Kodu-uudised Tupsult

Aga siit tulevad nüüd Tupsu kodu-uudised. Noormehel läheb nii hästi, kui üldse minna saab ja tal ikka vedas hullupööra, et nii mõistva ja toreda kodu leidis. Täitsa uskumatu, et saime Kalamaja pööningult kätte nädalaid hulkunud musta, kõhna ja tigeda kassi, kes endale ühtki inimest ligi ei lasknud ja igasugusele lähenemiskatsele vastas välkkiire käpalöögiga, nii et inimesed, verised ja haavunud, pidasid paremaks temast eemale hoida. Aga mis on temast nüüdseks saanud? Üks musimaias, mänguline ja uudishimulik kodukass, kes ennast uues kodus täiuslikult õnnelikuna tunneb. Täielik metamorfoos, mis juhtus tegelikult vaid loetud päevadega. Miks Tupsu niimoodi muutus, seda teab ta ilmselt vaid ise. Ühtki kemikaali, rahustit, antidepressanti ega erilist toitu mängus ei olnud. Järeldus saab olla vaid üks: paikiisu oli temas kogu aeg olemas, ootas vaid väljapääsemist.

Tupsu perenaise esimene kiri, saadetud umbes kaks ja pool nädalat pärast kojuminekut.

Tere!

Võib vist küll öelda, et Tupsul läheb päris hästi. Ta on juba kenasti sisse elanud ja väga julgeks muutunud. Isu on väga hea. Praegu sööb ta Royal Canini krõbinaid ja konserve ning öösiti mehega (kes on veendunud, et kass vajab vaheldusrikast toitu) kala ja kalapulki. 

Alguses oli ta täiesti hääletu, aga nüüd ta ajab meiega näugudes juttu (ja tal on ülikoomiline ebamatšolik õrn hääl) ja otsib ise kontakti. Ta tuleb ise ligidale, ajab juttu ja hakkab pai norima, paar korda oleks miilustades peaaegu et isegi sülle roninud. Muidugi peab temaga natuke ettevaatlik olema, sest kui liiga hoogu sattuda, on see küüntega käpp kiire käima, mees ja mu vend on mängides ja silitades siiski küünistada ka saanud. 

Ta on ka uudishimulik, ükskõik mida me teeme, tuleb ta ligidale uudistama ja on tohutult mängu täis. Näiteks armastab ta väga köögis olevaid kaltsuvaipu, nende peal ta hüppab ja rullib need mitu korda päevas kokku. Eile näris ta puruks ühe haldjakepi, mis maha vedelema oli jäänud. Vahepeal ajab ta oma saba taga või mängib muude maast leitud asjade, nt kastanimunadega. Need tema spetsasjad ei paku talle erilist huvi, nagu ka kraapimispuu, mina ei ole kordagi näinud, et ta seal küüsi teritaks, ta tahab need ikka diivani sisse lüüa. Vahepeal närib ta natuke potililli. Ühel ööl oli ta kätte saanud paki kuivatatud kanasnäkkidega, see oli puruks kistud ja sealt osa ära söödud.

Selle aja jooksul on meil tegelikult olnud ainult kaks pahandust - ühe korra pissis ta tütre voodisse ja ühe korra mehe padja peale. Ma nägin eelmisel nädalal siin töö juures kolleegi, ka Kassiabi vabatahtlikku, kes küsis Tupsu järele ja tema arvas, et ehk on mingi põiepõletik, aga ma tegelikult ei usu seda, ei ole nagu sedamoodi. Praegu oleme teinud lihtsalt nii, et magamistubade uksed tema nina eest kinni hoidnud ja (kolm korda üle vasaku õla), praegu on ta ilusti kastis käinud. Magamistoad meelitavad Tupsut küll nii väga, kui keegi hetkekski ukse lahti unustab, on Tupsu kohe voodisse magama roninud. 

Ma ei ole veel korralikke pilte teinud, aga saadan mõned telefoniga klõpsitud võtted.

(Kommentaariks siis nii palju, ehk on kellelgi sellest teadmisest kasu: põiepõletikuga kass pissib tõesti valedesse kohtadesse, kuid siis on see käitumismuster pikaajalisem. Tupsu puhul on pigem tegemist ebakindlusega - kuna koht on talle siiski veel uus, siis võib ta proovida märgistada oma lõhnaga kohti, kus inimese lõhn on kõige tugevam. Voodi on kindlasti selline koht. Lahenduseks ongi uste kinnihoidmine, kuni kass end kindlamana tunneb ja ei tunne enam vajadust märgistada.)

Teine kiri, saadetud neli päeva pärast esimest.

