt tundma, uudistas teisi kasse ja suhtles nendega kassikeeles, sirutas ja pesi ennast, mängis mänguasjadega, mis talle puuri pandi. Vähehaaval hakkasime meie, inimesedki julgema talle läheneda.

Proovisime teda paitada pulga otsas oleva mänguasjaga ja läbi paksu teki. Mõned julgemad said vahel ka palja käega pai teha, enne kui Tupsu ümber mõtles ja käpaga lõi. Igatahes saime mingi hetk kindlalt öelda, et edasiminek on toimunud. Tupsu kartis vähem. Käpalöögid ei olnud enam nii veendunud. Oli näha, et tegelikult talle paitamine meeldib, ta lihtsalt ei julgenud inimese kätt vaadata.

Aga Kassiabi suures majas käivad inimesed kohal vaid kord päevas, ülejäänud aja on kassid omapäi. Tupsule oli vaja eraldi hoiukodu, kus kontakt inimesega oleks suurem, siis on ka areng kiirem ja usaldus kergem tekkima. Nii sõitiski Tupsu 27. detsembril loomakliinikusse kastreerimisele ja sealt otse minu juurde. Kolisin ta Lola endisesse puuri.

 Alguses oli Tupsu veel narkoosist kergelt uimane. Talle sai vabalt pai teha. Õhtu edenedes mõtlesin, et proovin teda ka rätiku abil sülle võtta. Selleks ajaks oli ta juba üsna ärgas. Nagu arvata võiski, sattus ta seepeale paanikasse, sai puurist põgenema ja läks tooli alla peitu. Kui talle seal rätikuga lähenesin, siis kõhises, lõi käpaga ja rabeles, aga lõpuks ikka sain ta ikka rätikusse keeratud ja hoidsin umbes 30 minutit süles, paitasin, sügasin ja rääkisin juttu. Ta hakkas end üha vabamalt ja vabamalt tundma, nurrus ja tõmbas esikäpad enda alla mõnusalt krõnksu. Silmnähtavalt mõnules ja tundis end hästi. Nurr läks aina kõvemaks, ja siis ühel hetkel, kui ma tema kohale kummardasin, ajas ta end esikäppadele püsti ja hakkas peaga mu nägu müksima. Tupsu. Müksis ja nühkis mind. See tundus liiga uskumatu, et olla tõsi. Ta tegi seda mitu korda järjest, nurrudes ja mõnuledes. Ma vist soovisin küll, et see hetk kestaks igavesti. Ja, tänapäeva tehnika poolt ära hellitatud inimene nagu ma olen, soovisin ka, et kaamera oleks käepärast. Oleksin tahtnud meie lembehetkest video teha ja seda kõigile Kassiabi inimestele näidata.

Sest see süleseanss tähendas ju seda, et me oleme Tupsut täiesti valesti mõistnud. Ta ei ole mingi kurjam, vaid üks hirmunud ja ebakindel kassike, kes tegelikult otsib soojust ja lähedust. Ja ma ütlen, see on ikka uskumatult võimas tunne, kui loom, keda kõik nii hirmsasti kardavad, et ei julge talle lähenedagi, sulle nurrudes lõua alla poeb ja oma kiindumust väljendab.
 

Tupsu tunneb end vabalt

 Järgmisel päeval oli väike tagasilöök. Päris seda ma muidugi ei uskunud, et nüüd järsku saabki Tupsut vabalt katsuda ja nunnutada, aga lootsin ikka, et eilsest sülemõnust on ehk midagi meeles. Võib-olla oligi, aga Tupsu oli narkoosist täielikult toibunud ja oma tavapärase valvsa oleku tagasi saanud. Kui käe talle lähendasin, tõmbus ta krampi ja taganes. Aga kannatlikult rääkides ja tasahilju kätt lähemale nihutades õnnestus siiski talle vaikselt pai teha. Siis aga läksin liiga julgeks. Võtsin taas lina, et teda selle sisse keerata ja proovida sülle võtta. Seepeale ehmus Tupsu korralikult ja asus oma elu eest võitlema. Pures läbi lina välkkiirelt mu käe katki. Olgu, sain oma õppetunni - kõik ikka tasa ja targu. Ülejäänud päeva jooksul tegin talle niisama pea peale pai. Ühe korra sain siiski veel hammustada, kui Tupsu mu käe peale ehmus.

