Kodu-uudised Tupsult

Aga siit tulevad nüüd Tupsu kodu-uudised. Noormehel läheb nii hästi, kui üldse minna saab ja tal ikka vedas hullupööra, et nii mõistva ja toreda kodu leidis. Täitsa uskumatu, et saime Kalamaja pööningult kätte nädalaid hulkunud musta, kõhna ja tigeda kassi, kes endale ühtki inimest ligi ei lasknud ja igasugusele lähenemiskatsele vastas välkkiire käpalöögiga, nii et inimesed, verised ja haavunud, pidasid paremaks temast eemale hoida. Aga mis on temast nüüdseks saanud? Üks musimaias, mänguline ja uudishimulik kodukass, kes ennast uues kodus täiuslikult õnnelikuna tunneb. Täielik metamorfoos, mis juhtus tegelikult vaid loetud päevadega. Miks Tupsu niimoodi muutus, seda teab ta ilmselt vaid ise. Ühtki kemikaali, rahustit, antidepressanti ega erilist toitu mängus ei olnud. Järeldus saab olla vaid üks: paikiisu oli temas kogu aeg olemas, ootas vaid väljapääsemist.

Tupsu perenaise esimene kiri, saadetud umbes kaks ja pool nädalat pärast kojuminekut.

Tere!

Võib vist küll öelda, et Tupsul läheb päris hästi. Ta on juba kenasti sisse elanud ja väga julgeks muutunud. Isu on väga hea. Praegu sööb ta Royal Canini krõbinaid ja konserve ning öösiti mehega (kes on veendunud, et kass vajab vaheldusrikast toitu) kala ja kalapulki. 

Alguses oli ta täiesti hääletu, aga nüüd ta ajab meiega näugudes juttu (ja tal on ülikoomiline ebamatšolik õrn hääl) ja otsib ise kontakti. Ta tuleb ise ligidale, ajab juttu ja hakkab pai norima, paar korda oleks miilustades peaaegu et isegi sülle roninud. Muidugi peab temaga natuke ettevaatlik olema, sest kui liiga hoogu sattuda, on see küüntega käpp kiire käima, mees ja mu vend on mängides ja silitades siiski küünistada ka saanud. 

Ta on ka uudishimulik, ükskõik mida me teeme, tuleb ta ligidale uudistama ja on tohutult mängu täis. Näiteks armastab ta väga köögis olevaid kaltsuvaipu, nende peal ta hüppab ja rullib need mitu korda päevas kokku. Eile näris ta puruks ühe haldjakepi, mis maha vedelema oli jäänud. Vahepeal ajab ta oma saba taga või mängib muude maast leitud asjade, nt kastanimunadega. Need tema spetsasjad ei paku talle erilist huvi, nagu ka kraapimispuu, mina ei ole kordagi näinud, et ta seal küüsi teritaks, ta tahab need ikka diivani sisse lüüa. Vahepeal närib ta natuke potililli. Ühel ööl oli ta kätte saanud paki kuivatatud kanasnäkkidega, see oli puruks kistud ja sealt osa ära söödud.

Selle aja jooksul on meil tegelikult olnud ainult kaks pahandust - ühe korra pissis ta tütre voodisse ja ühe korra mehe padja peale. Ma nägin eelmisel nädalal siin töö juures kolleegi, ka Kassiabi vabatahtlikku, kes küsis Tupsu järele ja tema arvas, et ehk on mingi põiepõletik, aga ma tegelikult ei usu seda, ei ole nagu sedamoodi. Praegu oleme teinud lihtsalt nii, et magamistubade uksed tema nina eest kinni hoidnud ja (kolm korda üle vasaku õla), praegu on ta ilusti kastis käinud. Magamistoad meelitavad Tupsut küll nii väga, kui keegi hetkekski ukse lahti unustab, on Tupsu kohe voodisse magama roninud. 

Ma ei ole veel korralikke pilte teinud, aga saadan mõned telefoniga klõpsitud võtted.

(Kommentaariks siis nii palju, ehk on kellelgi sellest teadmisest kasu: põiepõletikuga kass pissib tõesti valedesse kohtadesse, kuid siis on see käitumismuster pikaajalisem. Tupsu puhul on pigem tegemist ebakindlusega - kuna koht on talle siiski veel uus, siis võib ta proovida märgistada oma lõhnaga kohti, kus inimese lõhn on kõige tugevam. Voodi on kindlasti selline koht. Lahenduseks ongi uste kinnihoidmine, kuni kass end kindlamana tunneb ja ei tunne enam vajadust märgistada.)

Teine kiri, saadetud neli päeva pärast esimest.

Ta koduneb iga päevaga aina rohkem ja on meiega juba nii kenasti harjunud. Hommikuti on tal hea meel, kui me ärkame, siis ta tervitab meid oma piiksumisega (seda tema häält on raske näugumiseks nimetada :)), keerutab jalus, tahab pai ja tähelepanu. Üldse on aru saada, et tegu on ühe paraja helluserotiga. Silitamise peale läheb nurr kohe lahti ja hakatakse mõnust püherdama. Hästi tihti läheb selline suur mäng ka lahti, kus Tupsu kihutab korteri ühest otsast teise ja siis jälle tagasi.

Lõngakeraga pilt on siis tehtud, kui ma diivanil kudusin ja Tupsu mulle appi tuli. See on küll tõsi, et kuna meil on laps majas, siis igasugu träni kipub rohkem vedelema kui muidu ja sellega peab tähelepanelik olema.

Saadan Tupsust paar parema kvaliteediga pilti, mis ma eile tegin. Kahjuks üks ei ole targem kui teine, kui ma Tupsut pildistasin, tükkis tüdruk ka pildi peale, nii et osad on neist kahest koos. Aga sealt on vähemalt näha, et Tupsu ei karda üldse meil lähedal olla.

  

(No vaadake vaid neid poose - kohe näha ju, kui hästi meie noormees ennast tunneb :))

Ja, palun väga, tänahommikused uudised: Meie oleme Tupsuga praegu väga rahul, ta on nii tore kass. Eile õhtul ronis ta isegi mulle ja tütrele sülle, seda ta varem ei olnud julgenud teha. 

Vot sellised lood siis rubriigis "Tupsu imeline muutumine". Ma räägin, et kassid toovad nii palju rõõmu ja rahuldust. Esiteks on nad lihtsalt sellised väikesed klounid, kes teevad kogu aeg midagi huvitavat ja naljakat ja kelle jälgimine on puhas meelelahutus. Silmadele palju kasulikum kui arvuti või televiisor. Teiseks, nagu juba mitmeid kordi korrutanud olen, loomadega tegelemine toob sind lähemale headele ja toredatele inimestele. Ja noh, vabatahtlikutöö ise on samuti üks rahuldustpakkuv asi. Tulemuste nägemine annab nii palju motivatsiooni juurde, annab jõudu, et jätkata.