Igas kassis on peidus kassipoeg

Mis meil siis uudist on. Kõigepealt muidugi see, et Lola on broneeritud. Ja ta on broneeritud vaatamata sellele, et võib-olla tema kuulmine ei taastugi. Järjekordne tõestus sellest, et toredaid inimesi on olemas. Inimesi, kes arvavad, et kõik juhtub siin elus mingil põhjusel ja kui Lola on kurt, siis lihtsalt nii on. Armastatud ja oodatud pereliige on ta ikkagi.

Lola

Lola läheb elama perre, kus teda ootavad kaks väikest loomasõbrast tüdrukut, suur sõbralik koer ja oma aed, kus ta suvel ilusa ilmaga värsket õhku hingata saab.

Aga kojuminekuni on esialgu veel aega. Käisime Lolaga eile arsti juures ja selgus, et preilil on nohu ja väike palavik. Seega vajab ta veel ravi. Samas on selline olukord, kus kassil löövad õuest hoiukodusse sattudes välja igasugused tõved, täiesti tavaline. Ja mitte ainult kassil, vaid ka inimesel. Õues külma ja nälja käes oma elu eest võideldes mobiliseerib organism ennast maksimaalselt, kuid varju alla saades stressitase langeb ning organism laseb end n-ö lõdvaks. Siis ilmnevadki igasugused haigused, mis enne väljagi ei paistnud.

Päästetud

Näiteks eelmisel nädalal Kassiabisse saabunud Timofeil polnud pealtnäha midagi viga. Loomade kiirabis tunnistati ta terveks kassiks. Meie juures hakkas tema olukord aga lausa tundidega halvenema. Kliinikus selgus, et kassil on pöördumatu neerupuudulikkus, suhkurtõbi ja viirushaigusest tingitud mädane põletik suus. Lisaks FIV. Tema kehatemperatuur oli 34 kraadi (normaalne on 38,6). Ehkki ta näis päästmise hetkel elujõulise kassina, ei funktsioneerinud ta organism tegelikult juba ammu ja lootust ei olnud. See ülisõbralik ja usaldav nurrumootor oli liiga kauaks hüljatuna tänavale jäänud. Lasime tal vikerkaaremaale minna.

Timofei

Lolaga on lood õnneks palju paremad. Nüüdseks on ta 2 päeva antibiootikumi saanud ja ta tervis on lausa silmnähtavalt paranenud. Kui alguses Lola ainult magas või lamas ühes asendis, siis nüüdseks on temast saanud üks korralik marakratt. Just selline, nagu kassipojad olema peavadki. Kuna ta on nüüd saanud ka 3 korda ussirohtu, siis lasin ta täna natukeseks korteri peale uitama. Muidugi on ta tänavalt päästetud kassipoeg ja seega veel pisut kartlik, ent sellegipoolest oskas ta puurist pääsemist täiel rinnal nautida. 

Sõin kõhu täis, ajasin teki toidukaussi ja istusin ise peale.

Sälli puhul märkasin ma ka sama käitumismustrit. No kujutage ette, kuidas kass on pikka aega tänaval elanud ja kogu ta elu on koosnenud ainult hirmust ja murest. Kust küll süüa saada? Kas üldse täna saab? Kus vihma ja lume eest varju leida? Kus oma külmuvaid käpakesi soojendada? Kõht koriseb ja valutab ussidest... kõrvades sügeleb ja piinab kõrvalest. Haigused on kallal. Maailm on vaenulik paik. Kõike tuleb karta. Kedagi ei saa usaldada. Peab olema pidevalt valves. Ei tohi end hetkekski lõdvaks lasta.

Ja siis korraga soe tuba, pehme ase ja iseenesest täituv toidukauss su nina ees. Mänguasjad. Kass saab äkki aru, et ta ei pea enam muretsema. Ta võib lihtsalt... mängida. Ta ei suuda oma õnne uskuda. Ta proovib järjest läbi kõik-kõik põrandal vedelevad mänguasjad. Ta kurrub rõõmsalt ja tormab innukalt siia-sinna. Ta kratsib andunult mitu minutit järjest kratsipuul. Ta hüpleb ja vallatleb täielikus õnnejoovastuses nagu väike kassipoeg. Just nii! Nüüd saab ta lõpuks tasa teha kõik selle, mis lapsepõlves tegemata jäi. Ta saab jälle olla muretu ja rõõmus kassipoeg.
Siin videos näitab Lola, milline muretu ja rõõmus kassipoeg ta on.