Ta koduneb iga päevaga aina rohkem ja on meiega juba nii kenasti harjunud. Hommikuti on tal hea meel, kui me ärkame, siis ta tervitab meid oma piiksumisega (seda tema häält on raske näugumiseks nimetada :)), keerutab jalus, tahab pai ja tähelepanu. Üldse on aru saada, et tegu on ühe paraja helluserotiga. Silitamise peale läheb nurr kohe lahti ja hakatakse mõnust püherdama. Hästi tihti läheb selline suur mäng ka lahti, kus Tupsu kihutab korteri ühest otsast teise ja siis jälle tagasi.

Lõngakeraga pilt on siis tehtud, kui ma diivanil kudusin ja Tupsu mulle appi tuli. See on küll tõsi, et kuna meil on laps majas, siis igasugu träni kipub rohkem vedelema kui muidu ja sellega peab tähelepanelik olema.

Saadan Tupsust paar parema kvaliteediga pilti, mis ma eile tegin. Kahjuks üks ei ole targem kui teine, kui ma Tupsut pildistasin, tükkis tüdruk ka pildi peale, nii et osad on neist kahest koos. Aga sealt on vähemalt näha, et Tupsu ei karda üldse meil lähedal olla.

  

(No vaadake vaid neid poose - kohe näha ju, kui hästi meie noormees ennast tunneb :))

Ja, palun väga, tänahommikused uudised: Meie oleme Tupsuga praegu väga rahul, ta on nii tore kass. Eile õhtul ronis ta isegi mulle ja tütrele sülle, seda ta varem ei olnud julgenud teha. 

Vot sellised lood siis rubriigis "Tupsu imeline muutumine". Ma räägin, et kassid toovad nii palju rõõmu ja rahuldust. Esiteks on nad lihtsalt sellised väikesed klounid, kes teevad kogu aeg midagi huvitavat ja naljakat ja kelle jälgimine on puhas meelelahutus. Silmadele palju kasulikum kui arvuti või televiisor. Teiseks, nagu juba mitmeid kordi korrutanud olen, loomadega tegelemine toob sind lähemale headele ja toredatele inimestele. Ja noh, vabatahtlikutöö ise on samuti üks rahuldustpakkuv asi. Tulemuste nägemine annab nii palju motivatsiooni juurde, annab jõudu, et jätkata.

Uued lapsed

Ma just lubasin endale, et üle kolme kassi korraga ma siia korterisse ei mahuta, aga nüüd on mul neid viis. See on aga erand, sest kolm kassipoega käivad omavahel komplekti.

Nad on pärit Mustamäelt Seemne tänavalt, samast kohast, kust Tupsu. Ehk siis on nad siiani kolmas pesakond kassipoegi, kelle sealt ära toonud oleme. Ema on neil teine, aga kindla peale on nad Tupsu, Nunnu, Toomase, Rombikese, Lalo, Dado ja Teddy'ga suguluses, sest neid sarnasusi näojoontes ja kasukamustris ei saa ignoreerida. Kõige rohkem meenutavad nad muidugi Tupsut, on samasugused klassikalised triibikud.

Tahaksin siin blogis ka kindlasti tänu avaldada Seemne tänava kohalikele noortele, kes kassikeste pärast muretsesid ja aitasid meil kahte viimast pesakonda püüda. Õigemini olid nad nii tublid, et püüdsid neid ise meie püüdmispuuriga. Meil oleks olnud väga raske päevi ja nädalaid leida inimesi, kes saaksid pärast tööpäeva Kassiabisse sõita, püüdmispuuri auto peale laadida, sinna kohale sõita, puuri üles panna ja tundide kaupa autos istudes luurata ja valvata, millal keegi sisse läheb. Sealsed inimesed võtsid aga püüdmise ja valvamise enda peale, nii ei pidanud me pidevalt edasi-tagasi sõitma.

Eks muidugi oli püüdmisega muret ka. Kassipojad koos emaga elasid maa all soojaveetorude juures. Vahepeal olid nii krõbekülmad ilmad, et nad ei tulnud mitu nädalat maa alt väljagi, ehkki kohalikud panid iga päev puuri üles ja vahetasid seal pidevalt toitu, et see ikka hästi lõhnaks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seal üldse elus püsisid. Sööma peab ju ometi ka külmaga. Aga see selleks, niipea, kui ilmad soojemaks läksid, olid nad kõpsti puuris. Kõik kolm ühel päeval, nimelt laupäeval, 1. veebruaril. Ma olin siis parasjagu vanaema sünnipäeval, kui tuli kõne, et esimene poeg käes. Õnneks elab mu vanaema otse Kassiabi naabruses, nii et lasin pojakese esialgu sinna toimetada ja panin ta vabasse puuri. Vaid mõni tund hiljem saadi ka ülejäänud pojad kätte - kaks korraga -, nii et sünnipäevalt koju saabusin ma juba kolme "lapsega".

