Ilusad asjad ja beebibuum

Kui kogu aeg on kiire-kiire-kiire ja liiga paljud asjad ebaõnnestuvad, siis meele teeb heaks see, kui keegi ütleb vahepeal midagi ilusat. Ja keegi ütles mulle hiljuti nii: "Niisugused inimesed nagu Teie, kes teevad vabatahtlikult ja palumata midagi lihtsalt kellegi heaks, teevad maailma hulga paremaks ja rõõmsamaks :)". See tegi südame soojaks.

Aga nüüd siis ikka kassidest ka. Suvi on kassipoegade aeg. See tähendab, et praktiliselt iga päev kirjutavad-helistavad inimesed Kassiabile ja teatavad leitud kassipoegadest - suurtest, väiksematest, päris tillukestest, leitud ühe- või mitmekaupa, emaga või emata. Ja meie siis ahastame ja nuputame, kuhu nad ometi majutada. Kassipoegade hoiukodud on kogu aeg pungil täis. Ja inimesed on väsinud.

Õnneks tekib meil vahel uusi hoiukodusid ka, ja täna siis tahangi rääkida neist kiisudest, kes ei ole minu juures, kuid on sellegipoolest minu tiiva all. Räägin hoiukodudest, kelle nõustajaks ma sattunud olen. Kes teab, ehk inspireerib see postitus kedagi veel hoiukoduks hakkama :)

Üks hoiukodu Lasnamäele tekkis nii, et Kassiabi facebooki-lehele kirjutas üks noor naisterahvas: nemad mehega leidsid oma maja lähedalt kolm tibatillukest kassipoega. Algul oli pisikestega koos olnud ka nende ema, kuid siis ta järsku kadus ja pojad jäid 48 tunniks üksi. Siis hakkas juba väga kiire nende äratoomisega, sest isegi soojal suveõhtul võivad sellised beebid väga kiirelt alajahtuda. Lisaks peavad nad iga paari tunni tagant süüa saama.

Toredad inimesed võtsid need kolm kassipoega enda juurde hoiule. See juhus on harukordne ja ma olen selle eest neile kirjeldamatult tänulik. Ma arvan, et vähemalt 80% inimestest ütleks "kahjuks ma ei saa aidata". Põhjused, mida välja tuuakse, on enamasti sarnased: mul juba on kass, kes teisi loomi ei salli, mul on koer, mul on väiksed lapsed, mul on väike korter jms. Tegelikult pole mitte ükski neist põhjustest takistuseks hoiuloomade võtmisele. Kassile pole palju ruumi vaja. Ta saab panna vannitoa- või WC-nurka, liivakastiks väike karbike, ja ta on eluga täiesti rahul ega pea su enda loomadega üldse kokku puutuma.

Vahel mõtlevad inimesed, et see on ju ahistamine. Vaene kass, kes pimedas vannitoas elama peab. Aga minu arvates on vannituba igal juhul parem variant kui külmal tänaval nälgimine, metsistumine ja suremine. Kitsad olud on ju ajutised. Samuti on ajutine hoiukassist põhjustatud ebamugavus. Pärast karantiiniperioodi lõppu ja protseduuride läbimist on kiisu valmis minema uude koju, alustama säravat ja muretut elu armastavas perekonnas, ja vannitoaperiood ei tule enam meeldegi. Kui seda pimedat vannituba ei oleks, kui kass jääks tänavale, keegi temast pilte ei teeks ja internetti üles ei paneks, kui keegi teda kindlasse kohta ei viiks, ei oleks tal üldse mitte mingit võimalust.

Kõike eelnevat arvesse võttes on veel eriti, eriti hea meel, et see Lasnamäe pere, kellel on küll väike korter, väike laps ja endal ka kass, ei näinud hoiukasside võtmises mitte mingisugust probleemi. Seda enam, et tegemist oli täielike tittedega - leidmise hetkel olid kassipojad vaevalt 2 nädalat vanad -, kes vajasid eriti palju hoolt ja poputamist. Pidi neid ju iga paari tunni tagant spetsiaalse piimaasendajaga toitma, pärast iga toidukorda pissitama, iga päev hoolikalt kaaluma ja üleüldse igati silma peal hoidma.