 Pühapäeval läks paremini, Tupsu ei rünnanud enam ühelgi korral. Sain talle päeva jooksul mitmeid väikseid pai- ja jutuseansse korraldada. Enamasti nägid need välja nii, et ma istun puuri ette, teen puuriukse lahti ja hakkan vaikselt rääkides kätt tema poole nihutama. Alguses on ta krampis, jõllitab kahtlustavalt kätt ja taganeb, kuid mingi hetk nagu mõtleks "ah, no okei siis." Siis ta pöörab pilgu käelt kõrvale ja langetab pea rinnale, mis tähendab, et nüüd võib hakata pai tegema. Enamasti piirdun ma ettevaatliku paitamisega pea pealt. Tegelikult meeldib talle hirmsasti kõrvade sügamine, aga samas võib ta selliste jõulisemate liigutuste peale ka ehmuda. Just kõrvade sügamisega olengi ta nurruma saanud. 

Nüüdseks olen aru saanud, et jah, Tupsule väga meeldivad teised kassid. Teised kassid tekitavad temas turvatunnet ja ärgitavad teda suhtlema. Pühapäeval oli üks selline hetk, kus ma paitasin parajasti Tupsut, ja siis tuli Tormi puuri juurde. Tupsu, kes oli ühes kohas lamanud ja paisid vastu võtnud, tegi siis kohe rõõmsalt "kurr?", tõusis mu paitava käe all püsti ja läks puuriuksele Tormile vastu. Mina sain talle siis samal ajal üle terve keha pai teha. Tupsu nühkis end nurrudes puurivõre ja minu käe vastu, tahtis puurist välja Tormi juurde minna, aga ma ei lubanud. Olgugi et see hetk sai teoks ainult tänu sellele, et Tormi oli juures, olen ma siiski rahul, et Tupsu end korraks nii vabalt tundis.

  

Abimees Tormi

On vaja veel veidi julgustamist, ja ma usun, et pealispinna alt koorub välja üks täiesti teine Tupsu. Tupsu, keda mitte keegi enam ei karda, vaid keda kõik hoopis armastavad.

Jõululaupäev

Käes on 24. detsembri hilisõhtu. Minul on vanaema juures käidud, kõht täis ja kingid käes. Kink on käes ka Lolal - temale tõi jõuluvana uue kodu. Sinna kolis ta eile. Talle tulid järele tema 5- ja 7-aastased perenaised koos ema ja vanaemaga. Lola, kes nüüdseks on terve kui purikas, vaktsineeritud ja vahetab parajasti piimahambaid jäävhammaste vastu, asetati transpordikasti pehmele lambanahale ja sõit võiski alata. Loodame, et meie väiksel valgel preilil läheb nüüd edaspidi kõik hästi. Et haigused, parasiidid ja tühi kõht on minevik ja tulevikul on tema jaoks varuks vaid häid ja rõõmsaid asju - soe tuba, maitsev toit, armastavad inimesed, pehmed paikäed ja hulganisti mänguasju.

Jõulukaardistaar

Tormile ja Sällile tõi jõuluvana samuti kingitusi. Nemad said kumbki uue mängupalli ja purgi konservi :) Nüüd nad on mul siin kahekesi, aga võin ennatlikult öelda, et mitte kauaks. Praegu ma mõtlen, et 3 kassi selle väikese korteri peale on veel normaalne, rohkem oleks juba liiga palju.

