Mureta laps Musti

Vahepeal tuleb kirjutada ka neist, kel muresid ei ole, või õigemini on ainult üks, kergesti ületatav mure, ehk siis kodumure. Täna siis tahaksin kirjutada natuke Mustist, kes on üks mu kahest hoiukassist.

Musti on sündinud 10. mail Muhumaal. Ühte mahajäetud talumajja ilmus emakass ja poegis seal. Poegi oli kolm. Kasvatas pojakesed enam-vähem kaelakandjateks ja siis kadus ära. Naabrid hakkasid poegi toitma ning kaks neist kasvasid julgeteks kassipoegadeks, üks jäi arglikuks. Sügise saabudes oli vaja kassikestega midagi ette võtta ning hakati uurima võimalusi varjupaikades ja kassiühingutes. Loomulikult polnud mitte kuskil kohti, sest teatavasti on sügiseti palju kasse ja ja kassipoegi suvilate juurde maha jäetud ja seega ka kõik hoiukodud neid paksult täis. Kui meeleheitel inimesed hakkasid rääkima sellest, et viivad siis pisikesed Tartusse surmasüstile, mõtlesin, et mis need paar kassikest ära ei ole, panen nad vannituppa puuri, lasen ära vaktsineerida ja sai kokku lepitud, et edasi lähevad nad siis meie kassipoegade-esihoiukodusse Mare juurde.

Inimesed tegid siis spetsiaalselt suure ringi ja sõitsid Muhumaalt Tartusse Tallinna kaudu. Arglik pojuke oli vahepeal kahjuks metsa kaotsi läinud, võib-olla sai rebaste söödaks, ja kõige julgemale kiisukesele oli Tartus kodu leitud. Seega sain mina enda juurde vaid Musti, kes näeb välja selline:

Musti

Ehk siis süsimust, sile ja läikiv, kollakasroheliste silmadega kassipoiss, kes praeguseks hetkeks on umbes 5 ja pool kuud vana. Minu arvates on see uude koju minekuks parim iga. Sest kassipoeg ei ole enam abitu titt, vaid juba päris asjalik, ning ta iseloomu on juba näha. Päris pisikest võttes ei tea kunagi, milline kiisu temast kasvab.

Musti kohta on juba teada, et ta on julge, hakkaja, rõõmsameelne, mänguhimuline, hell ja lähedust otsiv poiss. No nii armsa iseloomuga, et mul on tahtmine ta endale jätta :) Aga seda ma siiski endale lubada ei saa.

Musti ja Tormi

Ta on täielik nurrumootor, kogu aeg põriseb. Eriti siis, kui inimene läheduses on. Kui Musti inimese lähedale satub, siis ta jookseb kohe juurde, vaatab oma suurte silmadega otsa ja surub ennast usalduslikult inimese vastu, loomulikult iga hetk nurrudes. Ja kui ta üles tõsta, laseb ta end täiesti lõdvaks ja lubab end igat moodi sättida ja väntsutada. Vähe on kasse, kes end süles nii vabalt tunnevad. Enamik kasse hakkab vastu puiklema, tõmbub krampi ja tahab maha hüpata. Aga mitte Musti. Tema jaoks on täielik õnn, kui ta sülle saab. Eriti meeldib talle end põlvede peal kerra tõmmata, ennast mõnusalt sisse seada ja siis käppadega sõtkuma hakata, ülimat naudingut väljendav nägu peas. Ma lihtsalt ei saa teisiti, kui kogu aeg nunnutan ja kallistan teda :) Ta on ju lihtsalt nii imearmas pisike soe pundar, kes hellituste üle veelgi rohkem pöördesse satub. Kerib end su süles mõnuledes selili ja laseb end kõhu pealt paitada, siis aga kargab äkki püsti, et sulle lõua alla pugeda ja oma peakesega su nägu müksida.

Olemuselt on Mustike ikka veel pisike kassipoeg, kes tahab hullata ja naljakalt ringi joosta, saba seljas. Ka tema häälitsused on kassipojale omaselt peened ja heledahäälsed, nii et "näu!" kõlab rohkem nagu "piiks!".

Loomulikult on ta ka täiesti väsimatu mängija, võib mitu tundi järjest nööri otsas olevat mänguasja taga ajada. Mängud on tal küll poisilikult tormakad ja jõulised, aga millisel kassipojal ei oleks :)

 

Musti mängib

 

Musti sobiks ülihästi lastega perre. Just sellisesse, kus lapsed on loomasõbrad ja endale pisikest lemmikut igatsevad. Sest Mustit saab peaaegu lõpmatuseni süles kussutada ja nunnutada, ta ei hakka sellele kunagi vastu. Ja üldse on ta väga tubli, leebe ja kannatlik kassipoiss, kelles pole mitte  mingit agressiivsust. Pidage meeles, et selliseid kasse on vähe. Kasse, keda saab täielikult usaldada.

Seepärast annan ma Musti ainult kõige paremasse koju. Teda tuleb hoida ja hellitada, anda talle kvaliteetset toitu, regulaarselt vaktsineerida ja pidada teda täieõiguslikuks pereliikmeks. Hetkel on ta täiesti saadaval ja ootab motivatsioonikirju sellistelt peredelt :)