Nad on umbes neli kuud vanad, kaks poissi ja üks tüdruk (muuseas esimene tüdruk Seemne tänavalt, eelmised on kõik poisid olnud). Saagem siis tuttavaks ka.

See on Ruudi, kassipoegadest kõige suuremat kasvu ja ka kõige umbusklikum. Mitte ükski neist ei ründa, ei kõhise, ei löö käpaga ega hammusta, aga nad võivad paanikasse sattuda, kui neid tõstma hakata. Ruudi rabelebki kõige rohkem, ja just seepärast näevad mu käsivarred hetkel välja, nagu oleks ma väga oskamatult ja nüri noaga üritanud oma veene nüsida :) Süles püsib Ruudi aga ilusti. On rahulik ja nurrub juba ka. Aga teda on kõige raskem nurruma saada ja kõige paremini õnnestub see siis, kui Tormi või Sälli on vaateväljas. No on lihtsalt nii, et tänavakassidele meeldivad teised kassid. Kass - see on midagi tuttavat ja turvalist. Inimene seevastu on üks tundmatu ja hirmuäratav olend.

Ruudil on ka kõige rohelisemad silmad. Vennal ja õel on kollakamad.

Ruudi

Ruudi

Teine vend on Vürfel. Ta on Ruudist oluliselt väiksemat kasvu ja kuidagi lapselikuma olemisega ka. Ta hakkas juba esimene kord sülle saades nurruma ja nädala ajaga on temast saanud tõeline musirullike, kes sulab süles olles täielikult. Nurrub, miilustab, musitab, ronib lõua alla, puksib ja müksib vastu nägu ja on üldse üks hirmusarmasjanunnu pisike kiisu :) Kõige stressivabam ja usaldavam sellest pesakonnast. Seda muidugi ei tea, kuidas ta siis käituks, kui ta vabalt jooksma lasta. Ilmselt ikka põgeneb alguses inimese eest ära. Aga ma ei usu, et ta seda kaua teeb :) Ta on lihtsalt selline memmekas ja musimaias loom, et ei suuda kaua inimesest eemal olla. Vürfel on kindlasti esimesena koduvalmis, kui tervis korda ja vaktsiinid tehtud saavad. Sest praegu on nad kõik veidi viletsakesed - nälgimisest on selgroog väljas, aga kõhud muidugi gaasist punnis. Samas on olukord nädalaga juba oluliselt paranenud.

Vürfel

Vürfel

Ainukesel õekesel Tripsul on erinevalt vendadest valged käpad ja manisk. Kui juba tead, et tegemist on tüdrukuga, siis näed, et tegelikult ta on ka väga tüdruku nägu :) Sellised kenad sümmeetrilised, graatsilised ja peened näojooned. Tal on kõige suuremad kõrvad ja ta hoiab neid alati hästi tähelepanelikult püsti. Ja ta on kõige tripsu-träpsulisema kasukamustriga. Ruudil ja Vürflil on peenemad triibud. Süles olles hakkab Tripsu samuti kohe nurruma, nagu Vürfelgi, ja tal on oma vendadest palju kõvem nurr. Aga ta ei lõdvestu ega usalda niimoodi, nagu Vürfel. On ikka natuke rohkem krampis ja ei miilusta veel. Aga küll me juba sõpradeks saame.

Tripsu

Tripsu

Vot sellised lood siis. Loomulikult on kolm sotsialiseerimist vajavat kassipoega pluss veel Sälli natuke liiga suur koormus. Kõigi jaoks on vaja päevas vähemalt tund aega varuda. Eile käisid mul külas kaks sõbrannat, kes lahkelt abikäe ulatasid ja mõlemad endale isikliku kassipoja sülle said. Nii et väiksed tegelased said seltskondlikud olla ja uute inimestega tutvuda. Selliseid õhtuid võiks teinekordki olla. Mida rohkemate inimestega kassid kokku puutuvad, seda sotsiaalsemaks ja tolerantsemaks nad muutuvad. Seega, kes soovib, palun andke märku ja tulge külla nurruteraapiale. Kasulik kassile, stressimaandav sulle!

