Väiksed mürakarud kasvavad

Kassipojad on praegu sellises eas, et arenevad iga päevaga. Neila ja Matu käivad kenasti ja regulaarselt liivakastis. Kummalgi neist on sellega seoses ka erinevad huvitavad harjumused tekkinud. Neila läheb liivakasti alati hästi suure hädakisaga ja piiksub terve toimetamise aja. Matu ronib kasti, ajab oma asja ära ja siis jääb unistama. Viskab oma pissiloiku pikali ja laseb silma looja või lihtsalt istub seal ja vahib ringi ega märka välja ronida.

Bassut ei ole ma kastiskäimiselt tabanud, kuid pole välistatud, et ka tema teeb seda juba. Igatahes pole tal pesast välja ronimisega enam probleeme. Kõik kolm mürgeldavad mööda vannituba ringi, ronivad igasse võimalikku ja võimatusse kohta, mängivad ja müravad. Jalakesed püsivad juba üsna kindlalt all, üha harvem juhtub seda, et taguots kaob poole jooksu pealt alt ära.

Nad ei näe enam ka väikeste hüljeste moodi välja, vaid meenutavad juba täitsa kasse. Peamiselt tänu sellele, et kõrvad venivad aina suuremaks ja pikemaks. Minu arust on nad oma ea kohta endiselt väga suured, isegi Neila. Homme saavad nad ametlikult 1-kuuseks ja Matu ja Bassu kaaluvad juba julgelt üle 600 grammi, Matu hakkab isegi 650-le lähenema. Neila kaalub 510 grammi. Eelmise aasta pesakond kaalus mul 8-nädalaselt 815-877 grammi. Praegused paksud kaaluvad varsti juba sama palju.

Rõõm on näha, et neist kasvavad julged, kompleksivabad ja sotsiaalsed kassipojad. Kui ma vannituppa sisenen, tervitatakse mind näugumisega ja üksteise järel ronivad väikesed mütakad pesakastist välja, et inimesega suhtlema tulla. Turnivad mu jalgade peal ja vahivad, pead kuklas, mulle otsa. Pea kohal kõrguv hiiglane ei põhjusta neis mitte hirmu (nagu nii mõnelgi arglikul tänavakassil), vaid uudishimu ja soovi ka ise sinna kõrgele ronida. Eelmised kassipojad hakkasid mul lõpuks ka mööda sääri üles ronima :D Ehk hakkavad ka nemad, kui vanemaks ja osavamaks saavad.

Ka pildistada on neid raske, sest nad sibavad kogu aeg inimese poole ja ronivad ninapidi kaamerasse. Sotsialiseeritus teeb nende edasise elu palju kergemaks ja sujuvamaks. Sõbralike kiisudena on neil kergem armastavaid kodusid leida. Ma nii loodan, et nad kõik saavad juba peagi imetoredate perede liikmeteks. Mina olen neid sünnist saadik hoidnud ja hellitanud, ja nautinud iga hetke, mille olen saanud veeta nende seltsis. Soovin, et nende uued pered hoiaksid neid samamoodi edasi.

MATU

NEILA

BASSU

Beebiblogi jätkub

Marilis võtab Sällilt sõna üle.

Tähtsad uudised! Neila oskab meil juba niivõrd-kuivõrd liivakastis käia. Tema ja Matu käivad juba oma pesakastist väljas mängimas. Siis vaatasingi, et Neila näeb kuidagi hädas välja ja piiksub, ja tõstsin ta siis liivakasti. Tegigi preili sinna ilusti pissi ära. Teine juhus oli veel, just nüüd vastu ööd. Neila ronis pesast välja ja tuterdas otsejoones liivakasti poole. Aga kuidagi ei osanud sinna sisse ronida, kukkus välja ja piiksus õnnetult. Panin ta kasti ja tegi kenasti uue loigukese. Seekord isegi kraapis sinna liiva peale.

Mitte eriti targa näoga Neila

Ja mis isegi veel tähtsam: Neila ka sõi täna esmaskordselt täiesti ise. Enne olen talle natuke süstlast pasteedi-vee-vitamiinipasta segu andnud, aga täna keetsin kana ja püreestasin selle koos puljongiga täiesti peeneks, panin taldrikule ja lükkasin kassipojad sinna ninapidi sisse. Neila hakkas kohe isukalt lakkuma.

