Järjekordne raport Tondiraba tänavalt

Ma olen nüüd kiisu Jacky'ga natuke rohkem tuttavaks saanud. Jah, tal on nüüd nimi, selle pani talle tema uus perenaine, kes teda täna vaatamas käis. Seega on preili meil täiesti kindlalt broneeritud ja ootab veel vaid vajalike protseduuride ja ravi läbimist, et siis asudagi teele uude koju. Kindel on see, et seal teda väga-väga oodatakse. Sümpaatia oli silmnähtavalt vastastikune.

Jacky oma valdustes

Aga nagu ütlesin, siis minu ja Jacky tutvus on väheke süvenenud :) Vähemalt siiani paistab, et tegemist on täieliku hellik-printsessiga, kes tahab tohutult tähelepanu ja inimese lähedust. Nii kui vannituppa siseneda, läheb nurrmootor täiel võimsusel tööle ja sulle vaadatakse otsa maailma kõige siiramate ja innukamate helesiniste silmadega: "Lõpuks ometi sa tulid ja päästsid mind üksindusest!" Siis tuleb preilit sügada, ja silitada, ja veel sügada, ja silitada, ja lõpuks sülle võtta. Tõstmise peale satub ta väheke paanikasse, aga kui ta siis oma põlvedele asetada, läheb lahti eriti rahulolev nurr ja nautlemine. Jacky keerab end siia- ja sinnapoole, aeg-ajalt üle õla sulle kõõrdpilke heites, et näha, ega sa ometi ei kavatse paitamist järele jätta. Siis sätib ta ennast süles mõnusalt kerra, toetab selja su kõhu najale, asetab oma esikäpad su käsivarrele ja hakkab rütmiliselt nurrudes sõtkuma. Ja ei kavatsegi sülest kuskile lahkuda!

Süga mind siitpoolt...

...ja keskelt...

...ja teiselt poolt ka!

Jacky on rahulik ja viisakas kass. Ei keera kunagi oma puuri segamini, ei rahmelda ega hüsteeritse. Ainult vaatab läbi puuri sulle nukralt otsa ja teeb küsivalt "mjäuuu!?" Muidugi on ta üksinda vannitoas elades kurb, aga kui näiteks Sälli samas olukorras oleks, käituks ta kardinaalselt teisiti - roniks mööda puurivõresid üles-alla, lõugaks täiest kõrist, kaevaks kõik segamini, pööraks liivakasti pahupidi, veeretaks oma tekki kasutatud liivapurus, ajaks veenõu ümber, loobiks krõbuskid mööda puuri laiali ja segaks need liivaga, ja siis alustaks kõigega jälle otsast peale :) Sälli on väike energiline ja uudishimulik paharet, samas kui Jacky on flegmaatiline, õrn, natuke üllatunud ja süütu olemisega printsessike. Vanust on neil ilmselt umbes sama palju, Jacky'l ehk isegi vähem.

Sõna otseses mõttes sinisilm

Ma ei kujuta ette, kuidas selline sinisilmne printsessike küll õues hakkama sai. Aga noh, ta on nii usaldav ja süütuke, et ilmselt lihtsalt kõndis esimeste inimeste juurde, kes teele ette jäid, ja küsis süüa. Tema õnneks juhtusid need olema head ja toredad inimesed. Aga külma pidi ta kindlasti kannatama, lisaks on näha, kui väga teda praegu häirivad need üksikud järelejäänud pulstid jalgade küljes. Kindla peale tundis meie peen preili end äärmiselt kehvasti ja väga ebaatraktiivsena, kui terve ta kasukas veel säärastest jubedatest vilditükkidest koosnes.

