Kuidas Ralf mu ellu headust tõi

Pühapäeval juhtus midagi väga toredat. Ralf leidis kodu!!! Ja ma usun, et seekord tõesti sellise kodu, kust teda enam välja ei lööda.

Nimelt võttis Kassiabiga ühendust üks noor paar, kes soovis kassi võtta. Nad olid välja valinud ühe hoopis teise kassi, ent edasise jutu käigus selgus, et aeg-ajalt on nende juures hoiul olnud ühe sõbra kass. Ja mitte niisama kass, vaid FIV-positiivne kass. Mis tähendab seda, et erinevalt niii paljudest teistest inimestest olid nemad kursis, et FIV-positiivsed kassid saavad kenasti eluga hakkama. Seega ei löönud nad ka kartma, kui Kassiabi inimene rääkis neile Ralfist ja tema diagnoosist.

Peagi saabuski rõõmus uudis: omavahel asja arutades olid nad otsustanud võimaluse anda just nimelt Ralfile. Kohe järgmisel päeval tuldigi Ralfikest vaatama ja loomulikult võitis see kaunis punane poiss oma tulevase pere südamed.

Pühapäeval siis kolis Ralf oma uude koju ja esmaspäeval saime juba imetoredaid uudiseid sellest, kuidas kiisu kõik korterisopid läbi uudistas ja sisekujunduse üle arvamust avaldas, siis mängides oma jalgpallistaarioskusi demonstreeris ja lõpuks väsinult pererahvale kaissu  magama puges. No nii armas, et pisar tuleb silma. Ralfil vedas, ja pidigi vedama, sest ta on nii-iii tore kiisu ja nii palju läbi elanud.



Ralf viimaseid päevi Kassiabis puuris

Uueks nimeks sai ta Diego - jalgpallikuulsuse Diego Forlani ja Jääaja tiigri järgi. Arvan, et see sobib talle väga hästi.

Tiiger Diego põsemuster

Seega on mul nüüd üks murelaps vähem, sest Ralfi/Diego pärast ma tõesti enam ei muretse. Ta on nii suurepäraste inimeste hoole all, et mu süda on täielikult rahul. Ning Ralfikese loo lõpetuseks tahaksin ma tänada ka seda toredat perekonda, kes mu lemmikpoisi Tartust tema eelmisest kodust Tallinnasse transportis. Nad ei lasknud kassil kurvalt transpordikastis näuguda, vaid võtsid ta kastist välja inimeste sekka ja laste sülle, ning ehkki nad eksisid Ralfikese äratoomisel ära ja tegid oma marsruudist 20-kilomeetrise kõrvalepõike, olid nad kohale jõudes naerusuised, sõbralikud ja soojad, ning jätsid kiisuga tõesti südamlikult hüvasti. Ja soovisid ka tema edasise saatusega kursis olla.
Ühesõnaga, kuna mul on selja taga mõningaid kogemusi, mis on kahjuks teinud minust (vähemalt ajutiselt) kibestunud ja inimloomuses pettunud isiku, on mul alati nii hea meel, kui vahel vilksatab selliste süngete muremõtete vahel ka päikesekiir. Ja see vilksatab nimelt siis, kui kohtan ülimalt toredaid ja hoolivaid inimesi. Inimesi, kellel ei ole ükskõik ja kes ei pea end maailma nabaks, vaid aitavad endast abitumaid. Ja mitte sellepärast, et endale ja teistele tõestada, kui head ja lahked nad on, ega ka mitte raha või kuulsuse pärast, nagu seda teevad egoistlikud "heategijad", vaid lihtsalt - seepärast, et keegi on hädas ja seepärast, et nemad saavad aidata. Loomulikult teeb heategu ka heategijal meele heaks, nii see peabki olema. Vahe on aga selles, et egoistlik "heategija" tunneb rõõmu sellest, kui hea ja tubli inimene ta on, aga päris heategija tunneb rõõmu sellest, et keegi sai abi.

Aga häid ja toredaid inimesi on päriselt olemas ja see annab mulle lootust. Et võib-olla ei olegi maailm nii vastik paik. Õigemini - maailm on kindla peale vastik, ebaõiglane, pahatahtlik, egoistlik ja julm paik. Aga kui selles maailmas on kas või käputäis neid, kes päriselt hoolivad, on inimesel võimalik meelemõistust säilitada ning pingutada edasi selle nimel, et vähemalt iseenda ja oma lähedaste ümber luua see veidike helgem reaalsus.

Iseenda helgema reaalsuse eest pean ma kindlasti tänama kasse. Sest kui ma ei oleks hakanud tegelema kassidega, ei oleks ma ka kunagi kohanud neid nii paljusid HÄID ja hoolivaid inimesi, kes on nüüdseks mu elu puudutanud.