Nüüdseks on need beebid kasvanud tublideks ja tragideks 2-kuusteks kassipoegadeks, saanud kätte vaktsiinid ja kiibid ja askeldavad kõik juba uutes kodudes. Üks lugu jälle õnneliku lõpu saanud.

Kurr

Nurr

Triibu

Teine väga äge hoiukodu tekkis hoopis teadlikumalt - nimelt üks noor ameeriklanna saabus Eestisse tööle ja otsis kohe üles kassidega tegeleva organisatsiooni, kindla sooviga olla hoiukoduks ja võimalusel ka muul viisil aidata. Iga kord, kui sellised ettepanekud Kassiabi meililisti jõuavad, on elevus ja rõõm suur. Kohe läheb lahti tõsine arutelu, keda oleks mõistlik ja vajalik hoiule saata. 

Kodust hoidu vajavad kassid jagunevad tavaliselt kolmeks:

a) arglikud, sotsialiseerimist vajavad kassid,

b) alla 5-kuused kassipojad,

c) haiged kassid, kes vajavad tihedat ravimist ja pidevat hoolt.

Mõnikord oleme eraldi hoiukodudesse saatnud ka kasse, kes teiste kassidega läbi ei saa ja keda ei saa ühsiruumis suures kassikarjas pidada. Seda varianti kasutame siiski viimase võimalusena - tegelikult on parem, kui nemad saavad ikkagi suurde hoiukodusse jääda ja seal kuidagi eraldi olla (kuigi eraldamisvõimalusi on meil muidugi vähe). Sest eraldi hoiukodusse ühte täiskasvanud kassi vaatama minna ei viitsi eriti keegi. Suures hoiukodus on kassidel suurem lootus kodu leida, seal käib rohkem inimesi.

Kui keegi niimoodi hoiukodu pakub, on minul tavaliselt kohe vajadus sinna saata terve kassipere - selleks, et korraga saaks võimalikult palju kiisusid tänavalt ära ulu alla. Ja kuna ingliskeelsed inimesed on tavaliselt minu "kaela" jäänud, siis avanes võimalus ka sellele ameeriklasele lausa kuueliikmeline kassipere sokutada :) Eks muidugi oli ta ka ise sellega nõus, päris vägisi ma siiski inimestele kasse pähe ei määri.

Kassipere

Nii siis juhtuski, et päästetud sai kuus kassielu - kuskilt Rakvere lähedalt kuurist pärit kassiema Magda ja tema viis poega said ulu alla Tallinna südalinna avarasse korterisse. Kaks poega olid väheke siiamisugemetega, helebeežid siniste silmade ja triibumustriga südametemurdjad. Pildid neist said tehtud siis, kui nad olid vaevu kahekuused vastupandamatult armsad karvapallikesed, nii et loomulikult tekkis neile huvilistest järjekord ukse taha samal hetkel, kui pildid kodulehele jõudsid.

Jäätis

Violet

Paraku on selliste ihaldusväärsete kasside huvilised tihti ise kõike muud kui toredad - tahetakse välimuse pärast saada nunnut kassipoega, kohe praegu ja tasuta, arvestamata sellega, et kass on elusolend, kel on omad vajadused - ja suure tõenäosusega ka halvad harjumused. Kass elab 20-aastaseks, teda ei võeta hetketuju ajel aksessuaariks või mänguasjaks. Nii et oli päris tükk tegemist, et välja selekteerida sobivad ja vastutustundlikud pered. Üks siiamitüdruk, Violet, läks toredate noorte juurde Tartusse ja teisega, kes sai nimeks Jäätis, lahenes olukord eriti vahvalt - ameeriklanna nimelt jättis ta endale. Hiljem jättis ta endale veel ka Jäätise mustvalge vennakese Mickey. Nii et küllap siis peab ikka paika see, mida kõik kassiabilised kogu aeg räägivad - esimene hoiukass jääb ikka päriseks :)

Mickey

Ülejäänud kaks venda, Garfunkel ja Raffles, on samuti väga heades kodudes. Nende ema Magda aga ootab meie suures hoiukodus endiselt oma pärisinimesi. Ta on ka ise veel verinoor kass, kes tahab palju mängida, kuid samas ka tõeline süleloom ja musirull, täiesti julge ja kompleksivaba tegelane. Nii et sobib absoluutselt igasse kodusse, ka lastega perre.

