Esimene postitus - kuidas kõik alguse sai

Et alustada algusest, tuleb rääkida eelmise aasta novembrist, kui ma otsustasin hakata MTÜ Kassiabis vabatahtlikuks. Elasin siis üürikorteris ja mõtlesin, et sinna pole mõistlik looma võtta ja lähen siis tegelen kiisudega mujal. Aga juhuslikult oli just siis Kassiabis juhtunud üks selline sündmus, mida muidu naljalt ei juhtu. Nimelt üks kiisu nimega Nurrik oli suures hoiukodus poeginud. Kassiabis kassid ei poegi. Kõik täiskasvanud kassid kastreeritakse ja steriliseeritakse, ka tiined. Ikka sellepärast, et ei tekiks juurde soovimatuid kassipoegi, keda pole mitte kuskile panna. Tänavalt tulnud kassid on sageli tiinuse ajal haigusi läbi põdenud, alatoitluses olnud ning ei saa iseendagagi hakkama, mis siis veel poegadest rääkida. Poegadel võivad olla väärarengud ja nad võivad olla usse nii paksult täis, et need vingerdavad suust ja ninast välja ning kassipoeg imetakse verest tühjaks või sureb ussitoksikoosi. Vahel on looted kõhus juba surnud. Inimlikum on mitte lasta poegadel sündida ja päästa nende ema.
 

Nurrik

Nurrikulegi oli opiaeg juba kinni pandud, kuid just kliinikussemineku eelõhtul otsustasid ta kaks pojakest siiski sündida. Mis siis ikka, tuli nad suureks kasvatada. Hoole ja armastusega, muidugi. Selleks ajaks, kui mina Kassiabisse jõudsin, olid Tormi ja Vurrik umbes kolm kuud vanad ja äsja seenhaigusest (rahvasuus "kassihaigus") terveks saanud. Loomulikult ei teadnud ma siis kassidest mitte kui midagi - peale selle, et ma neid kohutavalt armastan, nagu tegelikult kõiki loomi. Tormi oli nagu ema suust kukkunud, üleni must, suurte kollaste silmadega ja kohutavalt armas. Ma ei suutnud talle "ei" öelda. Varsti oli see hüperaktiivne, ulakas ja lakkamatult nurruv karvakera mul kodus. Minu esimene päris isiklik loom.

Tormi umbes pooleaastaselt


Sealt edasi läks kõik päris kiiresti. Alguses oli mul plaan käia kord nädalas tuba kolme koristamas (Kassiabis on toad numbrite järgi jagatud - tuba üks, tuba kaks, tuba kolm ja lisaks veel sinine "zen"-tuba kiisudele, kes suures kassiseltskonnas stressavad; kaminatuba, kuhu oleme vajadusel paigutanud kiisud, kes teistest eraldamist vajavad, ja kolatuba, mis on olnud karantiinitoaks seenelistele või siis samuti andnud peavarju eraldamist vajavale kassile). Aga siis lahkus Kassiabist tuba kolme senine toavanem ja kuidagi juhtus nii, et uueks sain mina - kuigi olin Kassiabis olnud vaid paar kuud ja endiselt roheline mis roheline. Ma ei saa öelda, et see mulle meeldinud ei oleks. Tegelikult meeldib mulle väga ajada "oma asja", midagi korda saata, korraldada, organiseerida ja pärast näha tulemusi. Seda kõike saab muidugi pühendunult teha ainult siis, kui valdkond sulle tõeliselt südamelähedane on. Enne Kassiabisse tulekut olin ma vist täitsa mitu aastat osinud seda "oma" seltskonda, inimesi, kellega koos oleks hea ja vaba olla, ning seda tegevusala, mis mul silmad särama paneb ja kus ma saaksin midagi reaalselt korda saata, ennast kuidagi rakendada.

Äsja remonditud tuba kolmes

Muidugi on elus nii, et kui ennast millelegi täielikult pühendad, toob see kaasa palju rõõmu ja rahulolutunnet, aga samuti ka südamevalu. Vahel on neid äärmuslikke emotsioone nii palju, et mõtlen - ma lihtsalt enam ei jaksa. Kassid on armsad, toredad, naljakad, suurepärased. Kui nad mängivad, vaatan seda naeratusega ja imestan ikka ja jälle, kui lihtne on olla õnnelik. Kui vähesest piisab, et elust rõõmu tunda. Kass on õnnelik, kui tal on väike pall või kommipaber, mida käpaga suskida ja koomiliste hüpetega taga ajada. Mina olen õnnelik, et kass on õnnelik ja et mul on privileeg tema õnnest osa saada. Ja kui kass õndsalt magab, mõnusalt pehmesse patja vajunud, käpad taeva poole, tundub mulle, nagu oleks ilmast kadunud kõik mured ja maa peale laskunud igavene rahu.

Sälli mängib

Aga kassidega on ka muret. Mida vastutavama rolli endale võtad, seda suuremad su mured on, ja seda tõenäolisem, et klaarima pead neid üksi. Järgmises postituses räägingi oma murelastest. Sest neist peab rääkima.