Jõululaupäev

Käes on 24. detsembri hilisõhtu. Minul on vanaema juures käidud, kõht täis ja kingid käes. Kink on käes ka Lolal - temale tõi jõuluvana uue kodu. Sinna kolis ta eile. Talle tulid järele tema 5- ja 7-aastased perenaised koos ema ja vanaemaga. Lola, kes nüüdseks on terve kui purikas, vaktsineeritud ja vahetab parajasti piimahambaid jäävhammaste vastu, asetati transpordikasti pehmele lambanahale ja sõit võiski alata. Loodame, et meie väiksel valgel preilil läheb nüüd edaspidi kõik hästi. Et haigused, parasiidid ja tühi kõht on minevik ja tulevikul on tema jaoks varuks vaid häid ja rõõmsaid asju - soe tuba, maitsev toit, armastavad inimesed, pehmed paikäed ja hulganisti mänguasju.

Jõulukaardistaar

Tormile ja Sällile tõi jõuluvana samuti kingitusi. Nemad said kumbki uue mängupalli ja purgi konservi :) Nüüd nad on mul siin kahekesi, aga võin ennatlikult öelda, et mitte kauaks. Praegu ma mõtlen, et 3 kassi selle väikese korteri peale on veel normaalne, rohkem oleks juba liiga palju.

Tormil ja Sällil on väga hea suhe, nad mängivad ja magavad koos ega ole kunagi üksteise peale pahased. Ehkki nad maadlevad ja kaklevad päris pööraselt, ei ole see mitte mingil juhul üksteise ründamine, vaid täiesti normaalne sõbralik kasside meelelahutus. Ma usun, et üldises plaanis vastab tõele ütlus, et kassil pole õnneks muud vaja kui täis toidukauss, pehme padi ja puhas liivakast. Kass ei pea õues käima selleks, et täisväärtuslikku elu elada. Minu kassid siin elavad põhiliselt ühes, vaevalt 20-ruutmeetrises toas ja üldiselt neile sellest piisab. Aga ma tean, et nad tahavad ka vaheldust. Tormi läheb kohe nii-nii õhinasse, kui korterisse midagi uut tekib. Selleks ei pea üldse spetsiaalselt pingutama, vaid lihtsalt oma tavalist inimese-elu elama. Väga suurt elevust tekitas näiteks mu isa ehitatud kapp, kuhu Tormil oli muidugi vaja kohe sisse pugeda, kõik riiulid järele proovida ja lõpuks kapi otsas magama jääda. Uus paberkott läheb ka alati väga hästi peale.

Väikeseks vahelduseks on ka see, kui Marilis võtab välja villakoti ja viltima hakkab. Vill ja vildiloomad meeldivad nii Tormile kui ka Sällile. Sälli patsutab loomakesi käpaga ja üritab villa suhu haarata. Siis muidugi avastab, et see on ebameeldivalt karvane ja hakkab häiritult lätsutama, et villa keelega suust välja lükata. Tormile meeldib aga villa peal mõnuleda. Ta totaalselt kaifib seda, kui saab oma karvased käpakesed villakoti peale sirutada ja varvastega pehmel materjalil rütmiliselt sõtkuma hakata, samal ajal muidugi sünkroonis nurrudes.

Mõtlesin, et kuna täna on ikkagi jõululaupäev, peaksin kassidele tavalisest rohkem tähelepanu pöörama. Ja vähemalt üritama ka Sälliga kontakti saada. Mängisin nendega pikalt ja tegin Sällile pika paisessiooni. Teda ei tõmba absoluutselt mitte mingid peibutised nagu Play Spray, Feliway, sink või muud maiustused. Täiesti äraostmatu kass, noh. Kui talle õieli käega läheneda, siis ta jookseb eest ära, kuni oled ta n-ö nurka ajanud. Siis tõmbab end kössi ja kannatab märterlikul ilmel paitamist, endal pilk kogu aeg vilamas, et kuidas küll põgeneda saaks. Kuni tänaseni ei õnnestunud mul teda kuidagi lõdvestuma saada. Ikka oli pinges ja põgenes. Vägisi ju ka kinni ei hoia. Ega ta seda rohkem naudiks.

Ei taha süles olla!

Täna tuli mulle selline geniaalne mõte, et äkki ma ei peagi teda üldse samas kohas paigal hoidma. Ma võin talle ju järele minna, kui ta eest ära läheb :) No ja läksingi. Tund aega tegime seda kassi-hiire mängu. Sälli käitus sel ajal mitte niiväga kartlikult, vaid pigem nii, nagu ma lihtsalt segaks teda. "No mida sa jälitad mind, jäta juba rahule!" Aga ma ei jätnud. Lõpuks ta lasigi end juba suhteliselt lõdvaks. Viskas külili maha ja hakkas ennast pesema, samal ajal kui ma ikka edasi paitasin. Nüüd magab rahulikult mu kõrval diivanil. Ta on ikka üliarmas kass. Siin ka fototõestus sellest. Kes siis ei sooviks oma aknalauale sellist dekoratsiooni?