Sälli

Sälli ei ole mingi tossike väntsutatav mängukass. Ta on äärmiselt armas ja huvitav omaette ISIKSUS. Ta on tõeline seltsidaam ja sõber, ta on see kass, keda sa hakkad endale tahtma niipea, kui temaga natuke pikemat aega samas ruumis viibid. Sälli on tõeline daam - kauni kasukaga, graatsiline, nõtke, ilusa näoga, suurte sinakasroheliste silmadega, aktiivne, uudishimulik ja rõõmus, samas tütarlapselikult häbelik, ning peab üle kõige lugu puhtusest ja käsitööst.

Olen ilus puhas preili!

Suurema osa päevast Sälli - nagu enamik teisi kassegi - lihtsalt magab. Aga kui ta üles ärkab, võid kindel olla, et tema jälgimine ei muutu kunagi igavaks. Esiteks oskab ta endast nii tohutult armsa ja ilmeka mulje jätta, et sa lihtsalt pidevalt naeratad omaette, kui teda vaatad. Tema näoilmed on täielik ekstraklass - kelmikalt küljele kallutatud pea, suured ümmargused silmad ja sinna juurde käiv äärmiselt üllatunud  "murrrrr?!" Üleüldse on ta väga jutukas kass, kõnnib ringi ja seletab pidevalt midagi, samal ajal sulle sügavtõsise pilguga otsa vaadates - kohe aru saada, et ta räägib just nimelt sinuga, seejuures nii usalduslikult, keskendunult ja vandeseltslaslikult, et pole mitte mingit võimalust, et sa ise samamoodi vastu näuguma ei hakka :) Nii me siis jutustamegi Sälliga iga päev.

Murrrrr?!

Sällis on meeletu kogus uudishimu ja mängulusti. Nagu ma juba varem olen maininud, on ta kass, kel on imeline omadus tunda rõõmu pisiasjadest ja selle pulbitseva elurõõmuga muuta ka enda ümber olevate inimeste maailm hoopis päikselisemaks paigaks. Ta võib kümme minutit järjest kõige ehtsama vaimustusega mängida tillukese kiviga, mis perenaine oma jalanõudega sisse toonud on. Või siis kallutab end üle kratsipuu ääre ja hakkab entusiastlikult taga ajama oma vehklevat saba, mis ripub alla teiselt poolt. Aga kui hoiukodu perenaine võtab välja heegelnõela või vardad, siis on Sällit täiesti võimatu eemal hoida. Ta tuleb ja istub sinust 5 cm kaugusele, pilk naelutatud liikuvatele kätele, ja keerab oma pead siis ikka ühes ja teises suunas, ülikeskendunud nägu peas. Kui ta inimeste keeles räägiks, siis ütleks ta pidevalt midagi sellist nagu "Täitsa lõpp, kui põnev!!!", "No ma ei usu oma silmi!!!", "Kas sa PÄRISELT ka heegeldad või?!"

Kas sa heegeldad? Sa HEEGELDAD!!!

Vahel avastab ta mööda kõndides, et sa teed käsitööd. Siis istub teisel pool diivanilauda potsti maha ja siis on teada, et nüüd tuleb tähelepanelikult jälgida - õige pea hakkab Sälli pea lauaserva varjust üles kerkima. Kerkib ja kerkib ja kerkib, siis ilmub nähtavale kael ja lõpuks ka pool keret, sest Sälli esijalad kerkivad maast mahti ja kael venib meetriseks, et ikka kõike-kõike ideaalselt näha :) Sellisesse poosi kangestub ta mitmeks minutiks, suutmata oma pilku heegeltöölt eemale kiskuda :)

Siin lõhnab käsitöö järele...

Sama suure uudishimuga suhtub ta ka mõnda saatesse, mis telekast tuleb. Enne panin ma tähele, et talle meeldisid ETV pealt tulnud pingviinifilmid. Ta istus teleka ees ja vaatas korralikult terve saate lõpuni, ja kui see ära lõppes, siis läks ära. Nüüd ma tean, et talle pakub huvi ka Simpsonite multikas. Täpselt samamoodi peatub poolelt sammult, kui avastab, et see tuleb, istub maha, kerkib vaikselt tagajalgadele, esikäppad rinnal konksus, ja vahib keskendunult ekraani, näol ülimat vaimustust väljendav ilme "Ohhhhhh!"
Aga tuleb välja, et kassidele tehakse ka spetsiaalseid multikaid, nagu näiteks "Musträstad". Sälli on sellise tööstuse jaoks muidugi ideaalne sihtgrupp, ta on niiiiii-iii huvitatud, kui üldse vähegi olla saab. Siin videos vaatab Sälli "Musträstaid".