Loomulikult oleks kõige hädavajalikum saada kätte need emakassid, kes Seemne tänaval elavad ja aina uusi pesakondi produtseerivad. Muidu me jäämegi neid poegi sealt ära tooma. Aga paraku on täiskasvanud kassid kavalamad ja ei lähe püüdmispuuri sisse. Seda enam, et neil on seal ilmselt mitmeid toitjaid. Tublid noored üritavad siiani puuriga kassiema püüda, aga kui ikka "heasoovlikud" tädikesed iga päev kasse toiduga varustavad, siis pole neil mingit põhjust lõksu toidu järele minna. Kahju, et inimesed ei mõista, et tänavakasside probleemi ei lahenda nende toitmine, vaid kinnipüüdmine. Aga jah, toitu panna ja ennast seetõttu hea inimesena tunda on lihtne. Umbusklikku tänavakassi lõksu meelitada on tülikas ja vaevanõudev, temaga toimetada on ohtlik ja emotsionaalselt kurnav, tema steriliseerimine ja vaktsineerimine aga väga kulukas. Inimesi, kes viitsivad jännata ja vastustust võtta, on vähe.

Tormi ja Sälli suhtuvad uutesse elanikesse erinevalt. Muidugi on nad mõlemad uudishimulikud ja käivad ikka vaatamas, kes seal süles on. Tormi suhtumine on ilmselt ikka selline "hmh, jälle uus mänguasi", aga Sälli on pisikeste peale siiani enamasti kähisenud. Ilmselt ta ei taha konkurente, kellega Tormit jagada :) Sest kassipojad on igatahes selles vallas väga huvilised.

Kõige õnnelikumad on Tormi ja Sälli ikkagi kahekesi. Sälli vajab enda kõrvale usaldusväärset kass-sõpra, aga Tormile on teine kass vajalik pingete maandamiseks. Tormi saab oma hellusevajaduse rahuldatud inimesega. Viimasel ajal poeb ta tihti sülle või külje alla nurruma. Teise kassi lähedust ta sellises miilustamise mõttes ei vaja. Aga ta vajab mängukaaslast, kellega mürada ja ringi tormata, kes mängib mänge, mida inimene ei oska, ühesõnaga - kellega koos olla kass. 

Kassimängud

Sälli edusammud

Sällist on igatahes saanud tõeline miilu-miilu. Esialgu miilustab ta küll mööbliga, mitte minuga, aga kuna tal on tehnika nii hästi selge, siis ma olen küll päris kindel, et kaugel ei ole ka inimesega miilustamine :) Teeme iga päev kohustuslikke paiseansse. Alustame nii, et mina lähenen ähvardava paikäega, Sälli teeb innukalt "murr!", kalpsab täpselt kolme graatsilise hüppega kratsipuu neljandale korrusele kahe kasepaku vahele ja hakkab end andunult kratsika vastu nühkima. See tähendab, et paitamise luba on antud :) Ja preili siis naudib seda, nühib ja püherdab igat moodi, ajab isegi kõhu püsti ja lubab end kõhu alt sügada. Loomulikult lakkamatu ja stabiilse nurrumise saatel.

Vahepeal lubage esitleda ka meie kiisude kratsipuud, mille ma naabrite sõimu ja seinalekopsimise kiuste oma elutoas valmis ehitasin. Põhjuseks oli nii see, et poekratsikad on kallid, kui ka see, et mulle lihtsalt meeldib ehitada. Kratsikaehitamisõpetust ma siia siiski ei pane, sest see oli ikka päris keeruline ja tülikas. Pidin mitmed algsed plaanid töö käigus sinnapaika jätma ja midagi muud välja mõtlema, sest ma lihtsalt ei kujutanud ette, mis ja kuidas töötada võiks. Loomulikult tekkis ka rohkem kui ühel korral tahtmine haamer nurka visata. Igatahes on see tehtud mööbliplaatidest, mis on klambripüstoli abil ääristatud karvase riidega ja kaetud vaibatükkidega + mõned kasepakud ja nööriga üle keritud lauad. Detailide kokkupanemiseks kasutasin ehitusnurgikuid, sest need tundusid head tugevad ja kindlad. Tulemus on jah, vildakas ja kodukootud. Aga vähemalt kassid on sellega tõesti rahul. See on nende oma. Pildil on Tormi kratsika kolmandal korrusel, Sällipaitamiskorrus on järgmine.

Kui Sälli on kratsipuuga juba piisavalt miilustanud, siis ta tuleb alla ja hakkab end muu mööbli vastu nühkima, mina järel ja muudkui paitamas. Ta väristab paitamise ajal niimoodi nahka ka, nagu kassid teevad, kui neil mõnus on. Ja saba on kohe täitsa püsti, ehk enesekindluse- ja hea-enesetunde-asendis.

Aga üks väike video räägib kindlasti rohkem kui tuhat sõna. Siin ongi mu sõnade tõestuseks Sälli paivideo.

Ja lõpetuseks ka paar uuemat pilti, ilusad ja värvilised. Sälli on armas kass, kes otsib endale päriskodu. Kodus võiks teda ees oodata teine (suur isane) kass ja mõistvad inimesed, kes on nõus talle kohanemiseks aega andma.