Uskumatu, kui kiiresti kassilapsed kasvavad! Esimesed sammud iseseisvuse poole on tehtud. Täpselt praegu, laupäeva ja pühapäeva vahelisel ööl saavad nad 4-nädalaseks (4 nädalat ja üks kuu pole samad ajavahemikud. Ühekuuseks saavad nad alles 25ndal juunil ;))

Neila ja Matu müravad

Matu käib ka pesast väljas ja mängib, aga ta ei söö veel ja liivakastis ka otseselt ei käi. Panin ka tema sinna sisse, kui ta kuidagi ärev välja nägi, aga ta ei saanud aru, mis seal tegema peab. Ootame veel, küll varsti on temalgi see asi käpas.

Härra Ülemeelik

Bassu on meil see kõige aeglasemalt arenev paksuke :) Matu kaalub temast rohkem, aga Bassu näeb ümaram välja. Igatahes istub ta õnnetu näoga pesas ja vaatab, kuidas õde-vend väljas mängivad. Samas võib-olla pole asi mitte selles, et ta ei oska pesast välja tulla, vaid hoopis selles, et ta ei taha. Sest ta oskab ennast näiteks väga hästi pesast teisele poole, kraanikausi torude vahele nihverdada. Ja siis jääb sinna kinni ega saa enam pessa tagasi. Ma olen ta kaks korda niimoodi avastanud ja pessa tagasi aidanud. Igatahes pole ta sugugi mitte vähem armas kui teised kaks. Bassul on väga eriline nägu, hästi suured valgete ripsmetega silmad ja suured puhvis valged vurrud. Ma ei oskagi öeda, keda ta mulle meenutab. Igatahes mitte kassi :)

Bassu lebotab

Bassu vaatab

Sälli monoloog

Tere-tere! Mina olen Sälli, üks ütlemata kena kolmevärviline kassipreili oma parimais noorusaastais. Kuna Marilis on viimasel ajal õige laisaks läinud ja meist, kassidest üldse ei kirjuta, üritan selle vea ise parandada. Kindlasti tahate teada, kuidas meil siin vahepeal läinud on.

Mina, sälli

Noh, mis ma oskan öelda. Mina ja Tormi elame siin vaikselt oma elu, nagu ikka. Päeval enamasti magame, õhtul muutume erksamaks ja hakkame mängima ja ringi tuuseldama. Minule meeldib kõige rohkem ikkagi pallimäng, aga Tormi armastab maadelda. Vahel saab mul lausa villand sellest, kuidas ta kogu aeg mind pikali veab ja üht- ja teistpidi klohmib. Poiss, noh - eks talle meeldivadki tormakamad poistemängud.

Aga milleks see kapp siis veel osteti?!

Vahel toob Marilis meile uusi mänguasju ka. Või urgitseb diivani alt välja vanad, juba unustatud mänguasjad. Siis on jälle tükk aega lõbus, kuni nad lõpuks ikkagi jälle diivani alla tagasi jõuavad.

Mm, uus mänguasi!

Veel tõi Marilis mulle korvi. Ta leidis selle suvilast ja teadis kohe, et ma tahan seda endale. Ma olen siin ju varsti juba terve aasta olnud, eks selle ajaga õpivad inimloomad kasse tundma küll. Ma käin iga päev truult oma korvis magamas. See meeldib mulle väga-väga.

Minu korv!

Ainult et vahepeal oli meil siin paariks päevaks üks väike marakratt Ruudi. Nüüd on ta, õnneseen, muidugi juba uues kodus. Ruudi oli alles nii pisike, et ta ei osanud alati häda korral liivakasti minna, ja kujutate ette, ükskord pissis ta mu korvi täis! Aga tegelikult polnudki sellest midagi hullu, sest pissine padi võeti korvist ära ja nüüd on seal veel palju pehmem ja mõnusam ase. 

Ruudi

Selle pehmust näitab kas või see, et Tormi käib seal peal nüüd käppadega sõtkumas. Tema korvis ei maga - ega ta ei mahukski sinna - , vaid lihtsalt asetab esikäpad korvi ja asub õndsa näoga rütmilise nurru saatel sõtkuma. Tormi on teada-tuntud pehmoindikaator. Näiteks siis, kui meid magamistuppa lastakse (tavaliselt ei lasta, sest Marilisil on seal toalilled, aga neid armastab Tormi närida), on Tormi meelistegevus voodisõtkumine. Kui juba tema sõtkuma hakkab, siis peab ikka tõeliselt pehme olema! Ja seda te ju juba teate, et ta käib ka Marilisi villakotis sõtkumas?