Tormil ja Sällil on väga hea suhe, nad mängivad ja magavad koos ega ole kunagi üksteise peale pahased. Ehkki nad maadlevad ja kaklevad päris pööraselt, ei ole see mitte mingil juhul üksteise ründamine, vaid täiesti normaalne sõbralik kasside meelelahutus. Ma usun, et üldises plaanis vastab tõele ütlus, et kassil pole õnneks muud vaja kui täis toidukauss, pehme padi ja puhas liivakast. Kass ei pea õues käima selleks, et täisväärtuslikku elu elada. Minu kassid siin elavad põhiliselt ühes, vaevalt 20-ruutmeetrises toas ja üldiselt neile sellest piisab. Aga ma tean, et nad tahavad ka vaheldust. Tormi läheb kohe nii-nii õhinasse, kui korterisse midagi uut tekib. Selleks ei pea üldse spetsiaalselt pingutama, vaid lihtsalt oma tavalist inimese-elu elama. Väga suurt elevust tekitas näiteks mu isa ehitatud kapp, kuhu Tormil oli muidugi vaja kohe sisse pugeda, kõik riiulid järele proovida ja lõpuks kapi otsas magama jääda. Uus paberkott läheb ka alati väga hästi peale.

Väikeseks vahelduseks on ka see, kui Marilis võtab välja villakoti ja viltima hakkab. Vill ja vildiloomad meeldivad nii Tormile kui ka Sällile. Sälli patsutab loomakesi käpaga ja üritab villa suhu haarata. Siis muidugi avastab, et see on ebameeldivalt karvane ja hakkab häiritult lätsutama, et villa keelega suust välja lükata. Tormile meeldib aga villa peal mõnuleda. Ta totaalselt kaifib seda, kui saab oma karvased käpakesed villakoti peale sirutada ja varvastega pehmel materjalil rütmiliselt sõtkuma hakata, samal ajal muidugi sünkroonis nurrudes.

Mõtlesin, et kuna täna on ikkagi jõululaupäev, peaksin kassidele tavalisest rohkem tähelepanu pöörama. Ja vähemalt üritama ka Sälliga kontakti saada. Mängisin nendega pikalt ja tegin Sällile pika paisessiooni. Teda ei tõmba absoluutselt mitte mingid peibutised nagu Play Spray, Feliway, sink või muud maiustused. Täiesti äraostmatu kass, noh. Kui talle õieli käega läheneda, siis ta jookseb eest ära, kuni oled ta n-ö nurka ajanud. Siis tõmbab end kössi ja kannatab märterlikul ilmel paitamist, endal pilk kogu aeg vilamas, et kuidas küll põgeneda saaks. Kuni tänaseni ei õnnestunud mul teda kuidagi lõdvestuma saada. Ikka oli pinges ja põgenes. Vägisi ju ka kinni ei hoia. Ega ta seda rohkem naudiks.

Ei taha süles olla!

Täna tuli mulle selline geniaalne mõte, et äkki ma ei peagi teda üldse samas kohas paigal hoidma. Ma võin talle ju järele minna, kui ta eest ära läheb :) No ja läksingi. Tund aega tegime seda kassi-hiire mängu. Sälli käitus sel ajal mitte niiväga kartlikult, vaid pigem nii, nagu ma lihtsalt segaks teda. "No mida sa jälitad mind, jäta juba rahule!" Aga ma ei jätnud. Lõpuks ta lasigi end juba suhteliselt lõdvaks. Viskas külili maha ja hakkas ennast pesema, samal ajal kui ma ikka edasi paitasin. Nüüd magab rahulikult mu kõrval diivanil. Ta on ikka üliarmas kass. Siin ka fototõestus sellest. Kes siis ei sooviks oma aknalauale sellist dekoratsiooni?