Pusad võtavad mossitama

Nüüd on tema elu aga 180° muutunud. Prügikasti-Tuhkatriinust on taas koorumas kuninglik kõrgus. Ta on asunud kasvatama uut, kaunist, lumivalget kasukat, hoolitsedes juba varakult selle heakorra eest - iga natukese aja tagant peseb ja puhastab ta end (muu hulgas hoiab ta korras ka oma ajutist pruuni kasukat, tõmbab sellest ikka keelega üle, et see kena ja puhas oleks). Ta sööb ainult spetsiaalset kõrgekvaliteedilist pärslaste kuivtoitu, lubades endale aeg-ajalt magustoiduks ka mõned suutäied parimaist, pehmemaist konservidest. Neist jätab ta peenele daamile omaselt alati natuke järele (no sest taldrikule jäänud lõpp pole ju enam nii värske kui kaks minutit tagasi, mil konserv avati). Lisaks, olles oma organismi vajadustest vägagi teadlik, manustab ta iga päev vitamiinipastat. Külmaga õues kössitamisest ei taha ta enam midagi kuulda, vaid kannab ka siseruumides moodsat kasukat, et mitte kurguvalu saada ja oma kaunist lauluhäält kaotada. Seda läheb tal vaja selleks, et kohale kutsuda teenija, kes täidab krõbinakaussi, tühjendab ööpotti ja hoolitseb meelelahutuse eest.

Jacky ise oskab ka teistel meelt lahutada, sest ta on endiselt koomiliste näoilmete maailmameister.

Jacky on uus ja huvitav, aga tuletan siiski meelde ka üht vana, kuid mitte millegi poolest kehvemat kostilist nimega Sälli. Sälli kasukas on imepehme ja kaunis, sest ka tema ja Tormi söövad pärslaste toitu. See teeb karva ilusaks.
 

Sälli otsib kodu. Aga kodutuid kasse on nii palju. Enamikul neist pole isegi mitte hoiukodu. Selles mõttes on Sällil isegi vedanud. Aga päriskodu tahaks ta ka. Sellist kodu, kus ta saaks rahulikult omas tempos kohaneda ja pererahvale oma lustimisega rõõmu pakkuda. Sälli on seltsiline, mitte mänguasi. Ja ta on valmis ootama. Ükskõik kui kaua. Peaasi, et lõpuks tuleks see, keda ta saab hakata enda omaks nimetama.

Aga Tormil on nüüd selja taga esimene kevadine jalutuskäik õues, punased traksid ümber. Enamuse ajast krõmpsutas ta rõõmsalt rohtu nagu üks väike jänes, kuid vaatas ikka ringi ka ja nuhutas paljusid, oi kui paljusid uusi ja huvitavaid lõhnu. Kusjuures õues kartis ta inimesi - kui mõni inimene lähenes, põgenes Tormi kohe kiiresti vaateväljalt eemale. Silitamise peale rahunes. Muidu ei karda see vapper poiss küll ei kedagi ega midagi, ja kindlasti sooviks ta, et tüdrukud Sälli ja Jacky seda ka edaspidi arvaksid!

Uus tüdruk

Paar päeva tagasi saabus Kassiabi infomeilile selline kiri:

Tere,

Kiili valda Luigele tuli 18.-20. aprillil valge pärslaselaadne kass. Väga sõbralik, üritab end kogu aeg perenaise/ehk söötja jalgade vastu hõõruda. Samas arglik, ehmatab iga liigutuse peale. Palju näguripäevi näinud - täielikult tokerdanud ja pulstinud - kohe nii palju, et varsti ei saa enam saba ka liigutada.

Samas päris julge - pererahva kassiga seisab vapralt silmitsi - ei ründa, aga peitu ka ei poe.

Tundub,  et hoitud ja õpetatud kodukass, kes on mingil põhjusel ilma peale sattunud.

Nime ju ei tea, aga kutsumise "kiisu-kiisu-kiisu" peale tuleb kohale.

Välja näeb selline, nagu lisatud pildil.

Äkki keegi väga igatseb oma kiisukest?

Söödame-joodame, saame hakkama, aga kassike tahab ju oma päriskoju!

Juures oli selline pilt:

Kuulutuse panime kodulehele üles, kuid hing ei andnud rahu. Nii kehvas seisus kassike tuli ju õuest ära korjata ja korda teha. Niisiis sai kokku lepitud, et kiisust teataja toob ta Tallinna ja mina võtan ta siis oma vannituppa. Kolmanda kassi koht on ju mul siin juba mõnda aega vaba olnud.

Täna hommikul ta siis saabus - üks suur hunnik mustust, vilti ja pusasid, nii et kass ise vaevalt nende seest välja paistis. Ise nii usaldav ja armsake, pappkastist ronis välja suure nurru saatel ja hakkas kohe peaga müksides paitamist nõudma.