Sälliga proovin ma praegu sellist taktikat, et lihtsalt ignoreerin teda :) Kasside sotsialiseerimisel, nagu ka kõigil teistel elualadel, on erinevad koolkonnad. Ühed pooldavad otsusekindla lähenemise meetodit, teised jälle arvavad, et lähenema peaks tasa ja targu. Ehk siis üks lähenemine on selline, et sa võtad kassi sülle ja paitad isegi siis, kui kass kardab ega taha seda. Mõte on selles, et lõpuks ta harjub inimese puudutustega ega karda enam. Seda tuleb teha väga järjekindlalt ja iga päev, soovitavalt vähemalt tund aega järjest. Proovisin seda meetodit Sälliga, aga minu arvates see ei sobinud. Sällit saab vabalt sülle võtta ja temaga kõiki vajalikke protseduure teha (kõrvade puhastamine, ussirohu andmine jms), sest ta ei ründa mitte kunagi. Ainult kardab. Aga ta ei rahune süles kunagi maha ega lase end lõdvaks. Ka tunni aja jooksul mitte. Ta on meeletult krampis ja varitseb ainult võimalust, et jalga lasta. Ja kui siis lõpuks pääseb, on su peale südamepõhjani solvunud ja vihane. Ja muidugi hoiab veel rohkem eemale.

Ära tule lähemale.

Mulle tundub, et Sällile sobib paremini lähenemine nr 2, ehk siis ma lasen tal lihtsalt olla ja rakendan tema peal ainult selliseid protseduure, mis talle meeldivad. Näiteks ohjeldamatu mängimine ja loomulikult toitmine :) Mulle tohutult meeldib, et ta on nii mänguhimuline ja uudishimulik. Arvan, et neid omadusi saab sotsialiseerimisel kenasti ära kasutada. Näiteks ma avastasin, et ta on väga suur käsitööhuviline. Kui ma vildiloomi teen või näiteks heegeldan, on Sällil täiesti võimatu ennast minust eemal hoida. Ta ronib sõna otseses mõttes ninapidi mu töö sisse ja peab tingimata kõik vildiloomad, villakuhjad, lõngakerad ja heegeldised käpaga järele katsuma. 

Ma nimelt heegeldasin kassidele uued mänguasjad. Pulga ja nööri otsas lilla hiire Tormile ja Sällile ja väikese roosa hiire preili Lolale. Sälli võttis need kasutusele juba ammu enne seda, kui need valmis said, vaadates mulle terve heegeldamise aja konkreetselt suu sisse :) Ta ronis mulle esikäppadega ka põlvedele, et heegeltööd lähemalt vaadata. Neil uudishimuhetkedel saab talle ka päris pikalt pai teha, enne kui ta ära jookseb. Ja noh, kõige paremat meelt teeb muidugi see, et uus mänguasi on nüüd Sälli absoluutne lemmik. Ta läheb nii hasarti, kui ma sellega vehin. Siis püüab "saagi" omaarust kinni, võtab hiire hambusse ja tassib selle minema, pulk kolinal järel lohisemas :) No ja siis mängib sellega veel tükk aega kuskil omaette.

Üleüldse on Sälli hakanud minu kõrvale diivanile pikutama tulema. Ja üldsegi mitte diivani teise serva, vaid täitsa minu juurde. Ta lausa tuleb mulle võimalikult lähedale, otse külje alla, et ikka kindlasti näha absoluutselt kõike, mida ma teen. Julgust on igatahes juurde tulnud. Ta näiteks ei ehmu enam nii kergesti, kui ma lähenen. Ja tuleb koos Tormiga mulle ukse peale vastu, kui koju tulen. Paistab, et ta tõesti rõõmustab selle üle, kuigi veel päris ligi ei tule. Olgu mis on, aga nr 2 meetodiga on Sälli vähemalt õnnelik, mitte masenduses ja hirmunud.

Lõpetuseks ka paar pilti Lolast Patendiametis. Jah, ta käis mul tööl kaasas, sest sealt oli hea kliinikusse minna. Õnneks on meil superäge kollektiiv ja inimesed on väga loomasõbralikud. Lola sai palju tähelepanu, kõik tahtsid teda nunnutada, sülle võtta ja pai teha. Aga vahepeal tekitas ta ka lausa ülemajalise paanikaolukorra, kuna suutis ennast kuskile nii põhjalikult ära peita, et me otsisime terve osakonnaga vähemalt pool tundi. Ta ju ei kuule ka, nii et hüüdmisest ja krabistamisest polnud mingit kasu :) Lõpuks leidsin ta ühe sahtliboksi alt. Seina äärest sai sahtlite alla tühimikku pugeda.

Ja KÕIGE lõpuks ka pildike Tormist, selle korteri tegelikust valitsejast, kes siinses blogis kahjuks kõrvaltvaataja rolli on sunnitud jääma. Ei otsi ta kodu, pole haige ega vaja ka sotsialiseerimist. See, et ta kannatab tõenäoliselt nartsissistliku isiksusehäire all ja tema ülbusel pole piire, on juba omaette teema :)

Oma lemmikkohas