Natuke pahane mõtisklus

Suurem osa mu tutvusringkonnast arvab ilmselt, et ma ei ole võimeline närvi minema või kellelegi halvasti ütlema. Olen ju nii vaikne ja rahulik inimene. Need on iseloomuomadused, mis mulle juba lasteaias külge mõeldi ning mida on minu iseloomustamiseks kasutatud siiani. Läbi põhikooli, keskkooli ja ülikooli. 

Teine, väiksem osa inimesi teab, et kui ma vihastan, siis võin väga vastik olla. Ma ei ole selle üle absoluutselt uhke, et kui miski mind väga häirib, siis lööb konkreetselt silme eest mustaks ja väga raske on end tagasi hoida. Tavaliselt ei ole muidugi mõistlik lasta emotsioonidel enda üle kontrolli haarata, aga vahel tahaks mõnele inimesele ikka tõesti kõik südamest välja öelda.

Ma ju tean, et Kassiabi kodulehel või Facebookis ei ole kuskil kirjas, et me anname kasse ainult väga headesse, teadlikesse, hoolivatesse peredesse, aga siiski ajab kohutavalt närvi see, kui inimene tuleb ülbelt meie käest nõudma endale hiirepüüdjat õuekassi kuskile kuuri alla, ja tahab saada konkreetselt seda kõige ilusamat, toredamat, sõbralikumat, uhkemat. Mind ajab närvi see, et need inimesed paistavad justkui arvavat, et Kassiabi kassid on  vabatahtlike jaoks midagi äärmiselt koormavat. Tülikad tegelased, kellest me tahame võimalikult kiiresti, maksku mis maksab, lahti saada. Mõned arvavad koguni, et oleme valmis peale maksma, et nad ainult meilt ära viidaks. Just hiljuti tuli Kassiabi infomeilile kiri, kus keegi kassihuviline uuris, mis esemeid kiisuga ka kaasa tuleb. Kas ikka liivakast, toit, transpordikast antakse ka kaasa?

Teine näide - tahan isast kassi, sest emane ju jääb tiineks ja saab pojad. Sest ilmselgelt peab kass omapäi mööda ilma ringi uitama. Ma ei poolda kassi steriliseerimist/kastreerimist. Aga sellest pole mul midagi, et minu isane kass käib ringi ja teeb soovimatuid poegi emastele kassidele, kelle omanikud samuti opereerimist ei poolda, aga vastsündinud kassipoegade supipotis uputamine on täiesti ok. Või siis kassiema ja poegade hülgamine tänavale, kus nad a) jäävad vastutustundlikumate kaaskodanike (nt MTÜ Kassiabi) kaela, b) kasvavad metsikuteks tänavakassideks, saades nuhtluseks ühiskonnale, c) surevad nälja, külma, haiguste, parasiitide kätte, halbade inimeste käe läbi või sõidukirataste all.
Kallid inimesed, just sellepärast on Kassiabi kassid kastreeritud ja steriliseeritud, et sellele nõiaringile ükskord lõpp teha. Kui te võtate meilt (tänavalt päästetud) kassipoja, keda te ei steriliseeri ja lasete omakorda tänavale hulkuma, on tulemuseks veel palju rohkem kodutuid, haigeid ja metsikuid kasse. On veelgi rohkem seda, mille vastu me võitleme.

Me näeme kõikide meile saabunud kassidega palju vaeva. Me kulutame nende peale oma aega ja energiat, rahast rääkimata. Me mängime nendega, toidame neid, teeme neile parasiiditõrje, jälgime nende tervist, vajadusel ravime, me püüame teha kõik õigesti, õiges järjekorras ja just nii, nagu vaja, et kassi tervis ei kannataks, et kõik oleks hästi. Me kammime nende pulstunud kasuka lahti, me vannitame neid. Paneme kiibi ja laseme vaktsineerida, steriliseerida. Anname ainult head ja kvaliteetset toitu. Kütame maja, et neil oleks soe. Teeme neile soojad pesad. Me hoiame neid süles ja nurrutame. Vaatame, et neil stressi poleks. Õpime neid tundma. Mitte ükski kass pole Kassiabis koormaks või soovimatuks külaliseks, kellest soovitakse vabaneda. Iga kass on meie jaoks oluline elusolend. Me naudime tema seltskonda ja me teame, mida see kass vajab. Sest ta on Kassiabi kass, ta on õnnelik kass, kellele langes osaks võimalus veeta vahepeatusena aega meie juures. Me oleme igasse kassi kiindunud.

Sellepärast ma ei taha anda Kassiabi kasse lauta või kuuri alla hiiri püüdma. Või järelvalveta ringi hulkuma, iga hetk ähvardamas võimalus sattuda rebaste või halbade inimeste saagiks, auto alla jääda või lihtsalt kaotsi minna. Ma tahan anda nad pereliikmeteks. Ma saan aru sellest, kui inimene ei saa teha kassi eest vastutasuks annetust, sest tal on rahaliselt raske olukord. Aga ma tahan siis näha, et ta on soe, hooliv ja armas inimene, kes mõistab nii meie pingutusi kui ka selle konkreetse kassi vajadusi, kelle ta endale võtab. Kass peab olema hoitud.

