Juuli teine nädal hoiukodus

Meie siin elame päris hästi. Väike ülevaade piltides.

Ah et mind ei saa magamistuppa lasta, sest ma närin taimi?
Alatu laim! Nagu juuresolevalt pildilt näha, kasutan ma
kõigest võimalust, et väheke voodis pikutada, ja ei vaata
taimede poolegi!

See tolmuimeja on üks hirmus elukas!
Padja all olen peidus ja kaitstud.

Tolmuimeja pandi ära, aga tegelikult on siin
ka niisama täitsa mõnus aega veeta. 

Kassipoegadele valmistatakse ette Rootsi lauda.
Vaatame üle, mis neile siis täna pakutakse.

Lõpuks ometi anti süüa!

Mina EI kavatsegi süüa, vaid kraabin toidule lihtsalt peale.
Seejärel vahin niisama ringi.

Neila ei tea, millest kõigest ta ilma jääb! Nämm-nämm!

Isegi kui ma ise ei söö, olen ikkagi armas,
terve ja tragi kassilaps.

Mina, Matu, olen oma õest ja vennast väledam ja riuklikum
marakratt, kuid samal ajal ka kõige enam sülekiisu.

Mina tahan hoopis teistmoodi tähelepanu saada.

Vahel mahume ka kahekesi sülle ära.

Küll siin on mõnus ja soe. Uni kipub kohe peale tulema.

Magan vot sellises asendis, pea püsti.

Bassu on kõige flegmaatilisem ja aeglasema reaktsiooniga
kassipoeg. Teised on juba ammu süles, kui tema alles mõtleb.

Hmm, seal üleval toimub midagi põnevat.

Kas mängin siin või lähen ka üles teiste juurde?

Mida?

Palju kasse. Bassu otsustas ka, et tahab teiste juurde
pingi peale saada, ja keksleb, et teda üles tõstetaks.

Nüüd on ikka kohe päris uni peal.

Kassipoja-update

Pühapäeval saavad Mattias, Neila ja Sebastian juba 6 nädalat vanaks. Küll ikka aeg läheb kiiresti. Varsti ongi käes hetk, mil neid saab vaktsineerida ja siis lähevad nad minu juurest ära :( Eelmise aasta pesakonnaga läks kuidagi aeglasemalt, kuigi ma tean täpselt, et ka nemad lahkusid mu juurest 8-nädalastena, st enne oma 2-kuu sünnipäeva. Tagasi mõeldes tundub lihtsalt, et nendega koos veedetud aeg oli väga pikk.

Eks ma kindlasti poetan pisara, kui nad lähevad. Pole midagi parata, ka 6 nädalaga jõuab üks imearmas loomalaps südame külge kasvada. Kui oled juba harjunud väikeste jalgade rõõmsa müdinaga oma korteris, siis nende lahkudes tundub vaikus eriti karjuv. Lapsed, olgu nad siis inimeste või loomade omad, toovad ellu alati päikesekiiri ja siirast elurõõmu.

Aga asjast siis ikka ka. Kolisin kassipere vannitoast kinnisele rõdule üle. Esiteks on neil rõdul rohkem ruumi ja vähem peidupaiku, teiseks saavad nad seal päevavalgust näha ja aknast välja vaadata, kolmandaks on mul siis parem duši all käia jne jne. Rõdu on igas mõttes parem. Muu hulgas on nad siis ka palju rohkem seltskonnas, kuna rõduuks on praokil ja sealt vahelt saavad nad tuppa vaadata.

Rõdule ei saa aga kasse (eriti beebisid) majutada enne, kui ilmad piisavalt soojaks lähevad. Sest ehkki seal on klaasid ees ja praod kinni pandud, ei pea see väike ruumike eriti sooja. Praegu saan ööseks elektriradika sisse panna ja on igati mõnus temperatuur. Kuid talvel ei tuleks rõdu kütmine radiaatoriga kõne allagi.

Igatahes paistab, et nad on seal igati rahul. Kassipojad müdistavad ringi nagu hullud, muutudes iga päevaga osavamaks. Nad suudavad juba täitsa vabalt umbes 40 cm kõrguse istme peale hüpata. Ronivad mööda kratsilauda ja inimeste jalgu. Matu hakkas esimesena regulaarselt ise sööma, nüüd sööb ka Bassu (esialgu küll vaid pehmet toitu). Neila on ainus, kes veel emapiima-usku jäänud on. Aga kui talle pasteeti ninale määrida, lakub selle päris isukalt ära. Konservikausi ääres käib nuusutamas küll, aga näiteks täna kraapis ta sellele lihtsalt peale :( Võib-olla on neiu lihtsalt selline gurmaan, et ma ei ole suutnud veel leida toitu, mis talle maitseks? Samas oli ta tegelikult pesakonnast esimene, kes iseseisvad ampsud võttis (paar nädalat tagasi sõi kana-püreesuppi), aga ainsateks need varajased ampsud jäidki.

Liivakastis käivad kõik väga tublilt. Matu ja Bassu teevad sinna igasugust kraami, Neila vaid pissib. Mulle tundub, et kakat hakkavad kassipojad liivakasti tegema siis, kui nad ise sööma hakkavad. Neila seda veel ei tee.

Neilat ja Bassut on ka juba imetoredad kodud ootamas. Nad peavad veel vaid paar nädalat kasvama, ja siis saavadki juba minna oma inimeste juurde, kes neid kohe päris kindlasti väga armastama hakkavad.