Muidu oleme me igati asjalikud ja igal pool juures. 

Pappkast! Tormi peab kindlasti KOHE seal sees olema.

Ükskord käisid kassiabilised ühel pereüritusel Kassiabi kiisusid tutvustamas, ja meie aitasime selle tarvis plakatit teha.

Kui Marilis hommikul üles ärkab ja õhtul koju tuleb, oleme me rõõmsad. Jah, mina ka. Ma tulen ka koos Tormiga ukse peale vastu ja teen "murrr!?" ja tõmban ennast üleni mõnusaks kohevaks palliks. Nii näitan ma, et soovin paitamist ja lähedust. Olen küll veel endiselt pisut tagasihoidlik tüdruk, kuid seda ei saa küll keegi öelda, et ma suhtlemist ja sügamist ei naudiks! Nühin end vastu mööblit ja tiirutan pidevalt perenaise ümber, nurr kajamas. Nurrumine saadab mind üldse igal pool. Pikutades, süües, pai saades, mängides. Ei ole ühtki tegevust, mida ma ei suudaks teha nurrumise saatel!

Suudan ka sellises asendis nurruda!

Nii palju siis minust. Ma tean küll, et tegelikult tahate te kuulda hoopis neist, kes meil nüüd vannitoas elavad. Noh, esiteks elab seal üks kuri must karvapall, kes aeg-ajalt vannitoa ukse vahelt plehku saab ja hirmsa möirgamise saatel mulle ja Tormile kallale tahab kihutada. Õnneks järgneb talle alati sama hirmsalt möirgav Marilis, kes karvapalli kiirelt sülle haarab ja minema toimetab, enne kui mingit suuremat kahju sünnib. Lühemalt kutsutakse seda küünte ja hammastega palli vist kassiemaks.

Kassiema

Hoopis toredamad on aga kolm väiksemat karvapalli, kes ei möirga ega küünista. Nemad on pisikesed kassitited, kes pühapäeval juba 4 nädalat vanaks saavad. Kaks musta on poisid ja triibuline on tüdruk.

Beebid

Sebastian ehk Bassu on oma perekonna kõige ümaram liige. Päris pisikesena, kui ta veel üldse ei kõndinud, vaid ainult roomas, meenutas ta väikest morska või merilõvi. Oli selline paks sardellitaoline must vorstike hiigelsuurte valgete vurrudega. Nüüdseks on talle päris pikad jalakesed alla siginenud, aga rasvavolte pole siiski vähemaks jäänud. Ta on päris flegmaatiline kassipoeg, tihti tardub lihtsalt ühes poosis paigale ja vaatab sulle oma hiigelsuurte kurbade kassipojasilmadega otse hingepõhja. Ja nii kas või mitu minutit järjest. Ma ise arvan, et ta flegmaatilisus on suures osas ka kehakaalust põhjustatud. 3,5-nädalasena kaalub ta 550 grammi, mis on sisuliselt 5-nädalase kassipoja kaal.

Mattias ehk Matu näeb vennast ehk pisut saledam välja, kuid pontsakas poiss on temagi, suuruse poolest samuti oma eakaaslastest kaugel ees. Pole midagi öelda, terved ja õnnelikud kassipojad.

Neila on oma vendadest saledam. Ma arvan, et just seetõttu hakkas ta end kõige varem oma värisevatele jalgadele ajama, ja üldse paistab ta teistest kiirema arenguga olevat (noh, nagu tüdrukud ikka ju). Kui vennad praegu ainult tuterdavad aeglaselt, siis Neila üritab juba joosta ja hüpata. Ja just eilsest-tänasest on ta hakanud tegema ka mänglevaid "murr-häälitsusi", mis rõõmsaid kasse ikka saadavad. Ma olen Neila üle nii uhke, nagu oleks ta mu oma tütar! Ja ta võiks seda vabalt olla, sest ehkki triibik, on ta samal ajal siiski ka kolmevärviline, nagu minagi. Kasukas helendavad selged punakad laigud. Igatahes on mul hea meel, et ta hoiab ikka naiskasside lippu kõrgel. 

Mind ja Tormit nende pätakatega veel eriti kokku ei lasta, aga perenaise süles oleme neid näinud küll ja nendega ka ninasid kokku pannud. Aga las nad kasvavad ja kosuvad veel oma turvalises ja tuttavas vannitoas, ema hoole all. Küll hiljem jõuame nendega kassimänge mängida.