Mõned kindlasti leiavad, et on mõttetu mingite loomade pärast nii leili minna, kui maailmas on ju ometi nälgivaid lapsi. Et inimesed peaksid olema prioriteet number üks ja loomade pärast võimlemine tuleks ära lõpetada. Mõeldakse ka, et ma olen lootusetu kassitädi, kellel elus muid sihtmärke polegi. Et astun mööda kindlat rada vanatüdrukupõlve poole.

Ma ei leia, et kassidega tegeledes asetaksin loomad inimestest kõrgemale kohale või et see tähendaks, et Aafrika nälgivad lapsed ei lähe mulle korda. Ma lihtsalt arvan, et ma näen enda ees, siin ja praegu, ühte konkreetset probleemi ja annan enda panuse, et seda kõrvaldada. Ma arvan, et kõik probleemid vajavad lahendamist. Aga ma arvan ka seda, et inimene peaks olema suuteline valima oma võitlusi ja võtta enda kanda seda, mida ta kanda suudab ja tahab.

Pean tunnistama, et kassidega hakkasin ma tegelema täiesti juhuslikult. Või noh, päris nii ei saa siiski öelda - loomad on mulle alati meeldinud. Jah, paraku tihti rohkem kui inimesed. Loomad on lihtsad. Neil on pehmed kasukad ja nende kiindumus on ehtne ja igavene. Nad on huvitavad ja naljakad, nad on arusaadavad. Inimesed on keerulised, tihti arusaamatud, vahel julmad ja arutult ebaõiglased. Inimeste julmuse ees on loomad kaitsetud. Mina saan paljude kasside maailma paremaks muuta, kuid selleks, et positiivselt mõjutada ühe inimese saatust, on vaja palju enamat kui soe pesa ja täis toidukauss.

Ausalt öeldes olen ma jõudnud järeldusele, et kassidega tegeledes tegelengi ma tegelikult hoopis inimestega. Vabatahtlikuna tegutsemine - ükskõik mis alal - nõuab suhtlemisoskust. Samuti oskust inimesi hinnata. Ilmselgelt ei saa ma öelda, et ma kogu seda peent kunsti hästi oskaks, kuid alates novembrist 2012 olen kohe päris kindlasti kõvasti edasi arenenud.

Number üks asi, mille olen enda jaoks selgeks saanud, on see, et inimeste suhtumine loomadesse näitab ära, mis inimesega on tegu. Loomadest hoolivad inimesed on enamasti hoolivad ja vastutustundlikud ka oma elu teistes aspektides.

Teine asi on see, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab positiivseid suhteid teiste inimestega. Ma ei saa öelda, et minu hobiks on lihtsalt kasside aitamine, sest see pole tõsi. Minu hobiks on Kassiabi tervikuna, koos Kassiabi inimestega, kellega mul on head suhted. Sest me tegutseme ühise eemärgi nimel, mõistame üksteist, leiame omavahel huvitavaid jututeemasid, oleme meeskond. Ükskõik kui sotsiaalfoobik või introvert ma olen, just inimesed on need, tänu kellele on Kassiabi minu jaoks turvaline ja meeldiv koht.

Igatahes, novembris 2012 oleksin ma võinud valida ka ükskõik millise muu vaba aja veetmise võimaluse. Lihtsalt tundsin, et tahaksin lisaks tööl käimisele ja viltimisele veel midagi teha. Midagi sellist, millel oleks konkreetne ja silmaga nähtav tulemus, ja tegelikult ka midagi sellist, mis pakuks võimalust kuuluda mingisse seltskonda. Nii ma Kassiabisse sattusin. Ja olen selle üle rõõmus.

Ükskõik, kas keegi loeb seda või ei loe. Ükskõik, kas see jutt läheb kellelegi korda - igaühel on siin maailmas ju oma elu elada, omad huvid, eesmärgid ja arvamused. Ma lihtsalt sooviks, et kõik võiksid omavahel normaalselt läbi saada. Minu arvates on viljakas ja rõõmu toov suhtlemine üks parimaid asju üldse. See on see, mille nimel tasub elada ja olla avatud teiste inimeste mõtetele, tunnetele. Mitte peale suruda oma seisukohti, mitte teiste omadele kangekaelselt vastu puigelda, vaid olla lihtsalt huvitatud, vastuvõtlik ja aktsepteeriv. Kuidagi peab ju saama nii, et kõigil on maailmas mõnus olla. Inimesed, olge teineteise - ja loomade - vastu lugupidavad ja head. Palun hinnake pingutusi, mida teised heast südamest teevad.
Ma saan aru, et Kassiabi kassid on tegelikult kasside eliitklass. Nad ei ole ülearused tänavakõutsid. Kassiabi kassid on igati korras, terved, ilusad ja õnnelikud kassid. Teie jaoks, kallid tulevased kassiomanikud, oleme teie kassi korda teinud. Muuhulgas oleme vahel kulutanud kuid ja isegi aastaid sellele, et teda sotsialiseerida ja inimesega harjutada. Kui te tahate seda kassi, kellesse me oleme nii palju panustanud, siis peate te ka olema tema väärilised. Ei, see ei tähenda, et hakkaksime tegema mingeid põhjalikke taustauuringuid, koduvisiite või sobivusteste. Me tahame ainult näha, et te hoolite sellest loomast, kelle me teie jaoks korda tegime. Niimoodi näitate ka, et hoolite Kassiabi inimestest ja nende tööst.