Murelaps 1

Mul on neli hoolealust, kelle tuleviku pärast ma kõige rohkem mures olen: Ralf, Nunnu, Sälli ja Timmu. Olen nad kõik erinevatel aegadel tänavalt üles korjanud ja Kassiabisse toimetanud.

Nunnu oli esimene. Märtsis krõbeda külmaga tuli Kassiabisse teade, et Mustamäel on märgatud nelja kassipoega, kes elavad maa all augus soojaveetorude juures. Ma ei olnud siis veel kunagi tänaval kasse püüdmas käinud. Olin entusiastlik neid pisikesi aitama. Seda enam, et mul on auto ja olin end valmis igale poole transpordiabiks pakkuma.

Kassipojad tänaval

Sain algul kaasa tuba kahe vabatahtliku ja hiljem tuba ühe vabatahtliku. Kassipoegade püüdmine käib nii, et pärast väsitavat tööpäeva, kui on juba pime, sõidad Kassiabisse ja pakid auto peale suure kolaka püüdmispuuri ehk lõksu. Lõks on umbes 120 cm pikkune traadist risttahukas, kuhu pannakse sööt sisse ja kui kass puuri sööma läheb ja õige koha peale astub, vajub uks tema tagant kinni. Lisaks tuli kaasa võtta hästilõhnavat toitu ja suur rätik, mida puuri peale laotada, kui kass juba sees on - siis ta ei peksa ennast nii hirmsasti vastu puuri ja on rahulikum, kuna ta ei näe enam läbi võre välja ja arvab, et põgenemisvõimalust ei ole.

Püüdmispuur

Ühesõnaga, ma ei hakka siin pikemalt kirjutama, kui kohutavalt kurnav protsess see püüdmine on. Istuda tundide kaupa hiirvaikselt jäises autos ja käia iga natukese aja tagant külmunud toitu välja vahetamas, et see ikka lõhnaks. Muidugi iga kord, kui autost välja lähed, jooksevad kassipojad peitu ja lähemal ajal enam välja tulla ei julge. Ma ei teagi, kui kaua me seal augu ääres istumas käisime. Kaks nädalat vist ikka, peaaegu igal õhtul pärast tööd. Sest loomulikult ei lähe ju kassipoeg just siis ilusti-kenasti lõksu, kui sina tahad. Vahel me ei näinudki neid mitme tunni jooksul, istusid maa all peidus ja kartsid.

Aga igatahes kätte me nad lõpuks saime. Suur abi oli kohalikest elanikest, kes väga abivalmilt olid nõus oma aknast puuri jälgima, nii et meie saime koju minna ega pidanud autos külmas-näljas külmetama.

Kõik kassipojad osutusid poisteks :) Kolm mustvalget ja üks kena helekollane triibik, 3-4 kuud vanad. Koondnimeks said Tupsununnud. Algul olid nad hirmust šokis ja kartsid inimest hullupööra. Kaks läks ühte ja kaks teise hoiukodusse sotsialiseerimiskursustele. Toomas ja Rombike esimeses hoiukodus õppisid mõne aja pärast inimest usaldama ja leidsid endale päriskodud.

Toomas ja Rombike

Tupsu ja Nunnu, kes jagasid hoiukodu veel kolme kassiga, nii suuri edusamme ei teinud. Kui hoiukodu perenaine sel sügisel kolis, pidid ka Tupsu ja Nunnu endale uue peatuspaiga leidma.

Otsustasime, et juba 8-kuuseks saanud poisid lähevad enne kliinikusse kastreerimisele ja siis tulevad tuba kolme, kuniks mõnes hoiukodus koht vabaneb ja nad saavad edasisele sotsialiseerimisele minna - seekord eraldi. Hoiukodu perenaisel õnnestuski Nunnu kinni püüda ja kliiniku kaudu Kassiabisse toimetada. Aga Tupsu põgenes kaminalõõri ja sealt pööningule. Mis temast saab ja kas üldse saab, seda ei tea.

Tupsu ja Nunnu pesumasina taga peidus

Nunnu istub tuba kolmes puuris ja kardab. Kössitab nurgas padja peal, üritab end väikseks ja märkamatuks teha ning kui kellegi paikäsi läheneb, susiseb hoiatavalt. Ta ei ründa, aga ta ei usalda ka inimest mitte üks põrm. Mida teha? Täiskasvanud kassi on üsna raske inimesega harjutada. Peab olema väga palju aega, kannatust ja tahtmist. Kellel Kassiabis on aega? Ja kust me võtame vaba hoiukodu? Kõigil, kes on nõus hoiukasse võtma, on neid juba liigagi palju. Mul on hetkel kodus kolm kassi ja rohkem siia tõesti ei mahu. Ei tohigi mahtuda - selleks, et korralikku tööd teha, saab sul korraga käsil olla vaid üks kartlik kass. Kui neid on rohkem, ei saa ükski piisavalt tähelepanu.

Nunnu veel hoiukodus

Ma tahtsin neid väikseid kiisusid aidata. Tahtsin nad külma käest ära tuua ja neile mõnusad soojad, armastavad kodud leida. Nende püüdmine oli minu idee, seega on nüüd ka Nunnu minu probleem. Nunnu vajab kiiresti hoiukodu, kus temaga oldaks valmis tegelema. Teda peab iga päev silitama ja temaga juttu rääkima, mängima ja üleüldse pidevalt kohal olema, et ta inimese juuresolekuga harjuks ja end lõdvaks laseks. Nagu öeldud, võtab see kõik aega, ja kassiabilistel on juba käed-jalad tööd täis. Ma ei saa oma praeguseid hoiukasse ka lihtsalt välja visata. Ka neil on aega vaja. Minu jaoks oleks tõeline taevaõnnistus see, kui nüüd kuskilt ilmuks välja üks südamlik ja hooliv inimene, kes ütleks, et ta on valmis Nunnu enda juurde võtma ja temaga tegelema. See oleks lihtsalt suurepärane. Ma ise ei jõua kõike ja ootamatult kaela sadanud probleemid võtavad vahel põlvist nõrgaks küll. Just see teadmine, et on veel nii palju probleeme, millele lahendust ei paista, võtab jõu ära. Aga jõudu läheb vaja, kui tahta edasi tegutseda.

Nunnu ootab