Tupsu

Siin ta siis nüüd on, minu seekordne kolmas - Tupsu. Nunnu vend. Tupsu, Nunnu, Toomase ja Rombikese püüdsime Mustamäe tänavalt kinni veebruaris, kui olid eriti pakaselised talvelõpu-ilmad. Nad olid siis umbes 4-kuused poisid, juba parajalt kaua tänavaelu tunda saanud ja seetõttu inimeste suhtes umbusklikud. Nad tõmbusid krampi ja kangestusid soolasambaks, kui inimest nägid, aga neid kõiki sai siis vabalt katsuda. Nad ei rünnanud, ainult kartsid. Toomas ja Rombike olid vendadest väiksemat kasvu ja mingil põhjusel ka kergemini "taltsutatavad". Juba varsti pärast hoiukodusse jõudmist sai neid sülle võtta ja nunnutada, nad nurrusid ja miilustasid - ja leidsid endale toredad kodud.

 

Esiplaanil Nunnu, Toomas ja Rombike, Tupsu saba paistab lauavirna tagant

Tupsu ja Nunnu läksid elama teise hoiukodusse, kus lisaks nendele oli veel kolm kassi. Kasside seltskonda nad hoidusidki, inimesega suhtlemiseks polnud seetõttu põhjust. Nii juhtuski, et nemad nii kiiresti ei leebunud. Tupsu ja Nunnu olid saanud juba peaaegu aastaseks, kui hoiukodu perenaine kolis. Uude elukohta ei saanud hoiukassid kaasa minna, seega pidime leidma neile kohad Kassiabi suures kassimajas. Nunnu koliski peagi tuba kolme. Seal elab ta siiamaani, ja me kõik tegeleme agaralt tema silitamise ja veenmisega, et inimene ei ole tegelikult nii hirmus ja paitamine on täiesti ohutu, ehk isegi meeldiv protseduur.

Väike Tupsu vahetult pärast kinnipüüdmist

Tupsuga juhtus aga selline õnnetu lugu, et kui teda taheti Kassiabisse kolimiseks transpordikasti panna, sattus ta nii suurde paanikasse, et põgenes kabuhirmus kamina kaudu korstnasse ja sealt pööningule. Pööning oli aga hiiglaslik. Käisime teda teiste kassiabilistega seal otsimas, panime välja toitu ja seadsime üles püüdmispuuri. Tundus aga täiesti lootusetu sellel tohutul territooriumil, kus inimesed hoidsid oma üleliigset kola ja ehitusjääke ning kus oli nii palju võimalusi peitumiseks, ühte väikest kassi üles leida. Ostsime taskulambid ja kammisime pööningut samm-sammult läbi, veetsime tunde ja tunde, kiigates kõikidesse pragudesse ja tuhnides prahihunnikutes. Kulus nädalaid, Tupsust polnud aga kippu ega kõppu. Olime lõpuks juba kindlad, et ta on ikkagi kuidagi välja saanud. Kuid panime siiski iga natukese aja tagant püüdmispuuri uut, värskelt lõhnavat toitu. Sest mis siis, kui ta on siiski veel seal, näljane ja hirmunud? Me ei saanud lihtsalt niisama alla anda.

Tupsu - imekaunis tähniline kiisu

Ja siis - ühel päeval oligi Tupsu äkki puuris. Kõhn ja rääbakas, kuri ja kartlik, kaunis helebeež kasukas mustaks määrdunud. Ta oli ju sõna otseses mõttes korstnapuhastusharja mänginud, kui läbi kamina pööningule pages. Lisaks tolmusel pööningul veedetud nädalad. Panime ta Kassiabis puuri, ladusime toidud ette ja jätsime ta paariks päevaks puhkama. Mina olin esimene inimene, kes käe tema juurde puuri pani. Tahtsin kiibilugejaga ta kiipi kontrollida. Et kas see tumehall rääbiskass on ikka kindlalt meie ilus leopardimustriline Tupsu. Kuid vaevalt olin kiibilugeja Tupsu kaelale lähendanud, kui sain välkkiire käpalöögi osaliseks. Tõmbasin käe tagasi. See jooksis verd. Puurist aga põrnitses mind jäisel ilmel Tupsu, tardunud ähvardavasse poosi, kõrvad peadligi tõmmatud, valmis iga hetk oma liigutust kordama. See käpalöök, mis anti täie jõuga, haudvaikselt, ilma mingi hoiatuseta, pidi inimloomadele teada andma, et Tupsu on kaotanud igasuguse usu neisse. Tupsu tahtis, et inimesed hoiaks eemale. Ja selle nimel oli ta valmis neile väga kõvasti haiget tegema.

