Reedel, 17. aprillil käis Lemmi opil. Tehti täisnarkoos, hammastest röntgen ja selle põhjal opereeriti tal lõualuust välja paar hammast ja mitmed hambajuured, millest paljude ümber oli juba mädane põletik tekkinud. Tal oli suus umbes 5 hammast, aga lõualuu oli vanu, poolkõdunenud juuri täis.
Abstsess prepareeriti ja loputati seda veel seestpoolt erinevate tehnikate abil, mh surveõhuga. Kui kassi tagasi sain, olid tal põses õhumullid. Nüüd hakkavad need tasapisi ära kaduma.
Kõiki juuri arst reedel eemaldada ei jõudnud. Narkoos läks liiga pikaks. Nii et mingi hetk peab ta uuesti sarnase operatsiooni läbima. Niikaua sööb antibiootikume ja määrime ta igemeid kahe erineva geeliga.
Kuna seenest on Lemmi juba paranenud, siis otsustasin ta eile vannitoast välja kolida. Ta peab ju ka päevavalgust nägema ja rohkem liikuda saama. Aga noh, ega see nii lihtsalt ei läinudki. Ta on ülileebe ja sõbralik kassike, nii et ma olin täitsa üllatunud, kui tema suust esimest korda kähinat kuulsin :) Ja see tuli muidugi teiste kasside peale. Ma ei uskunud, et ta on üldse võimeline sellist häält tegema :)
Panin ta esialgu puuriga elutuppa aklimatiseeruma. Eilne õhtu möödus meil siis nii, et Tormi ja Sälli olid kogu aeg ninapidi puuri juures valves ja mina sekkusin, kui nad Lemmi suhtes liiga pealetükkivaks muutusid.
Ja seda nad tegid korduvalt. Kõigepealt tuli Sälli, pistis käpa puurivõre vahelt sisse ja plärtsutas käpaga Lemmi joogikausis. Lemmi kõhises. Siis nad vahtisid Tormiga Lemmile suu sisse, kui Lemmi sõi. Panin siis puuri külgedele papitükid, et Lemmil natuke privaatsust oleks. Aga Tormi arvas muidugi, et need on tema uued mänguasjad ja hakkas läbi puuri neid endale õngitsema. Siis tuli Sälli ja patsutas läbi võre Lemmi tagumikku. Sai kähina osaliseks. Vahepeal ajas Lemmi oma joogivee sogaseks ja kui ma selle välja vahetasin, oli kohe platsis Tormi, kes pistis käpa joonelt värske vee sisse ja hakkas seda kuivaks lakkuma - ikkagi palju maitsvam kui oma joogikausis ju, mis sest, et samast kraanist tulnud! No siis vahetasin joogikausi ja liivakasti asukohti, et Tormi veele ligi ei saaks, aga see teda ei heidutanud, sest liivakastist sai ju ka ometigi käpaga liiva välja kraapida.
Ma ikka natuke muretsen, et kui ta puurist päris välja lasen, siis mu rüblikud ahistavad ta surnuks. Nad on uudishimulikud marakratid, kes tahavad möllata ja mängida, aga Lemmi on rahulik pensionär. Ta tahab vaikselt olla ja rahu saada. Ja kuna ta kiindub inimesesse nii sügavalt, siis tahaks ta tõenäoliselt olla oma tulevases kodus ainuke kass, kes saab inimese kogu tähelepanu.