Enne põhjalikke pai- ja sügamissessioone tuli kiisu muidugi korda teha. Kuidas ma paitan kassi, kes on nii pulstis, et isegi ei tunne läbi nende tuustakate inimkäte puudutust? Ka tema taguotsa kattev karvastik oli vanunud üheks suureks vildikamakaks, nii et polnud võimalik tuvastada, mis soost kassiga tegemist on.

Head meelt tegi aga see, et kass käitus igati reipalt, paistis olevat heas tujus ning söögiisu üle ka ei kurtnud - esimese asjana pistis kohe nahka pool kausitäit krõbinaid, terve konservi ja jõi kenasti vett ka peale.

Kõht täis, asusime teele kliiniku poole. Kassiabi kasside "ihuarst", suurepärane doktor Larissa, kes meie jaoks alati olemas on, tegi kassile vereproovi, mis oli õnneks täiesti korras. Õueelu polnud tema elutähtsaid organeid (neerud, maks) kahjustanud. Siis läks lahti suurejooneline pügamis-aktsioon. Pügamismasinaga sai eemaldatud kassist endast mitu korda suurem kuhil pusasid ja klompe. Pügamise käigus eemaldas Larissa ka ühe puugi. Kõrvad olid kiisul mustad, kuid õnneks ilma kõrvalestata.

Kuna karvaajamine oli kassile ebamugav ja ta lõpuks juba päris pahuraks muutus, jäid käpad seekord pügamata. Need jäävad järgmiseks korraks. Saime aga sotti, et tegu on emase kassiga. Kiipi muidugi ei ole, steriliseeritud ka ei ole, aga tiine ei paistnud samuti olevat. Arstile tundus, et ta on päris noor, hambad on tal ilusad lumivalged ja igemed korras (pärslastel pidavat tihti juba 4-aastaselt hambad läbi olema). Nii et vaatamata oma koletule välimusele on ta tegelikult päris heas seisus.

Nagu peaaegu kõigil õuest tulnud kassidel, on ka sellel pärslasel muidugi nohu. Selle vastu sai ta süsti ning alates homsest hakkab saama ka antibiootikumitablette. Samuti saab ta parasiiditõrje ja kui tervis korras, siis ka vaktsiini. Steriliseeritud saab ka.

Tagasi koju jõudes oli kassike oma pahurusest üle saanud, nurrus jälle ja ajas juttu. Puuri maandudes haukas jälle paar suutäit krõbinaid ja sättis end käppadele kükitama. Kuna pärslased on õrnakesed ja kasukast ilma jäädes kergesti külmetada võivad, panin talle igaks juhuks kampsuni selga. Või õigemini on see lausa kasukas, õmblesin selle kenasti hoole ja armastusega tükikesest kunstkarusnahast :) Põhimõtteliselt lihtsalt neljakandiline tükk riiet, esikäppade jaoks augud sees, ja seljalt kinni sõlmitud.

Alguses ma vaatasin, et ta seisab puuris kogu aeg püsti ja nagu ei taha end mõnusalt kerra tõmmata ja magama sättida. Aga no siis jagasin ära, et mina, mats, polnud taibanud preilile piisavalt pehmet patja panna! On see nüüd emainstinkt, kaassõltuvus või on asjal mõni muu psühholoogiliselt seletatav põhjus, aga igatahes on NII pagana mõnus tunne, kui saad ühele rääbakale õnnetule olendile panna nina ette täis toidukausi, selga sooja kampsuni ja külje alla pehme, puhtas püüris padja. Ja kui ta siis rahulolevalt nurrudes ennast oma uues soojas pesas kerra tõmbab ja õndsat und nägema hakkab... siis on küll tunne, et oled midagi head ära teinud.

Aga nohused pärslased, kes on just nägupidi veekausis joomas käinud ja pealegi veel fotoka välgu peale silmad kinni panevad, on igatahes üks koomilisemaid vaatepilte üldse :) See on küll kindel.

Sälli koju!

Sälli on armas. Vaadake ise. Ma nii loodan ja ootan, et ükskord tuleb teda vaatama inimene, kes tahab endale just teda ja ainult teda.