Sälli mängimise stiil on armas, vaikne ja tütarlapselik, samas kumab ta käitumisest pidevalt läbi seda tohutut kõikehõlmavat uudishimu, millega ta maailma suhtub. Ja ükskõik, mida Sälli teeb, iga natukese aja tagant ta peatub ja puhastab end korralikult siit-sealt. Tal lihtsalt on selline suur puhtusevajadus, mis jätab temast veelgi delikaatsema ja naiselikuma mulje. Seda pole muidugi vaja mainidagi, et liivakastikombed on tal laitmatud. Mitte ühtki korda pole "õnnetust" juhtunud, ja ta on siin minu juures olnud juba augustist.

Roosa-käpatalla-demonstratsioon

Mis puutub julgusesse ja selle kogumisse, siis on endiselt näha, kuidas ta iga päevaga areneb. Ta on seltskondlik ja suure lähedusevajadusega kass, kuid häbelikkus jääb veel veidi ette. Kui ma koju tulen või hommikul ärkan, siis on Sälli rõõmus. Jookseb vadistades ja kurrudes vastu ja hakkab end demonstratiivselt lähedalasuva mööbli vastu hõõruma. Siis ma pean niimoodi selja tagant lähenema, et ta otseselt kätt ei näe, siis ta naudib paitamist tohutult ja nurrub, kuis vähegi jaksab. Endiselt mängime seda mängu, et tema kõnnib ees ja mina kõnnin paitades tal järel :) Kuid Tormil näiteks on sama komme. Ta ei jää kunagi seisma, kui talle pai teha. Kõnnib aga muudkui edasi. Tema arvates on see täiesti normaalne, et massaažiteraapia järgneb talle, kuhu iganes ta ka ei läheks :)

Idüll kahe volaskiga

Varem või hiljem jõuab Sälli ikka välja oma lemmik-korrusele kratsipuu otsas. See on tema pärusmaa, seal tunneb ta end kõige kindlamalt. Seal siis vingerdab nurrudes ja nühkides edasi-tagasi ja mina muudkui paitan ja kiidan, kui tubli tüdruk ta on. Aga ma näen, et tal tuleb julgust järjest juurde. Järjest väiksemaks kaob see vajadus oma turvatsooni taganeda. Ta ei põgene mu eest enam paaniliselt, vaid jalutab nagu muuseas eest ära, aeg-ajalt peatudes ja vaadates, kas ma ikka tulen järele :)

Nühhhkk!

Sälli on minu juures olnud juba pool aastat. Muidugi on ta mulle südame külge kasvanud. Tema aga on minu kodu omaks võtnud ja peab seda ka enda koduks. Ta on siin õnnelik, ta on täielikult harjunud, ta tunneb end turvaliselt ja kaitstuna. Raske on temast loobuda, kuid ma loodan siiski, et kusagil leidub üks tore ja hooliv inimene, kes tahaks minu pisikese Sälli võtta päriseks enda hoole alla ja pakkuda talle seda sooja, mõnusat ja armastavat kodu, mida ta vajab. Ma annaksin Sälli hea meelega koju, kus teda võetakse pereliikmena, kes jääb, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Ma tahaksin, et mu väike Sälli leiaks endale sama ideaalse kodu, nagu tema vend Ralf.

Mis mõttes sina õmbled?
See riie siin põrandal on ju minu asemeks justkui loodud!

Nii kui perenaine pilgu kõrvale pöörab,
ronime poolelioleva õmblustöö otsa pikutama.

Naistepäevajärgsed kassimõtisklused

Marilis on vahepeal olnud vaheldumisi hästi laisk ja hästi hõivatud, nii et blogi on kippunud unarusse jääma. Muidugi ei tähenda see aga seda, et unaruses oleksid kassid. Seda võimalust nad lihtsalt oma (hoiu)perenaisele ei jäta - nad on alati pildis, alati lähedal, midagi toimetamas, häälekalt mööda korterit ringi kappamas, suure nurru saatel mööda jalgu nühklemas - ühesõnaga elamas oma turvalist, toredat ja aktiivset kassielu ja alati kuidagi inimesele oma olemasolust märku andmas.

