Lemmi-uudised + beebibuum

Lemmil läheb nüüdseks üldiselt hästi. Aga vahepeal hakkas tal taas põsk mädanema. Seekord tuli lausa väljapoole põse sisse auk, ja sealt siis immitses vedelikku välja. Läksime arsti juurde erakorralisele vastuvõtule, arst tegi talle taas narkoosi, lõikas põse pealtpoolt lahti - ja leidis tal silmakoopa alumisest servast VEEL ühe lahtise luukillu. See pidavat näitama, et luu on hapraks muutunud. Tõenäoliselt pikaajalise põletiku tõttu. Igatahes pole pärast seda viimast oppi Lemmi põsk enam mädanema läinud, nii et on põhjust loota, et nüüüüüd lõpuks saab kõik korda.

 

Lemmi kaitseb mind teiste kasside eest

 

Lemmi ise on endiselt heatujuline kassike. Ta on nüüd isegi mängima hakanud :) Ja talle meeldivad karbid, nagu ühele korralikule kassile kohane.

Kast!

Ta elab mul nüüd elutoas. Enamasti lahtiselt, aga ööseks ja selleks ajaks, kui mind kodus pole, panen ta igaks juhuks suurde puuri. Lemmi ei armasta teiste kasside seltskonda (kõhiseb), aga Tormi ja Sälli on noored, tormakad ja pealetükkivad, nii et lahtiselt olles ei saa ta neist hetkekski rahu. Igaks juhuks ei riski ma neid omapäi jätta. Lisaks pole ma kindel, et Lemmi liivakasti läheb, kui teised kassid teda häirivad. Omas kodus ainsa kassina käiks ta kindlasti korralikult õiges kohas, aga nt kui Tormi seisab parasjagu tee peal ees, siis Lemmi ei pruugi tahta temast mööduda, et liivakastini jõuda... Ja Lemmil on ka oma toit, mida ta ei tohi teise toiduga läbisegi süüa. Ühesõnaga - keeruline see klapitamine.

Aga vannituppa tekkis vaba koht ja ma mõtlesin juba ammu, et järgmisena tahaksin hoiule võtta kassiema koos poegadega. Nii siis saabus mu juurde 30. mail maakera-mõõtu Lily. Lily oli koos oma vennaga elanud Paldiski raudteejaama lähistel kivihunnikus. Olime temast juba ammu teadlikud, kuid kuna abipalveid tuleb Kassiabisse endiselt 24/7, lükkus tema äratoomine hädalisemate kõrval järjest edasi. Lily'l oli kivihunniku juures nimelt olemas kindel toitja, nii et tänavakassi kohta ei olnud ta elu üldse mitte halb.

 

Lily saabudes

 

Kevade ja poegimishooajaga seoses muutus tema üleskorjamine muidugi järjest pakilisemaks. Toitja teatas ka, et tema arvates Lily juba ongi tiine. Kassiabi Paldiski vabatahtlik asus siis kiirelt tegutsema, kuid selgus, et Lily ei tahagi üldse lasta end niisama lihtsalt kinni nabida. Kui oma toitjaga oli ta väga sõbralik ja usaldav, siis meie vabatahtlikku kartis ja transpordipuurist hoidis sihikindlalt eemale. Aga lõpuks sai toitja ta siiski kätte.

 

30. maiks, mil ta minu vannituppa maandus, oli ta vööümbermõõt juba vaat et suurem kui kogupikkus. Kas saata opile või mitte - selles oli küsimus. Aga Lily tegi selle otsuse meie eest ära, sest opipäeva hommikuks oli ta juba hakanud piima tootma ning oli selge, et pojad sünnivad 48 tunni jooksul.

 

Nii ka läks - esmaspäeval, 4. mail sai Lily viie armsa karvakera emaks. Ta võttis nad kõik omaks, lakkus puhtaks ja asus imetama, olles esialgu minu suhtes ettevaatlik ja isegi pisut kuri - oli ju vaja vastsündinuid kaitsta.

 

Paar esimest päeva ma beebisid praktiliselt puutuda ei saanud, Lily võttis kohe hammastega hoiatavalt mu käest kinni. Katsusin eemale hoida, kuid mõne aja pärast hakkas mulle siiski tunduma, et kõik ei ole mitte päris korras. Lily'ga läbirääkimisi pidades sain poegi lähemalt uurida.

 

Neid oli viis, neli poissi ja üks tüdruk. Ainus tüdruk, õrn ja valge Anita paistis väga nõrk. Ka valge poiss Alfi oli teistest väiksem ja äbarikum. Ja mis kõige murettekitavam - Lily oli kaotanud söögiisu. Iga päevaga sõi ta järjest vähem, ja poegadele ei jagunud piisavalt piima.

 

Lily arvas, et pesumasina taga on
kõige turvalisem.

7. mai varahommikul olime loomakliiniku ukse taga, ja sellest ajast peale on täielik hullumaja lahti. Lily'l kadus piim täiesti ära, Anita jäi järjest nõrgemaks ja apaatsemaks, Alfi seisukord muutus üleöö väga halvaks. Lily saab iga päev kliinikus tilgutit ja teda peab sundtoitma. Ka poegi tuleb lutitada. Ma viin nad iga hommik enne tööd kliinikusse, kus nende eest hoolt kantakse, tööpäeva lõpus lähen järele, lutitan neid ise iga kahe tunni tagant kodus edasi, öösel saan mõned tunnid magada, ja siis hommikul jälle kliinikusse.

 

Kui algul ei saanud arstid mitu päeva aru, milles asi (sest peale isutuse muid sümptomeid ei olnud), siis nüüdseks on enam-vähem kindel, et Lily perel on herpesviirus. Sellepärast ei tunne Lily lõhna ja ei söö. Ja seepärast on nõrgematel poegadel kehv olla. Praeguseks nad juba aevastavad. Nii väikestele kassipoegadele on herpes väga ohtlik. Enamikel juhtudel ei ela nad seda üle. Kolme suuremaga saab ehk kõik korda, kuid valgete  kohta mõtlen iga päev, et ei tea, kas nad homseni elavadki. Siiani on elanud. Täna saavad nad juba 8 päeva vanaks. Kui nad kaks nädalat välja venitavad, siis peaks kõige ohtlikum iga möödas olema ja edasine ellujäämislootus on suurem.

 

Seega vajame väga poolehoidjaid ja häid mõtteid. Need tibud on juba siia maailma sündinud ja nende elu on sama väärtuslik nagu ükskõik millise teise olendi elu. Igaühes neist peitub potentsiaal teha kellelegi palju rõõmu. Igaüks neist võiks olla kellegi kõige kallim. Kui vaid Anita ja Alfi peaksid vastu, päev korraga, ainult natuke-natuke veel, kuni saavad piisavalt tugevaks - siis läheb kergemaks.

 

Neid pole ollagi, nad on tibatillukesed ja haprad nagu rotipojad, aga ma võitlen nende eest nii kaua, kuni nad vähegi jaksavad ja tahavad ise elada. Ja selle kõige kõrval tundub eriti jälestusväärne, et iga päev uputatakse või jäetakse prügikasti surema täpselt samasuguseid, sama täisväärtuslikke ja elujanulisi kassipoegi, kes on juba väikesed isiksused.

 

Alfi - poiss

Anita - tüdruk

Harald - poiss

Jack - poiss

Monty - poiss