Sügis ja nohu

Õues on külm ja Linda ei saa terveks. Mitte et sel praegu õuekülmaga midagi pistmist oleks - ta on vähemalt kuu aega soojas toas olnud ja nüüdseks juba kolme erinevat antibiootikumi söönud, aga silmapõletik ja nohu (=kasside herpesviirus) ei lähe üle. Hetkel läheb teine nädal uue antibiootikumiga, mille nimi on Veraflox. Loomaarsti sõnul on see aidanud isegi FIV-positiivseid kasse, kelle immuunsus on madal ja kes muidu hästi terveneda ei taha. Linda ei ole FIV-positiivne, tal on haigus lihtsalt krooniliseks muutunud.

Linda, just silmarohtu saanud

Ta on väga rõõmus ja tegus kassike, sööb hästi, võtab juurde, mängib, nurrub ja suhtleb, aga silmad jooksevad kogu aeg vett ja hingab lörinal. Õnneks on ta parima arsti järelvalve all, nii et me ikka proovime edasi ja kui vaja, katsetame veel igasugu erinevaid asju.

Lindaga on veel selline huvitav asi, et tal vahetuvad nüüd hambad. See aga tähendab seda, et ta peab kas olema palju vanem, kui ma arvasin, või siis on ta lihtsalt erakordselt varaküps. Kasside hambad ei vahetu enne 5. elukuud, aga Linda on kasvult imepisike - näeb välja maksimaalselt 3-kuune. Esmaspäeval arsti juures kaalus ainult 1,4 kilo, ja see ei olegi veel päris 3-kuuse kaal, rohkem 2,5-kuuse oma. Aslan on poole suurem ja temal on endiselt kõik titekikud suus.

Oleme nunnud!

Ühesõnaga, nad võivad siiski sama pesakonna lapsed olla - õde ja vend. Peale vaadates tundub uskumatu, aga seda hammaste vahetumist ei saa ette kujutada. Igatahes paistab, et Linda üritab kiirelt Aslanile järele jõuda, sest ta sööb kogu aeg. Selle üle tuleb rõõmustada - haiged kassid kipuvad tavaliselt end näljutama. Tegelikult on ta saabumisest alates ka kõvasti kasvanud ja kaalus juurde võtnud. Enne oli lihtsalt luukere. Nüüd on ikka mõnusalt pontsu - kui sülle võtad, siis tunned ikka, et midagi on süles ka :)

Aslan soovib tähelepanu, Linda tegeleb
oma lemmiktegevuse - söömisega.

Aslan seevastu on kõvasti saledamaks muutunud ja tema puhul tuleb hoopis selle üle rõõmustada. Alguses oli ta ju ümmargune ja kõva nagu trumm - gaasidest ja parasiitidest. Nüüd on kõht pehme ja kassipoiss selline, nagu üks teismeline ikka olema peab - pikk ja voolujooneline.

Aslan on ka nii palju julgemaks muutunud. Enamasti on ta juba täitsa ok, see tähendab, et täitsa tavaline julge ja sõbralik kassipoiss. Tuleb ise juurde, nühib vastu sääri, puksib peaga ja tahab pai. Tal on väga suur hellisevajadus tegelikult. Võib lõputult mu ümber tiirutada, peaga nügida ja miilustada :) Nii armas. Aga järsema liigutuse või kõvema heli peale ta ikka ehmatab. Samas - kes ei ehmataks. Usun, et selle võib talle andeks anda.

Mõlemad kiisud on nüüdseks kaks korda ussirohtu saanud. Aslan saab järgmisel laupäeval vaktsiini ja kiibi ja seejärel on ta täitsa valmis koju minema. Lindakesega läheb kahjuks veel aega.

Tormil ja Sälli said suvel uue riiulisüsteemi.

Sälli valis endale ülemise kasti.

Tormi kast on alumine.

Mürakaru ja musirull

Nüüdseks olen teada saanud, et Aslan on õudselt mänguline ja vallatu kassipoiss :) Alguses istus ta ainult hirmunud pallikesena puurinurgas ja vahtis mind suurte silmadega. Aga mida rohkem julgust juurde tuleb, seda aktiivsemaks ta läheb :)

Lasin nad Lindaga eile vannituppa lahti ja panin puuri kokku. Nüüd on ka kablutamiseks rohkem ruumi, ja seda teevad nad innukalt. Mürglit ja kolksatusi kostab kogu aeg.

Eks peamiselt kasutavad nad muidugi oma aega maadlemiseks. Kuuldavasti on see väga hea, et kassipojad omavahel mängida saavad, sest nii õpivad nad sotsiaalset käitumist. Näiteks seda, kui kõvasti võib hammustada ja kui ägedalt mürada, ilma et teisel valus oleks. Kui kassipoeg ema ja õdede-vendade juurest liiga varakult ära võtta, võib temast n-ö suhtlemishälvik tulla ;) Ta kipub olema liiga tormakas, ei oska õigel ajal tagasi tõmmata ja muuhulgas teeb niimoodi ka inimesele haiget. Teiste kassidega suhtlemisel tekib ka konflikt - kuna kass ei tunneta piire, saab ta pigem kogu aeg teistelt peksa. Kuidas sa muidu ikka teisele selgeks teed, et aeg on ahistamine lõpetada.

Aslan kipub minu käsi ja jalgu ka mänguhoos näksama, aga haiget ta ei tee. Nii tore on näha, kuidas ta on palju julgemaks muutunud. Vannitoas lahtiselt olles tuleb mulle ka nurrudes ukse peale vastu ja hõõrub vastu sääri. Eks ta muidugi pisut närviline on, st kipub kergesti ehmuma, aga sellest pole midagi - pai peale rahuneb ta kohe ja hakkab nurruma.

No ja Linda on tõeline musirull, nagu juba postituse pealkiri ütleb. Ta laseb endaga kõike teha, kas või sõlme keerata, kui inimene peaks tahtma :) Ta on ideaalne sülekassike. Asetad ta endale selili sülle ja sinna ta vedelvorstina mõnulema jääbki, käpad õhku sõtkumas ja nurr põrisemas. Vahepeal nühib oma näokest vastu minu nägu, poeb kaissu ja norib pai ja on üleüldse selline imearmas kukununnu, et pista või nahka :) No ma tõesti ei tea, kuidas ma üldse raatsin ta koju ära anda. See, kes ta endale saab, on küll üks väga-väga õnnelik inimene. Sest nagu ma kindlasti juba korduvalt öelnud olen, pole nii stressivabu kasse üldse mitte palju. Lindal lihtsalt ei ole mitte ainsatki viga, ta on läbinisti ja sajaprotsendiliselt armas. Eks muidugi tähendab see ka seda, et ma kavatsen ta anda ainult väärilisse koju - temast peab saama hoitud ja hellitatud pereliige terveks tema 20-aastaseks eluks.

Fotosessioon oli lastel ka.

Linda oli pildistamise ajaks üksi magamistoas, aga kui Aslani ka tõin ja teda pildistama hakkasin, siis Linda ikka saboteeris täiega :)