Tupsu on minu juures olnud 15 päeva. Pärast kahte esimest päeva pole ta mind kordagi rünnanud. Mõnikord, kui mu käsi läheneb vale nurga alt ja Tupsu ehmatab, on ta mind korra hoiatuseks käpaga patsutanud. Aga see käpp on olnud täiesti pehme, küüned sisse tõmmatud. Nii et uusi vigastusi mul pole ja vanad on juba paranenud. Muidu laseb ta ennast kenasti paitada. On ilmselgelt aru saanud, et kui inimene oma käe tema poole sirutab, siis midagi ohtlikku ega ebameeldivat ei järgne. Võib rahus lasta end katsuda. Endiselt peab paika see, et kui teised kassid on lähedal, on paitamine mõnusam :) Siis kõlab kohe nurr ning Tupsu julgeb ka miilustada. Ent ka siis, kui teisi kasse parasjagu vaateväljal pole, võtab Tupsu paid vastu ning selle käigus laseb end üha lõdvemaks ja hakkab nurruma.
 |
| Tupsu |
Tupsu on ka väga mänguliseks muutunud. Muidu käitub ta puuris väga korralikult, istub või lesib rahulikult oma asemel. Aga kui tal mängutuju peale tuleb, siis on muidugi vaja kõik pea peale keerata :) Mänguasju peab urgitsema oma lamamismati alt ja selle hunnikusse ajama, krõbinad mööda puuri laiali pilduma, palli joogikaussi viskama ja hiire liivakasti matma.
Tupsu on pidanud väga kaua puuris istuma. Ta on noor, terve ja elurõõmus kass, kes pole ammu saanud südamerahus joosta, mängida, ronida ja kratsipuul kraapida. Seega võtsin südame rindu ja lasin ta täna puurist välja. Oh seda rõõmu, loomulikult! Tupsu vuhiseb mööda korterit ringi nagu keeristorm, jookseb, hüppab ja mängib ennastunustavalt. Tema peamiseks mängukaaslaseks on Sälli. Tormi vaatab rohkem eemalt. Tundub, et Tormike on hakanud mul suureks saama. Ta on märgatavalt rahulikumaks ja väärikamaks muutunud. Tupsu ja Sälli on aga mõlemad väsimatud mängijad ja ringitormajad, luuravad ja ajavad üksteist taga, ning samal ajal räägivad üksteisega murinal juttu.
 |
| Tupsu ja Sälli maiustavad värske räime kallal, püütud eile Prangli saarelt |
Kuidas Tupsu väljas olles inimesse suhtub? Natuke kartlikumalt kui Sälli. Jookseb eest ära, kuni on jõudnud kohta, mida ta turvaliseks peab. Näiteks mõnda pesakohta või oma puuri tagasi. Siis laseb endale pai teha. Igatahes kavatsen ma teda iga päev korralikult "kiusama" hakata, ehk siis iga natuke aja tagant paiseansse korraldada. Üldiselt võiks aga öelda, et praeguseks on Tupsu juba selles mõttes koduvalmis, et ma ei kardaks teda uude perre anda. Loomulikult vajab ta veel ohtralt tegelemist, enne kui hakkab inimest täielikult enda sõbraks pidama. Kuid paitada, juttu rääkida ja sõbrustada saab ka uues kodus. Tegelikult oleks see paremgi, et ta kiindub esmajärjekorras just oma uude peremehesse, mitte minusse. Kindel on see, et Tupsu uus kodu võiks olla võimalikult ruumikas, sest meil on tegemist aktiivse ja mänguhimulise noorukiga, kellele minu 32-ruutmeetrine elamine kindlasti väikeseks jääb.