 

Tupsu pärast leidmist, juba puhtam

Tupsu agressiivsus oli halvaks uudiseks. Kevadel oli ta ju olnud samasugune hirmunud kassipoeg nagu ta vennadki. Ainult kartis, aga ei rünnanud. Kas pööningul kogetud lootusetuse ja üksinduse tõttu või mõnel muul, inimeste jaoks arusaamatul põhjusel, oli ta aga vahepeal õppinud oma küüsi ja hambaid kasutama. Tupsust sai ametlikult Kassiabi "kurjam". Kõik kartsid teda.

Alguses hoidsime Tupsut karantiiniruumis puuris, kuid kui suure võitluse ja paraja hulga lahinguhaavadega sai talle parasiiditõrje turjale pandud, kolisime ta puuriga tuba kolme. Karantiiniruumis oli Tupsu peamiselt oma asemel kössitanud ja väga vähe liikunud. Toas aga tuli talle järsku elu sisse. Ilmselt tänu teistele kassidele. Ta hakkas end puuris vabamalt tundma, uudistas teisi kasse ja suhtles nendega kassikeeles, sirutas ja pesi ennast, mängis mänguasjadega, mis talle puuri pandi. Vähehaaval hakkasime meie, inimesedki julgema talle läheneda.

Proovisime teda paitada pulga otsas oleva mänguasjaga ja läbi paksu teki. Mõned julgemad said vahel ka palja käega pai teha, enne kui Tupsu ümber mõtles ja käpaga lõi. Igatahes saime mingi hetk kindlalt öelda, et edasiminek on toimunud. Tupsu kartis vähem. Käpalöögid ei olnud enam nii veendunud. Oli näha, et tegelikult talle paitamine meeldib, ta lihtsalt ei julgenud inimese kätt vaadata.

Aga Kassiabi suures majas käivad inimesed kohal vaid kord päevas, ülejäänud aja on kassid omapäi. Tupsule oli vaja eraldi hoiukodu, kus kontakt inimesega oleks suurem, siis on ka areng kiirem ja usaldus kergem tekkima. Nii sõitiski Tupsu 27. detsembril loomakliinikusse kastreerimisele ja sealt otse minu juurde. Kolisin ta Lola endisesse puuri.

 Alguses oli Tupsu veel narkoosist kergelt uimane. Talle sai vabalt pai teha. Õhtu edenedes mõtlesin, et proovin teda ka rätiku abil sülle võtta. Selleks ajaks oli ta juba üsna ärgas. Nagu arvata võiski, sattus ta seepeale paanikasse, sai puurist põgenema ja läks tooli alla peitu. Kui talle seal rätikuga lähenesin, siis kõhises, lõi käpaga ja rabeles, aga lõpuks ikka sain ta ikka rätikusse keeratud ja hoidsin umbes 30 minutit süles, paitasin, sügasin ja rääkisin juttu. Ta hakkas end üha vabamalt ja vabamalt tundma, nurrus ja tõmbas esikäpad enda alla mõnusalt krõnksu. Silmnähtavalt mõnules ja tundis end hästi. Nurr läks aina kõvemaks, ja siis ühel hetkel, kui ma tema kohale kummardasin, ajas ta end esikäppadele püsti ja hakkas peaga mu nägu müksima. Tupsu. Müksis ja nühkis mind. See tundus liiga uskumatu, et olla tõsi. Ta tegi seda mitu korda järjest, nurrudes ja mõnuledes. Ma vist soovisin küll, et see hetk kestaks igavesti. Ja, tänapäeva tehnika poolt ära hellitatud inimene nagu ma olen, soovisin ka, et kaamera oleks käepärast. Oleksin tahtnud meie lembehetkest video teha ja seda kõigile Kassiabi inimestele näidata.

