Tere,
Kiili valda Luigele tuli 18.-20. aprillil valge pärslaselaadne kass. Väga sõbralik, üritab end kogu aeg perenaise/ehk söötja jalgade vastu hõõruda. Samas arglik, ehmatab iga liigutuse peale. Palju näguripäevi näinud - täielikult tokerdanud ja pulstinud - kohe nii palju, et varsti ei saa enam saba ka liigutada.
Samas päris julge - pererahva kassiga seisab vapralt silmitsi - ei ründa, aga peitu ka ei poe.
Tundub, et hoitud ja õpetatud kodukass, kes on mingil põhjusel ilma peale sattunud.
Nime ju ei tea, aga kutsumise "kiisu-kiisu-kiisu" peale tuleb kohale.
Välja näeb selline, nagu lisatud pildil.
Äkki keegi väga igatseb oma kiisukest?
Söödame-joodame, saame hakkama, aga kassike tahab ju oma päriskoju!
Juures oli selline pilt:
Kuulutuse panime kodulehele üles, kuid hing ei andnud rahu. Nii kehvas seisus kassike tuli ju õuest ära korjata ja korda teha. Niisiis sai kokku lepitud, et kiisust teataja toob ta Tallinna ja mina võtan ta siis oma vannituppa. Kolmanda kassi koht on ju mul siin juba mõnda aega vaba olnud.
Täna hommikul ta siis saabus - üks suur hunnik mustust, vilti ja pusasid, nii et kass ise vaevalt nende seest välja paistis. Ise nii usaldav ja armsake, pappkastist ronis välja suure nurru saatel ja hakkas kohe peaga müksides paitamist nõudma.
Enne põhjalikke pai- ja sügamissessioone tuli kiisu muidugi korda teha. Kuidas ma paitan kassi, kes on nii pulstis, et isegi ei tunne läbi nende tuustakate inimkäte puudutust? Ka tema taguotsa kattev karvastik oli vanunud üheks suureks vildikamakaks, nii et polnud võimalik tuvastada, mis soost kassiga tegemist on.
Head meelt tegi aga see, et kass käitus igati reipalt, paistis olevat heas tujus ning söögiisu üle ka ei kurtnud - esimese asjana pistis kohe nahka pool kausitäit krõbinaid, terve konservi ja jõi kenasti vett ka peale.
Kõht täis, asusime teele kliiniku poole. Kassiabi kasside "ihuarst", suurepärane doktor Larissa, kes meie jaoks alati olemas on, tegi kassile vereproovi, mis oli õnneks täiesti korras. Õueelu polnud tema elutähtsaid organeid (neerud, maks) kahjustanud. Siis läks lahti suurejooneline pügamis-aktsioon. Pügamismasinaga sai eemaldatud kassist endast mitu korda suurem kuhil pusasid ja klompe. Pügamise käigus eemaldas Larissa ka ühe puugi. Kõrvad olid kiisul mustad, kuid õnneks ilma kõrvalestata.
Kuna karvaajamine oli kassile ebamugav ja ta lõpuks juba päris pahuraks muutus, jäid käpad seekord pügamata. Need jäävad järgmiseks korraks. Saime aga sotti, et tegu on emase kassiga. Kiipi muidugi ei ole, steriliseeritud ka ei ole, aga tiine ei paistnud samuti olevat. Arstile tundus, et ta on päris noor, hambad on tal ilusad lumivalged ja igemed korras (pärslastel pidavat tihti juba 4-aastaselt hambad läbi olema). Nii et vaatamata oma koletule välimusele on ta tegelikult päris heas seisus.
Nagu peaaegu kõigil õuest tulnud kassidel, on ka sellel pärslasel muidugi nohu. Selle vastu sai ta süsti ning alates homsest hakkab saama ka antibiootikumitablette. Samuti saab ta parasiiditõrje ja kui tervis korras, siis ka vaktsiini. Steriliseeritud saab ka.
Tagasi koju jõudes oli kassike oma pahurusest üle saanud, nurrus jälle ja ajas juttu. Puuri maandudes haukas jälle paar suutäit krõbinaid ja sättis end käppadele kükitama. Kuna pärslased on õrnakesed ja kasukast ilma jäädes kergesti külmetada võivad, panin talle igaks juhuks kampsuni selga. Või õigemini on see lausa kasukas, õmblesin selle kenasti hoole ja armastusega tükikesest kunstkarusnahast :) Põhimõtteliselt lihtsalt neljakandiline tükk riiet, esikäppade jaoks augud sees, ja seljalt kinni sõlmitud.
Alguses ma vaatasin, et ta seisab puuris kogu aeg püsti ja nagu ei taha end mõnusalt kerra tõmmata ja magama sättida. Aga no siis jagasin ära, et mina, mats, polnud taibanud preilile piisavalt pehmet patja panna! On see nüüd emainstinkt, kaassõltuvus või on asjal mõni muu psühholoogiliselt seletatav põhjus, aga igatahes on NII pagana mõnus tunne, kui saad ühele rääbakale õnnetule olendile panna nina ette täis toidukausi, selga sooja kampsuni ja külje alla pehme, puhtas püüris padja. Ja kui ta siis rahulolevalt nurrudes ennast oma uues soojas pesas kerra tõmbab ja õndsat und nägema hakkab... siis on küll tunne, et oled midagi head ära teinud.
Aga nohused pärslased, kes on just nägupidi veekausis joomas käinud ja pealegi veel fotoka välgu peale silmad kinni panevad, on igatahes üks koomilisemaid vaatepilte üldse :) See on küll kindel.
No comments:
Post a Comment