 |
| Tupsu diivanil |
Sällil läheb ka hästi. Kui ma algul arvasin, et kujutan ehk ette, et ta naudib paisid juba rohkem, lihtsalt sellepärast, et ma nii väga tahtsin seda uskuda, siis nüüd on see täiesti kindel. Nagu Tupsul, on Sällilgi omad turvatsoonid, kus ta end kindlamalt tunneb, kuid talle saab ka mujal pai teha. Nüüdseks ei jookse ta umbes pooltel kordadel üldse eest ära, vaid jääb rahulikult koha peale pai ootama. Samuti pole tal enam vaja Tormi lähedalolekut selleks, et nurruma hakata. Nurr tuleb paitamise peale praktiliselt kohe. Ja see nurr on hoopis teistsugune, kui alguses. Stabiilsem, rahulolevam ja sügavam. Päris algul nurrus Sälli ilmselt rohkem eneserahustuseks, kui inimene teda puudutas. Nurr oli närviline, kõhklev ja vaikne ja kestis ainult vähe aega, kuniks Sällil kannatus katkes ja ta põgenes. Nüüd aga nurrub ta juba lihtsalt niisama ringi kõndides või mõnusalt pesas pikutades või mängides, samuti siis, kui saab pai - täiesti rahulolevalt, sügavalt, aeglaselt, stabiilselt. Jah, ma olen juba niivõrd kassitädi, et teen kasside nurrumisstiilidel vahet :)
Paitamise ajal on ta hakanud end rullima ja mõnuga põrandal aelema, samuti nühib end kõigi lähedalolevate esemete vastu. Varem viskas ta paitamise ajaks alati alandlikult pikali ("ära tee mulle haiget!"), kuid nüüd julgeb ka juba püsti seistes pai saada. Küür seljas ja saba püsti :) Ja püstine saba räägib alati sellest, et kass tunneb end hästi ja kindlalt. Veel on ta kasukas väga kauniks läinud. Arvatavasti seepärast, et ma annan Tormile pärslaste krõbinaid, kuna ta on pikakarvaline. Nii saavad neid ka teised kassid. Need mõjuvad karvale hästi. Nii Tupsu kui ka Sälli karv on läinud hästi pehmeks, siidiseks ja läikivaks. Nad ei aja ka peaaegu üldse karva.
 |
| Lebo |
Ma ei väsi kordamast seda, kui armsa iseloomuga Sälli on. Ääretult rõõmsameelne, uudishimulik ja mänguhimuline kass. Sälli on kass, kes näitab inimestele, kuidas väikestest asjadest rõõmu tundes eluga rahul olla. Mäletan, et lugesin põhikoolis Jostein Gaarderi raamatut "Mängukaartide saladus". Seal leiutati jook, mida juues inimesed nägid maailma sama põnevana nagu vastsündinud imikud. Vastsündinu esimene päev tundub olevat sama pikk nagu terve aasta, sest kõik, mida ta enda ümber näeb, on uus ja huvitav. Ta ei tea, mida tähendab igavus. Mida vanemaks ta saab, seda tuttavamaks saab maailm ja seda lühemad tunduvad talle päevad. Pole enam midagi avastada. Täiskasvanud ei oska enam kõigest ümbritsevast rõõmu tunda. Nad on juba kõike näinud, maailm on muutunud halliks, igavaks ja rutiinseks. Jook, millest raamatu tegelased olid sõltuvuses nagu uimastist, võimaldas neil maailma taas huvitavana näha. Kuid mida rohkem nad seda tarbisid, seda väiksem oli joogi mõju. Nagu kõik sõltuvused, viis ka see lõpuks hukatusse. Seega, võtkem eeskuju Sällist, kes oskab igast hetkest rõõmu tunda ka ilma igasuguse võlujoogita. Elu on lühike ja iga hetk väärtuslik.
 |
| Kui huvitav - tiirlev rõngas "mõtleva" teleka ekraanil! |
Pean tunnistama, et minu vaieldamatud lemmikmodellid pildistamiseks on triibikud. Nad jäävad alati pildi peale nii kenasti ja muster paistab ilusti välja. Musta kassi on raske pildistada, sest kehvem kaamera lihtsalt ei fokuseeri teda ära. Pildile jääb arusaamatu must laik. Minu must Tormi käis vahepeal vaktsineerimas ja selleks pidin ta pooleks päevaks tööle kaasa võtma. Temal pole inimestega - ka võõrastega - mitte mingit probleemi. Seega oli ekskursioon Patendiametisse talle teretulnud vahelduseks. Käis ringi nagu boss, tunnistas osakonna enda territooriumiks, nurrus ja miilustas ja suhtles inimestega. Vaatamata Tormi mustale kasukale õnnestus see visiit siiski ka pildile jäädvustada :)
| Boss |
No comments:
Post a Comment