Sest see süleseanss tähendas ju seda, et me oleme Tupsut täiesti valesti mõistnud. Ta ei ole mingi kurjam, vaid üks hirmunud ja ebakindel kassike, kes tegelikult otsib soojust ja lähedust. Ja ma ütlen, see on ikka uskumatult võimas tunne, kui loom, keda kõik nii hirmsasti kardavad, et ei julge talle lähenedagi, sulle nurrudes lõua alla poeb ja oma kiindumust väljendab.
 

Tupsu tunneb end vabalt

 Järgmisel päeval oli väike tagasilöök. Päris seda ma muidugi ei uskunud, et nüüd järsku saabki Tupsut vabalt katsuda ja nunnutada, aga lootsin ikka, et eilsest sülemõnust on ehk midagi meeles. Võib-olla oligi, aga Tupsu oli narkoosist täielikult toibunud ja oma tavapärase valvsa oleku tagasi saanud. Kui käe talle lähendasin, tõmbus ta krampi ja taganes. Aga kannatlikult rääkides ja tasahilju kätt lähemale nihutades õnnestus siiski talle vaikselt pai teha. Siis aga läksin liiga julgeks. Võtsin taas lina, et teda selle sisse keerata ja proovida sülle võtta. Seepeale ehmus Tupsu korralikult ja asus oma elu eest võitlema. Pures läbi lina välkkiirelt mu käe katki. Olgu, sain oma õppetunni - kõik ikka tasa ja targu. Ülejäänud päeva jooksul tegin talle niisama pea peale pai. Ühe korra sain siiski veel hammustada, kui Tupsu mu käe peale ehmus.

 Pühapäeval läks paremini, Tupsu ei rünnanud enam ühelgi korral. Sain talle päeva jooksul mitmeid väikseid pai- ja jutuseansse korraldada. Enamasti nägid need välja nii, et ma istun puuri ette, teen puuriukse lahti ja hakkan vaikselt rääkides kätt tema poole nihutama. Alguses on ta krampis, jõllitab kahtlustavalt kätt ja taganeb, kuid mingi hetk nagu mõtleks "ah, no okei siis." Siis ta pöörab pilgu käelt kõrvale ja langetab pea rinnale, mis tähendab, et nüüd võib hakata pai tegema. Enamasti piirdun ma ettevaatliku paitamisega pea pealt. Tegelikult meeldib talle hirmsasti kõrvade sügamine, aga samas võib ta selliste jõulisemate liigutuste peale ka ehmuda. Just kõrvade sügamisega olengi ta nurruma saanud. 

Nüüdseks olen aru saanud, et jah, Tupsule väga meeldivad teised kassid. Teised kassid tekitavad temas turvatunnet ja ärgitavad teda suhtlema. Pühapäeval oli üks selline hetk, kus ma paitasin parajasti Tupsut, ja siis tuli Tormi puuri juurde. Tupsu, kes oli ühes kohas lamanud ja paisid vastu võtnud, tegi siis kohe rõõmsalt "kurr?", tõusis mu paitava käe all püsti ja läks puuriuksele Tormile vastu. Mina sain talle siis samal ajal üle terve keha pai teha. Tupsu nühkis end nurrudes puurivõre ja minu käe vastu, tahtis puurist välja Tormi juurde minna, aga ma ei lubanud. Olgugi et see hetk sai teoks ainult tänu sellele, et Tormi oli juures, olen ma siiski rahul, et Tupsu end korraks nii vabalt tundis.

  

Abimees Tormi

On vaja veel veidi julgustamist, ja ma usun, et pealispinna alt koorub välja üks täiesti teine Tupsu. Tupsu, keda mitte keegi enam ei karda, vaid keda kõik hoopis armastavad.