Marilis on vahepeal olnud vaheldumisi hästi laisk ja hästi hõivatud, nii et blogi on kippunud unarusse jääma. Muidugi ei tähenda see aga seda, et unaruses oleksid kassid. Seda võimalust nad lihtsalt oma (hoiu)perenaisele ei jäta - nad on alati pildis, alati lähedal, midagi toimetamas, häälekalt mööda korterit ringi kappamas, suure nurru saatel mööda jalgu nühklemas - ühesõnaga elamas oma turvalist, toredat ja aktiivset kassielu ja alati kuidagi inimesele oma olemasolust märku andmas.
Hetkel on mul siin jälle ainult kaks kassi - püsielanik-marakratt-esihuligaan Tormi ja maailma kõige parem meelelahutaja, häbelik, kuid ääretult uudishimulik ja mängulustiline Sälli.
Kuhu jäid siis Ruudi, Vürfel ja Tripsu? Vennad on juba oma päriskodudes, Tripsu aga kolis esialgu hoiule ühe minu tuttava juurde, kus pakub seltsi teisele emasele kassile.
Ruudi sai koju kõige esimesena, 13. veebruaril. Ma läksin kassipoegadega Kassiabisse vaktsineerima, aga samal ajal oli seal külas üks vene perekond, kes endale kassi valis. Nad olid muuseas meie super-loomaarst Larissa tuttavad, pereema oligi ise ka loomaarst, kuid hetkel mittepraktiseeriv. Ühesõnaga olin oma kassipoegadega õigel ajal õiges kohas. Kes teab, kas Ruudi oleks ka muidu nii kiiresti nii toreda kodu leidnud. Kodu on saatnud ka uudiseid - algul oli Ruudike muidugi häbelik ja elas peamiselt saunas, kuid nüüdseks on juba palju julgem. Mul on nii hea meel, et ta on loomateadlike inimeste juures, kes ei pidanud enda jaoks takistuseks seda, et kiisu on alles pooleldi sotsialiseerimata tänavatriibik. Ka toidu ja hoolitsuse pärast ei pea kindlasti muretsema. Pere on kassiga igati rahul.
Siin ka üks pildike Ruudist uues kodus. Poseerida oskab ta igatahes väga armsalt :)
Kuigi Ruudi sai esimesena koju, oli tegelikult Vürfel see, kes esimesena broneeriti. Pole ka ime, sest üllatuslikult oli tema näol tegemist täiesti stressivaba nurruloomaga :) Poleks iial arvanud, et ta on tänaval kasvanud kassipoeg - hirm inimese ees sulas esimeste päevadega ja välja koorus üks täiesti usaldav ja julge loomake, kes ronis ise sülle, tolgendas pidevalt jalus ja hõõrus end andunult nurrudes inimese näo vastu. Ta oli sama suur hellik ja musikiisu nagu minu absoluutne südamepoiss Musti, keda ma tegelikult endiselt natuke taga nutan. Seepärast ongi hea meel, et Vürfel lahkus mu juurest nii kiiresti. Sellistesse jäägitult usaldavatesse loomadesse kiindud lihtsalt nii sügavalt ära. Mida kauem nad su juures on, seda raskem ja valusam on neil minna lasta.
Vürfel sai samuti superhea kodu. Ta võeti teiseks kassiks täiskasvanud kassipoisi Piiksuvana kõrvale :) Vürfli pererahvas sõitis talle järele Viljandist, kus ta saab nüüd elada oma majas, kuid pange tähele - tubase kassina. Kass ei pea õues käima ja võib ka toas täiesti täisväärtuslikku, õnnelikku elu elada. Niipea, kui kass ületab ukseläve ja õue astub, on sinu käed seotud. Sa ei saa tema heaolu eest enam mitte kuidagi vastutada. Mul ei ole muidugi mitte mingit õigust inimestele öelda, kuidas on õige kassi pidada. Aga ma saan kindlalt öelda seda, et ma ei taha, et minu hoole alt tulnud kassid läheksid õues kaotsi, saaksid viga või surma.
Vürfli uue perenaise kiri, saadetud siis, kui kiisu oli umbes nädal aega nende juures olnud:
Kiskal läheb väga hästi, on julge, sööb hästi ja palju, on aktiivne ja lõbus. Alguses meie vana kiisu natuke kartis väikest kiskat, aga nüüd juba kihutavad mööda maja ringi. Ussirohi sai ka antud. Ei oskagi midagi muud öelda, kui et oleme väga rahul kiskaga ja loodame et tema on ka meiega rahul. Öösel magab ta meie voodis kahe padja vahel ja pea paneb mulle kaela peale ja eriti meeldib talle vastu nina nühkida e. nossutada.
Ja pildid ka:
Vot nii :) Aga Tripsuga juhtus ka selline lugu, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ma ei saagi kasse kellelegi näidata, ilma et nad mul kohe käest ära võetaks :) Mis on tegelikult ju positiivne. Igatahes kutsusin külla sõbranna, kellega koos eelmisel suvel Lasnamäe kassikolooniast 9 kassipoega ära tõime. Sel hetkel ei olnud ta veel mu sõbranna, vaid lihtsalt üks Lasnamäel elav noor kassisõbralik naine, kes oli avastanud oma maja lähedalt palju hulkuvaid kasse ning palus Kassiabilt abi. No ja nii see läks. Ma ju ütlen, et kassid viivad sind kokku toredate ja huvitavate inimestega. Ühesõnaga külas olles tegi ta suht kiiresti ettepaneku, et võtab ainsana järele jäänud kassipoja Tripsu hoopis enda juurde hoiukodusse, et mul jälle vaba koht tekiks ja saaksin mõnda uut abivajajat aidata.
Tripsu on nüüd hoiul tema juures, kuid siiski endiselt minu vastutusel. Temast kirjutan ja kodu otsin talle mina. Tripsu on julgemaks muutunud ja kohaneb oma hoiukodu perenaisega iga päevaga järjest enam. Võõral inimesel võib ta endiselt alguses eest ära joosta, aga nii kui sülle saab, on kohe suur põrin lahti ja vaja hästi palju pai saada :) Ta on ka hakanud miilustama ehk ennast inimese vastu nühkima. See on jälle üks asi, mis näitab, et kass on enesekindlust kogunud ja tunneb end lõõgastunumalt (Sälli näiteks ei ole siiani mitte kordagi end minu vastu nühkinud). Hiljuti hakkasid tal hambad vahetuma. Järelikult on tal nüüd siis vanust umbes 5 kuud, sest varem need ei vahetu.
Siin on ka meie ainsast järelejäänud koduotsijast mõned uued pildid.
Kassipoegade uudised on end nüüd ammendanud, jäänud on vaid Sälli, ja tema jaoks teen ma kohe eraldi teema, sest ta on seda väärt.
No comments:
Post a Comment