Uued lapsed

Ma just lubasin endale, et üle kolme kassi korraga ma siia korterisse ei mahuta, aga nüüd on mul neid viis. See on aga erand, sest kolm kassipoega käivad omavahel komplekti.

Nad on pärit Mustamäelt Seemne tänavalt, samast kohast, kust Tupsu. Ehk siis on nad siiani kolmas pesakond kassipoegi, kelle sealt ära toonud oleme. Ema on neil teine, aga kindla peale on nad Tupsu, Nunnu, Toomase, Rombikese, Lalo, Dado ja Teddy'ga suguluses, sest neid sarnasusi näojoontes ja kasukamustris ei saa ignoreerida. Kõige rohkem meenutavad nad muidugi Tupsut, on samasugused klassikalised triibikud.

Tahaksin siin blogis ka kindlasti tänu avaldada Seemne tänava kohalikele noortele, kes kassikeste pärast muretsesid ja aitasid meil kahte viimast pesakonda püüda. Õigemini olid nad nii tublid, et püüdsid neid ise meie püüdmispuuriga. Meil oleks olnud väga raske päevi ja nädalaid leida inimesi, kes saaksid pärast tööpäeva Kassiabisse sõita, püüdmispuuri auto peale laadida, sinna kohale sõita, puuri üles panna ja tundide kaupa autos istudes luurata ja valvata, millal keegi sisse läheb. Sealsed inimesed võtsid aga püüdmise ja valvamise enda peale, nii ei pidanud me pidevalt edasi-tagasi sõitma.

Eks muidugi oli püüdmisega muret ka. Kassipojad koos emaga elasid maa all soojaveetorude juures. Vahepeal olid nii krõbekülmad ilmad, et nad ei tulnud mitu nädalat maa alt väljagi, ehkki kohalikud panid iga päev puuri üles ja vahetasid seal pidevalt toitu, et see ikka hästi lõhnaks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seal üldse elus püsisid. Sööma peab ju ometi ka külmaga. Aga see selleks, niipea, kui ilmad soojemaks läksid, olid nad kõpsti puuris. Kõik kolm ühel päeval, nimelt laupäeval, 1. veebruaril. Ma olin siis parasjagu vanaema sünnipäeval, kui tuli kõne, et esimene poeg käes. Õnneks elab mu vanaema otse Kassiabi naabruses, nii et lasin pojakese esialgu sinna toimetada ja panin ta vabasse puuri. Vaid mõni tund hiljem saadi ka ülejäänud pojad kätte - kaks korraga -, nii et sünnipäevalt koju saabusin ma juba kolme "lapsega".

Nad on umbes neli kuud vanad, kaks poissi ja üks tüdruk (muuseas esimene tüdruk Seemne tänavalt, eelmised on kõik poisid olnud). Saagem siis tuttavaks ka.

See on Ruudi, kassipoegadest kõige suuremat kasvu ja ka kõige umbusklikum. Mitte ükski neist ei ründa, ei kõhise, ei löö käpaga ega hammusta, aga nad võivad paanikasse sattuda, kui neid tõstma hakata. Ruudi rabelebki kõige rohkem, ja just seepärast näevad mu käsivarred hetkel välja, nagu oleks ma väga oskamatult ja nüri noaga üritanud oma veene nüsida :) Süles püsib Ruudi aga ilusti. On rahulik ja nurrub juba ka. Aga teda on kõige raskem nurruma saada ja kõige paremini õnnestub see siis, kui Tormi või Sälli on vaateväljas. No on lihtsalt nii, et tänavakassidele meeldivad teised kassid. Kass - see on midagi tuttavat ja turvalist. Inimene seevastu on üks tundmatu ja hirmuäratav olend.

Ruudil on ka kõige rohelisemad silmad. Vennal ja õel on kollakamad.

Ruudi

Ruudi

Teine vend on Vürfel. Ta on Ruudist oluliselt väiksemat kasvu ja kuidagi lapselikuma olemisega ka. Ta hakkas juba esimene kord sülle saades nurruma ja nädala ajaga on temast saanud tõeline musirullike, kes sulab süles olles täielikult. Nurrub, miilustab, musitab, ronib lõua alla, puksib ja müksib vastu nägu ja on üldse üks hirmusarmasjanunnu pisike kiisu :) Kõige stressivabam ja usaldavam sellest pesakonnast. Seda muidugi ei tea, kuidas ta siis käituks, kui ta vabalt jooksma lasta. Ilmselt ikka põgeneb alguses inimese eest ära. Aga ma ei usu, et ta seda kaua teeb :) Ta on lihtsalt selline memmekas ja musimaias loom, et ei suuda kaua inimesest eemal olla. Vürfel on kindlasti esimesena koduvalmis, kui tervis korda ja vaktsiinid tehtud saavad. Sest praegu on nad kõik veidi viletsakesed - nälgimisest on selgroog väljas, aga kõhud muidugi gaasist punnis. Samas on olukord nädalaga juba oluliselt paranenud.