Väiksed mürakarud kasvavad

Kassipojad on praegu sellises eas, et arenevad iga päevaga. Neila ja Matu käivad kenasti ja regulaarselt liivakastis. Kummalgi neist on sellega seoses ka erinevad huvitavad harjumused tekkinud. Neila läheb liivakasti alati hästi suure hädakisaga ja piiksub terve toimetamise aja. Matu ronib kasti, ajab oma asja ära ja siis jääb unistama. Viskab oma pissiloiku pikali ja laseb silma looja või lihtsalt istub seal ja vahib ringi ega märka välja ronida.

Bassut ei ole ma kastiskäimiselt tabanud, kuid pole välistatud, et ka tema teeb seda juba. Igatahes pole tal pesast välja ronimisega enam probleeme. Kõik kolm mürgeldavad mööda vannituba ringi, ronivad igasse võimalikku ja võimatusse kohta, mängivad ja müravad. Jalakesed püsivad juba üsna kindlalt all, üha harvem juhtub seda, et taguots kaob poole jooksu pealt alt ära.

Nad ei näe enam ka väikeste hüljeste moodi välja, vaid meenutavad juba täitsa kasse. Peamiselt tänu sellele, et kõrvad venivad aina suuremaks ja pikemaks. Minu arust on nad oma ea kohta endiselt väga suured, isegi Neila. Homme saavad nad ametlikult 1-kuuseks ja Matu ja Bassu kaaluvad juba julgelt üle 600 grammi, Matu hakkab isegi 650-le lähenema. Neila kaalub 510 grammi. Eelmise aasta pesakond kaalus mul 8-nädalaselt 815-877 grammi. Praegused paksud kaaluvad varsti juba sama palju.

Rõõm on näha, et neist kasvavad julged, kompleksivabad ja sotsiaalsed kassipojad. Kui ma vannituppa sisenen, tervitatakse mind näugumisega ja üksteise järel ronivad väikesed mütakad pesakastist välja, et inimesega suhtlema tulla. Turnivad mu jalgade peal ja vahivad, pead kuklas, mulle otsa. Pea kohal kõrguv hiiglane ei põhjusta neis mitte hirmu (nagu nii mõnelgi arglikul tänavakassil), vaid uudishimu ja soovi ka ise sinna kõrgele ronida. Eelmised kassipojad hakkasid mul lõpuks ka mööda sääri üles ronima :D Ehk hakkavad ka nemad, kui vanemaks ja osavamaks saavad.

Ka pildistada on neid raske, sest nad sibavad kogu aeg inimese poole ja ronivad ninapidi kaamerasse. Sotsialiseeritus teeb nende edasise elu palju kergemaks ja sujuvamaks. Sõbralike kiisudena on neil kergem armastavaid kodusid leida. Ma nii loodan, et nad kõik saavad juba peagi imetoredate perede liikmeteks. Mina olen neid sünnist saadik hoidnud ja hellitanud, ja nautinud iga hetke, mille olen saanud veeta nende seltsis. Soovin, et nende uued pered hoiaksid neid samamoodi edasi.

MATU

NEILA

BASSU

Beebiblogi jätkub

Marilis võtab Sällilt sõna üle.

Tähtsad uudised! Neila oskab meil juba niivõrd-kuivõrd liivakastis käia. Tema ja Matu käivad juba oma pesakastist väljas mängimas. Siis vaatasingi, et Neila näeb kuidagi hädas välja ja piiksub, ja tõstsin ta siis liivakasti. Tegigi preili sinna ilusti pissi ära. Teine juhus oli veel, just nüüd vastu ööd. Neila ronis pesast välja ja tuterdas otsejoones liivakasti poole. Aga kuidagi ei osanud sinna sisse ronida, kukkus välja ja piiksus õnnetult. Panin ta kasti ja tegi kenasti uue loigukese. Seekord isegi kraapis sinna liiva peale.

Mitte eriti targa näoga Neila

Ja mis isegi veel tähtsam: Neila ka sõi täna esmaskordselt täiesti ise. Enne olen talle natuke süstlast pasteedi-vee-vitamiinipasta segu andnud, aga täna keetsin kana ja püreestasin selle koos puljongiga täiesti peeneks, panin taldrikule ja lükkasin kassipojad sinna ninapidi sisse. Neila hakkas kohe isukalt lakkuma.

Uskumatu, kui kiiresti kassilapsed kasvavad! Esimesed sammud iseseisvuse poole on tehtud. Täpselt praegu, laupäeva ja pühapäeva vahelisel ööl saavad nad 4-nädalaseks (4 nädalat ja üks kuu pole samad ajavahemikud. Ühekuuseks saavad nad alles 25ndal juunil ;))

Neila ja Matu müravad

Matu käib ka pesast väljas ja mängib, aga ta ei söö veel ja liivakastis ka otseselt ei käi. Panin ka tema sinna sisse, kui ta kuidagi ärev välja nägi, aga ta ei saanud aru, mis seal tegema peab. Ootame veel, küll varsti on temalgi see asi käpas.

Härra Ülemeelik

Bassu on meil see kõige aeglasemalt arenev paksuke :) Matu kaalub temast rohkem, aga Bassu näeb ümaram välja. Igatahes istub ta õnnetu näoga pesas ja vaatab, kuidas õde-vend väljas mängivad. Samas võib-olla pole asi mitte selles, et ta ei oska pesast välja tulla, vaid hoopis selles, et ta ei taha. Sest ta oskab ennast näiteks väga hästi pesast teisele poole, kraanikausi torude vahele nihverdada. Ja siis jääb sinna kinni ega saa enam pessa tagasi. Ma olen ta kaks korda niimoodi avastanud ja pessa tagasi aidanud. Igatahes pole ta sugugi mitte vähem armas kui teised kaks. Bassul on väga eriline nägu, hästi suured valgete ripsmetega silmad ja suured puhvis valged vurrud. Ma ei oskagi öeda, keda ta mulle meenutab. Igatahes mitte kassi :)

Bassu lebotab

Bassu vaatab