Tõrksate taltsutamine täies hoos

Tondiraba hoiukodu ei kurda millegi üle. Peale selle, et Sälli on õige ülemeelikuks läinud. Ta tunneb end igati nagu kodus ja vallatleb, kuidas vähegi suudab. Näiteks avastas, et esikus saab seina pealt väga edukalt tapeeti maha tirida ja üritab ka mööda elutoa struktuurvärviga värvitud seinu üles ronida. Kablutab ringi ja mängib nagu segane. Ta on üks äärmiselt tegus ja lõbus kass, keda on lausa lust jälgida. Tema elurõõm on niivõrd ehe. Tema liigutused on nii osavad ja graatsilised, et jääb üle vaid imestada. Võib-olla on ta just seepärast nii nõtke nagu panter, et on pidanud oma kaks esimest eluaastat õues hakkama saama. Ta on õppinud ronima, hüppama, varjuma ja põgenema. Nüüd, turvalises keskkonnas elades rakendab ta oma oskusi mängides ja hullates.

Elu on mäng!

Kui nüüd mõtlete, et Sälli on muidu ju päris tore kass, aga see tapeedikraapimine ei lähe mitte, ja et sellist kassi küll võtta ei saa, siis ma võin teile lubada, et Sälli pole mitte ainus kass, kes pahandust teeb :) Õigupoolest võib päris kindlalt öelda, et enam-vähem kõik kassid teevad pahandust. Vähemalt need, kes on noored ja mänguhimulised. Ja loomulikult uudishimulikud. Võti peitub selles, et kodu tuleb kassikindlaks muuta. Sellest ei pääse mitte ühegi kassi puhul. Ma lükkasin näiteks kratsitavale kohale peegli ette. Nüüd ei pääse paharet sinna ligi.
Aga sellest ei lase Sälli end heidutada, sest tal on muidki meelelahutusi. Näiteks on ta enda jaoks avastanud telekavaatamise.

Võrkpall? Huvitav...

Aga mis kõige toredam, vahepeal on toimunud suur-suur edasiminek paitamise nautimises. Mängime siin endiselt iga õhtu kassi ja hiirt - Sälli ees ja mina järel. Aga ta ei põgene enam käe eest paaniliselt, nagu enne. Ta jookseb eest ära, kuid siis jääb seisma, viskab pikali ja vaatab vapralt oma saatusele vastu. Laseb mõnda aega pai teha - ja nurrub -, siis tõuseb püsti ja kõnnib eemale, et seal uuesti pikali visata ja mind järele oodata. Uus on aga see, et ta on hakanud end selle "mängu" ajal vastu mööblit, Tormit ja Tupsu puuri nühkima. Tõmbab küüru selga, ajab saba püsti ja teeb peaga müksti vastu esimest ettejuhtuvat nurka. See tähendab kindla peale seda, et ta saab aru, et on mõnus, kuid ei julge veel päris minuga miilustama tulla. Tavaliselt jõuame siiski selleni, et lõpuks ta lõdvestab end paikäe all ja enam ei jookse minema. Igatahes olen ma superõnnelik. Sest lõpuks ometi on näha selget, silmaga nähtavat tulemust. Ja nagu öeldud, on see ikka väga uhke ja võimas tunne, kui kartlik kass hakkab ilmutama usalduse märke.

Täiesti paitatav kass!

Sälli on oma välimuse ja olemuse poolest nii armas kass, et teda lihtsalt tahaks kogu aeg nunnutada ja süles hoida. Loodetavasti pole need ajad enam kaugel, kui seda saabki teha nii, et ka tema ise on sellega rahul. No näiteks vedeleb ta õhtuti diivanil umbes sellises asendis, kõht taeva poole ja käpad krõnksus, rahulolev nurr üle toa kõlamas. Nii armas, et pista või nahka :)

Murr?

Tupsu, ehkki ta elab veel puuris, on samuti täiesti seltskonnas. Tormi ja Sälli käivad kas koos või vaheldumisi temaga suhtlemas ja teda torkimas, näiteks mängimas üksteise käppade püüdmise mängu. Seda sama, mida saab mängida ka ukse abil. Aga puurivõre on ka loomulikult piisavalt hea koht, mille vahelt oma käpakesi läbi torgata.

Valves

Tupsu tahab väga teiste kasside seltskonda. Ta on endiselt üks väga tubli kiisu, kes laseb endale ilusti pai teha ja naudib seda. Eriti miiluks muutub Tupsu aga siis, kui Sälli või Tormi tema puuri juures on. Siis nühib end hoolsalt puuri ja minu käe vastu, nurrub ja üritab teise kassiga juttu rääkida. Ma ei ole rohkem kordagi tema käest käpaga või hammustada saanud. Kuid hoian siiski hinge kinni, et mitte põhjustada talle ühtki negatiivset kogemust, mis võiks umbuskliku Tupsu tagasi tuua.

Elan siin mõnusat elu, nina toidukausis.
Söömiseks ei pea isegi pehmelt padjalt püsti tõusma.

Kindlasti läheb veel kõvasti aega, enne kui Tupsust saab täiesti usaldusväärne kass, kellel ei ole enam refleksi enesekaitseks käpaga virutada. Kuna ta on nii armsalt käitunud, võib kergesti kannatamatuks muutuda, tean seda. Ja kannatamatu inimene olen ma tõepoolest. Nii et täiesti omal kohal on teise kassiabilise, kellele ma oma hoiukiisude edusammudest hõiskasin, hoiatus, et ma ei ootaks, et Tupsu ja Sälli mul juba kahe päeva pärast koos süles istuksid. Aga sellegipoolest pakun vaatamiseks täna tehtud videot. See on juba parema kvaliteediga ja valgem. Hoiukodu esitleb: paikiisu Tupsu!

Rohkem pilte võib näha Kassiabi kodulehelt. Aga siin ka mõned viimase fotosessiooni tulemused.