Kodu-uudiseid

Vahepeal natuke kodu-uudiseid ka, et te ikka teaksite, kui hästi Mustil ja Ralfil nende uutes kodudes läheb :)

Ralfil pole siiamaani mitte ühtki terviseprobleemi olnud. Ta on igati terve ja rõõmus kassike. Perenaise sõnul on ta ühelt poolt hästi leebe ja heatahtliku iseloomuga, lubab end alati lahkesti sülle võtta ja istub seal rahulikult. Samas on ta aga ka väga mänguline ja ajab ööd läbi korteris palle taga :) Pooled neist on ta ka targalt kuskile ära peitnud, perenaine arvab, et ilmselt selleks puhuks, kui inimesi parajasti kodus pole ja nad ei saa diivani alla veerenud palle Ralfi jaoks jälle välja koukida. Et siis on oma peidupaigast kohe uus pall võtta.

Advendiaja puhul saime Ralfilt ka pühadetervituse koos pildiga.

Ralf koos perega soovib tema endistele kahe- ja neljajalgsetele kamraadidele
 ilusat alanud advendiaega ja palju heldeid paikäsi! :)

Kui ma Mustit tema uuele perele üle andsin, siis ta pages nende eest esialgu kabuhirmus :) Uus, võõras seltskond, pealegi veel kolm last - see ei ole just kõige vaiksem ja rahulikum kooslus ;) Seega oli kohe teada, et tal läheb harjumiseks aega. Aga ma ei kahelnud, et see aeg pole mitte väga pikk, sest Musti on oma olemuselt ikkagi julge, suhtleja ja uudishimulik poiss. Ning ma kujutasin teda kogu aeg ette koos lastega. Ta mängib väsimatult ja on absoluutselt heatahtlik. Täielik lastekass, noh.

Igatahes tuli juba paari päeva pärast teade, et Musti on juba täitsa julge ja tunneb ennast nagu kodus :) Magab süles, nagu ikka, ja loomulikult möllab lastega. Siin ka mõned pildid. Nagu näha, on ta igal pool juures ja asjaline, eriti arvuti taga :)

Aga Lola tunneb end juba nii hästi, et on muutunud täielikuks huligaaniks :) Ta on nüüd toas lahti ja tuli mind täna hommikul eriti suure nurru ja miilustamisega tervitama. Elutuba nägi välja nagu lahinguväli, terve riiulitäis kola põrandale tõmmatud ja rõõmsalt igasse ilmakaarde laiali pillutud. Nii et ma veetsin meeldiva hommikupooliku, korjates kokku hunniku pesulõkse, karbitäie ehitusnurgikuid ja umbes paarsada grammi kruve, ja jäin tööle pool tundi hiljaks.

Igas kassis on peidus kassipoeg

Mis meil siis uudist on. Kõigepealt muidugi see, et Lola on broneeritud. Ja ta on broneeritud vaatamata sellele, et võib-olla tema kuulmine ei taastugi. Järjekordne tõestus sellest, et toredaid inimesi on olemas. Inimesi, kes arvavad, et kõik juhtub siin elus mingil põhjusel ja kui Lola on kurt, siis lihtsalt nii on. Armastatud ja oodatud pereliige on ta ikkagi.

Lola

Lola läheb elama perre, kus teda ootavad kaks väikest loomasõbrast tüdrukut, suur sõbralik koer ja oma aed, kus ta suvel ilusa ilmaga värsket õhku hingata saab.

Aga kojuminekuni on esialgu veel aega. Käisime Lolaga eile arsti juures ja selgus, et preilil on nohu ja väike palavik. Seega vajab ta veel ravi. Samas on selline olukord, kus kassil löövad õuest hoiukodusse sattudes välja igasugused tõved, täiesti tavaline. Ja mitte ainult kassil, vaid ka inimesel. Õues külma ja nälja käes oma elu eest võideldes mobiliseerib organism ennast maksimaalselt, kuid varju alla saades stressitase langeb ning organism laseb end n-ö lõdvaks. Siis ilmnevadki igasugused haigused, mis enne väljagi ei paistnud.