Magda

Garfunkel

Raffles

Noh, ja kolmas hoiukodu, kellest veel täna rääkida tahan, on mu oma klassiõe juures. Mõned kassiabilised on vist ka täiesti süstemaatiliselt oma tuttavaid läbi küsitlenud, et hoiukodusid leida, aga ma eriti ei taha inimestele oma hobiga pinda käia. Kassiabinduse alguses olid kassiteemalised postitused mu Facebooki ajajoonel küll sagedased, kuid nüüdseks olen end veidi tagasi tõmmanud. Osalt teadlikult, osalt sellestsamast aja- ja motivatsioonipuudusest, millest just eelmises postituses halasin.

Igatahes see klassiõde pakkus end hoiukoduks täiesti vabatahtlikult. Ja ma olen selle eest talle tohutult tänulik. Tema juures olid enne minu juurde jõudmist Bossu, Puuma ja Ritz. Ja nüüd tegi ta veel sellise enneolematu teo - sest Kassiabi-välised hoiukodud kipuvad tavaliselt olema vaid üheordsed -, et võttis uued kiisud hoida. Seekord tervelt neli. Ja nemad on ka veel täiesti koduootel, seega tutvustan neid veidike lähemalt.

Kassiema Ariel ja tema kolm poisslast olid kodused kassid, kellest loobuti allergia tõttu. Hetkel on nad kõik saanud vaid parasiiditõrje, järgmisel nädalal loodame ära teha ka vaktsiini ja panna neile kiibid, siis on pojad täitsa valmis koju minema. Ema jääb veel steriliseerimist ootama. Aga vaatama tulla ja broneerida saab neid kõiki juba praegu, nii et teen teid nendega tuttavaks.

Ariel on umbes 2-aastane väga kaunis ja graatsiline kassipreili. Ta on osav, nõtke ja voolujooneline, üleni triibuline väikest kasvu neiu. Üldiselt on ta väga sõbralik, kuid hetkel poegade tõttu veidi närviline. Nimelt üritab ta neid kõigi ohtude eest kaitsta ja neil kogu aeg silma peal hoida. See on aga üpris närvesööv ülesanne, nagu teavad kõik väikelaste emad. Eriti siis, kui lapsi pole mitte üks ega kaks, vaid tervelt kolm.

Ariel

Poiste nimed on Ženja, Sipsik ja Träpsu. Nende hoiukodu perenaine teab neist kõige rohkem, nii et kõikide küsimustega võib vabalt pöörduda tema poole (telefoninumbri leiate kassipoegade albumite juurest). Mina tean seda, et Sipsik on ainuke, kel pole üldse valget. Träpsu on kõige heledam ja Ženja on selline ilusa poisi nägu, sellest ka tema nimi, mis on loomulikult inspireeritud Ženja Fokinist :) Aga teised on ka ilusad poisid. Ja toredad. Ja aktiivsed nagu Duracelli jänesed. Kimavad täiesti ülehelikiirusel mööda Mustamäe korterit ringi, nii et nende pildile jäädvustamine oli omaette kunsttükk. Aga tehtud see sai.

Sipsik

Träpsu

Ženja

Nüüd ma lõpetan oma pika postituse selleks korraks ära. Jääme ootama motivatsioonikirju peredelt, kes sooviksid Arielile, Ženjale, Sipsikule või Träpsule kodu pakkuda.

Ka minu vannituba ei ole enam tühi, kuid sellest juba järgmine kord.