Kui kaks nädalat tagasi olin ma üpris ehmunud, nähes, kui arglik on Valeria ilma emata suures ruumis, siis praegu olen hoopis jahmunud, kui kiirelt see kõik muutus.
Elsa on vaid nädalakese Kassiabis olnud, aga Valeria ei karda enam üldse. Ta hoopis siblib mul kogu aeg jalus, jookseb minuga kõikjale kaasa, ei ehmu enam ka valjemate helide peale ja niipea, kui mu käsi teda puutub, läheb nurrumootor kõva põrinaga tööle.
Ta on täiesti julge ja stressivaba, rõõmus ja inimesi usaldav kassipoeg. Ta on hakanud mind oma ema asemikuks pidama ja eeldab, et minult saab ainult soojust, hellust ja tuge, et ma ei tee talle kunagi midagi halba ega haiget. Aga ma tean, et kui keegi PEAKS talle haiget tegema, siis muutub ta paugupealt jälle mitteusaldavaks. Praegu ongi tal vist selline hästi õrn iga, mil ta on ülikergesti mõjutatav.
 |
| Mängib |
Valeria on minu juures veel vaid loetud päevad. Nii kahju on teda ära saata, sest oleme nii lähedaseks saanud. Naudime viimaseid koos veedetud hetki.
 |
| Maiustab |
 |
| Seikleb |
 |
| Suhtleb |
 |
| Tunneb end perenaisena |
 |
| Sälliga |
 |
| Uurib |
 |
| Sälliga vol 2 |
 |
| Uudistab radiaatori alt |
 |
| Mõnuleb |
 |
| Mõnuleb |
 |
| Mõnuleb |
No comments:
Post a Comment