Päästetud

Näiteks eelmisel nädalal Kassiabisse saabunud Timofeil polnud pealtnäha midagi viga. Loomade kiirabis tunnistati ta terveks kassiks. Meie juures hakkas tema olukord aga lausa tundidega halvenema. Kliinikus selgus, et kassil on pöördumatu neerupuudulikkus, suhkurtõbi ja viirushaigusest tingitud mädane põletik suus. Lisaks FIV. Tema kehatemperatuur oli 34 kraadi (normaalne on 38,6). Ehkki ta näis päästmise hetkel elujõulise kassina, ei funktsioneerinud ta organism tegelikult juba ammu ja lootust ei olnud. See ülisõbralik ja usaldav nurrumootor oli liiga kauaks hüljatuna tänavale jäänud. Lasime tal vikerkaaremaale minna.

Timofei

Lolaga on lood õnneks palju paremad. Nüüdseks on ta 2 päeva antibiootikumi saanud ja ta tervis on lausa silmnähtavalt paranenud. Kui alguses Lola ainult magas või lamas ühes asendis, siis nüüdseks on temast saanud üks korralik marakratt. Just selline, nagu kassipojad olema peavadki. Kuna ta on nüüd saanud ka 3 korda ussirohtu, siis lasin ta täna natukeseks korteri peale uitama. Muidugi on ta tänavalt päästetud kassipoeg ja seega veel pisut kartlik, ent sellegipoolest oskas ta puurist pääsemist täiel rinnal nautida. 

Sõin kõhu täis, ajasin teki toidukaussi ja istusin ise peale.

Sälli puhul märkasin ma ka sama käitumismustrit. No kujutage ette, kuidas kass on pikka aega tänaval elanud ja kogu ta elu on koosnenud ainult hirmust ja murest. Kust küll süüa saada? Kas üldse täna saab? Kus vihma ja lume eest varju leida? Kus oma külmuvaid käpakesi soojendada? Kõht koriseb ja valutab ussidest... kõrvades sügeleb ja piinab kõrvalest. Haigused on kallal. Maailm on vaenulik paik. Kõike tuleb karta. Kedagi ei saa usaldada. Peab olema pidevalt valves. Ei tohi end hetkekski lõdvaks lasta.

Ja siis korraga soe tuba, pehme ase ja iseenesest täituv toidukauss su nina ees. Mänguasjad. Kass saab äkki aru, et ta ei pea enam muretsema. Ta võib lihtsalt... mängida. Ta ei suuda oma õnne uskuda. Ta proovib järjest läbi kõik-kõik põrandal vedelevad mänguasjad. Ta kurrub rõõmsalt ja tormab innukalt siia-sinna. Ta kratsib andunult mitu minutit järjest kratsipuul. Ta hüpleb ja vallatleb täielikus õnnejoovastuses nagu väike kassipoeg. Just nii! Nüüd saab ta lõpuks tasa teha kõik selle, mis lapsepõlves tegemata jäi. Ta saab jälle olla muretu ja rõõmus kassipoeg.
Siin videos näitab Lola, milline muretu ja rõõmus kassipoeg ta on.

Sälliga proovin ma praegu sellist taktikat, et lihtsalt ignoreerin teda :) Kasside sotsialiseerimisel, nagu ka kõigil teistel elualadel, on erinevad koolkonnad. Ühed pooldavad otsusekindla lähenemise meetodit, teised jälle arvavad, et lähenema peaks tasa ja targu. Ehk siis üks lähenemine on selline, et sa võtad kassi sülle ja paitad isegi siis, kui kass kardab ega taha seda. Mõte on selles, et lõpuks ta harjub inimese puudutustega ega karda enam. Seda tuleb teha väga järjekindlalt ja iga päev, soovitavalt vähemalt tund aega järjest. Proovisin seda meetodit Sälliga, aga minu arvates see ei sobinud. Sällit saab vabalt sülle võtta ja temaga kõiki vajalikke protseduure teha (kõrvade puhastamine, ussirohu andmine jms), sest ta ei ründa mitte kunagi. Ainult kardab. Aga ta ei rahune süles kunagi maha ega lase end lõdvaks. Ka tunni aja jooksul mitte. Ta on meeletult krampis ja varitseb ainult võimalust, et jalga lasta. Ja kui siis lõpuks pääseb, on su peale südamepõhjani solvunud ja vihane. Ja muidugi hoiab veel rohkem eemale.