Vürfel

Vürfel

Ainukesel õekesel Tripsul on erinevalt vendadest valged käpad ja manisk. Kui juba tead, et tegemist on tüdrukuga, siis näed, et tegelikult ta on ka väga tüdruku nägu :) Sellised kenad sümmeetrilised, graatsilised ja peened näojooned. Tal on kõige suuremad kõrvad ja ta hoiab neid alati hästi tähelepanelikult püsti. Ja ta on kõige tripsu-träpsulisema kasukamustriga. Ruudil ja Vürflil on peenemad triibud. Süles olles hakkab Tripsu samuti kohe nurruma, nagu Vürfelgi, ja tal on oma vendadest palju kõvem nurr. Aga ta ei lõdvestu ega usalda niimoodi, nagu Vürfel. On ikka natuke rohkem krampis ja ei miilusta veel. Aga küll me juba sõpradeks saame.

Tripsu

Tripsu

Vot sellised lood siis. Loomulikult on kolm sotsialiseerimist vajavat kassipoega pluss veel Sälli natuke liiga suur koormus. Kõigi jaoks on vaja päevas vähemalt tund aega varuda. Eile käisid mul külas kaks sõbrannat, kes lahkelt abikäe ulatasid ja mõlemad endale isikliku kassipoja sülle said. Nii et väiksed tegelased said seltskondlikud olla ja uute inimestega tutvuda. Selliseid õhtuid võiks teinekordki olla. Mida rohkemate inimestega kassid kokku puutuvad, seda sotsiaalsemaks ja tolerantsemaks nad muutuvad. Seega, kes soovib, palun andke märku ja tulge külla nurruteraapiale. Kasulik kassile, stressimaandav sulle!

Loomulikult oleks kõige hädavajalikum saada kätte need emakassid, kes Seemne tänaval elavad ja aina uusi pesakondi produtseerivad. Muidu me jäämegi neid poegi sealt ära tooma. Aga paraku on täiskasvanud kassid kavalamad ja ei lähe püüdmispuuri sisse. Seda enam, et neil on seal ilmselt mitmeid toitjaid. Tublid noored üritavad siiani puuriga kassiema püüda, aga kui ikka "heasoovlikud" tädikesed iga päev kasse toiduga varustavad, siis pole neil mingit põhjust lõksu toidu järele minna. Kahju, et inimesed ei mõista, et tänavakasside probleemi ei lahenda nende toitmine, vaid kinnipüüdmine. Aga jah, toitu panna ja ennast seetõttu hea inimesena tunda on lihtne. Umbusklikku tänavakassi lõksu meelitada on tülikas ja vaevanõudev, temaga toimetada on ohtlik ja emotsionaalselt kurnav, tema steriliseerimine ja vaktsineerimine aga väga kulukas. Inimesi, kes viitsivad jännata ja vastustust võtta, on vähe.

Tormi ja Sälli suhtuvad uutesse elanikesse erinevalt. Muidugi on nad mõlemad uudishimulikud ja käivad ikka vaatamas, kes seal süles on. Tormi suhtumine on ilmselt ikka selline "hmh, jälle uus mänguasi", aga Sälli on pisikeste peale siiani enamasti kähisenud. Ilmselt ta ei taha konkurente, kellega Tormit jagada :) Sest kassipojad on igatahes selles vallas väga huvilised.

Kõige õnnelikumad on Tormi ja Sälli ikkagi kahekesi. Sälli vajab enda kõrvale usaldusväärset kass-sõpra, aga Tormile on teine kass vajalik pingete maandamiseks. Tormi saab oma hellusevajaduse rahuldatud inimesega. Viimasel ajal poeb ta tihti sülle või külje alla nurruma. Teise kassi lähedust ta sellises miilustamise mõttes ei vaja. Aga ta vajab mängukaaslast, kellega mürada ja ringi tormata, kes mängib mänge, mida inimene ei oska, ühesõnaga - kellega koos olla kass. 

Kassimängud