Ära tule lähemale.

Mulle tundub, et Sällile sobib paremini lähenemine nr 2, ehk siis ma lasen tal lihtsalt olla ja rakendan tema peal ainult selliseid protseduure, mis talle meeldivad. Näiteks ohjeldamatu mängimine ja loomulikult toitmine :) Mulle tohutult meeldib, et ta on nii mänguhimuline ja uudishimulik. Arvan, et neid omadusi saab sotsialiseerimisel kenasti ära kasutada. Näiteks ma avastasin, et ta on väga suur käsitööhuviline. Kui ma vildiloomi teen või näiteks heegeldan, on Sällil täiesti võimatu ennast minust eemal hoida. Ta ronib sõna otseses mõttes ninapidi mu töö sisse ja peab tingimata kõik vildiloomad, villakuhjad, lõngakerad ja heegeldised käpaga järele katsuma. 

Ma nimelt heegeldasin kassidele uued mänguasjad. Pulga ja nööri otsas lilla hiire Tormile ja Sällile ja väikese roosa hiire preili Lolale. Sälli võttis need kasutusele juba ammu enne seda, kui need valmis said, vaadates mulle terve heegeldamise aja konkreetselt suu sisse :) Ta ronis mulle esikäppadega ka põlvedele, et heegeltööd lähemalt vaadata. Neil uudishimuhetkedel saab talle ka päris pikalt pai teha, enne kui ta ära jookseb. Ja noh, kõige paremat meelt teeb muidugi see, et uus mänguasi on nüüd Sälli absoluutne lemmik. Ta läheb nii hasarti, kui ma sellega vehin. Siis püüab "saagi" omaarust kinni, võtab hiire hambusse ja tassib selle minema, pulk kolinal järel lohisemas :) No ja siis mängib sellega veel tükk aega kuskil omaette.

Üleüldse on Sälli hakanud minu kõrvale diivanile pikutama tulema. Ja üldsegi mitte diivani teise serva, vaid täitsa minu juurde. Ta lausa tuleb mulle võimalikult lähedale, otse külje alla, et ikka kindlasti näha absoluutselt kõike, mida ma teen. Julgust on igatahes juurde tulnud. Ta näiteks ei ehmu enam nii kergesti, kui ma lähenen. Ja tuleb koos Tormiga mulle ukse peale vastu, kui koju tulen. Paistab, et ta tõesti rõõmustab selle üle, kuigi veel päris ligi ei tule. Olgu mis on, aga nr 2 meetodiga on Sälli vähemalt õnnelik, mitte masenduses ja hirmunud.

Lõpetuseks ka paar pilti Lolast Patendiametis. Jah, ta käis mul tööl kaasas, sest sealt oli hea kliinikusse minna. Õnneks on meil superäge kollektiiv ja inimesed on väga loomasõbralikud. Lola sai palju tähelepanu, kõik tahtsid teda nunnutada, sülle võtta ja pai teha. Aga vahepeal tekitas ta ka lausa ülemajalise paanikaolukorra, kuna suutis ennast kuskile nii põhjalikult ära peita, et me otsisime terve osakonnaga vähemalt pool tundi. Ta ju ei kuule ka, nii et hüüdmisest ja krabistamisest polnud mingit kasu :) Lõpuks leidsin ta ühe sahtliboksi alt. Seina äärest sai sahtlite alla tühimikku pugeda.

Ja KÕIGE lõpuks ka pildike Tormist, selle korteri tegelikust valitsejast, kes siinses blogis kahjuks kõrvaltvaataja rolli on sunnitud jääma. Ei otsi ta kodu, pole haige ega vaja ka sotsialiseerimist. See, et ta kannatab tõenäoliselt nartsissistliku isiksusehäire all ja tema ülbusel pole piire, on juba omaette teema :)

Oma lemmikkohas