Hetkel on mul siin jälle ainult kaks kassi - püsielanik-marakratt-esihuligaan Tormi ja maailma kõige parem meelelahutaja, häbelik, kuid ääretult uudishimulik ja mängulustiline Sälli.

Kuhu jäid siis Ruudi, Vürfel ja Tripsu? Vennad on juba oma päriskodudes, Tripsu aga kolis esialgu hoiule ühe minu tuttava juurde, kus pakub seltsi teisele emasele kassile.

Ruudi sai koju kõige esimesena, 13. veebruaril. Ma läksin kassipoegadega Kassiabisse vaktsineerima, aga samal ajal oli seal külas üks vene perekond, kes endale kassi valis. Nad olid muuseas meie super-loomaarst Larissa tuttavad, pereema oligi ise ka loomaarst, kuid hetkel mittepraktiseeriv. Ühesõnaga olin oma kassipoegadega õigel ajal õiges kohas. Kes teab, kas Ruudi oleks ka muidu nii kiiresti nii toreda kodu leidnud. Kodu on saatnud ka uudiseid - algul oli Ruudike muidugi häbelik ja elas peamiselt saunas, kuid nüüdseks on juba palju julgem. Mul on nii hea meel, et ta on loomateadlike inimeste juures, kes ei pidanud enda jaoks takistuseks seda, et kiisu on alles pooleldi sotsialiseerimata tänavatriibik. Ka toidu ja hoolitsuse pärast ei pea kindlasti muretsema. Pere on kassiga igati rahul.

Siin ka üks pildike Ruudist uues kodus. Poseerida oskab ta igatahes väga armsalt :)

Kuigi Ruudi sai esimesena koju, oli tegelikult Vürfel see, kes esimesena broneeriti. Pole ka ime, sest üllatuslikult oli tema näol tegemist täiesti stressivaba nurruloomaga :) Poleks iial arvanud, et ta on tänaval kasvanud kassipoeg - hirm inimese ees sulas esimeste päevadega ja välja koorus üks täiesti usaldav ja julge loomake, kes ronis ise sülle, tolgendas pidevalt jalus ja hõõrus end andunult nurrudes inimese näo vastu. Ta oli sama suur hellik ja musikiisu nagu minu absoluutne südamepoiss Musti, keda ma tegelikult endiselt natuke taga nutan. Seepärast ongi hea meel, et Vürfel lahkus mu juurest nii kiiresti. Sellistesse jäägitult usaldavatesse loomadesse kiindud lihtsalt nii sügavalt ära. Mida kauem nad su juures on, seda raskem ja valusam on neil minna lasta.

Vürfel sai samuti superhea kodu. Ta võeti teiseks kassiks täiskasvanud kassipoisi Piiksuvana kõrvale :) Vürfli pererahvas sõitis talle järele Viljandist, kus ta saab nüüd elada oma majas, kuid pange tähele - tubase kassina. Kass ei pea õues käima ja võib ka toas täiesti täisväärtuslikku, õnnelikku elu elada. Niipea, kui kass ületab ukseläve ja õue astub, on sinu käed seotud. Sa ei saa tema heaolu eest enam mitte kuidagi vastutada. Mul ei ole muidugi mitte mingit õigust inimestele öelda, kuidas on õige kassi pidada. Aga ma saan kindlalt öelda seda, et ma ei taha, et minu hoole alt tulnud kassid läheksid õues kaotsi, saaksid viga või surma.

Vürfli uue perenaise kiri, saadetud siis, kui kiisu oli umbes nädal aega nende juures olnud:

Kiskal läheb väga hästi, on julge, sööb hästi ja palju, on aktiivne ja lõbus. Alguses meie vana kiisu natuke kartis väikest kiskat, aga nüüd juba kihutavad mööda maja ringi. Ussirohi sai ka antud. Ei oskagi midagi muud öelda, kui et oleme väga rahul kiskaga ja loodame et tema on ka meiega rahul. Öösel magab ta meie voodis kahe padja vahel ja pea paneb mulle kaela peale ja eriti meeldib talle vastu nina nühkida e. nossutada.

Ja pildid ka:

Vot nii :) Aga Tripsuga juhtus ka selline lugu, et ta juhtus olema õigel ajal õiges kohas. Vahepeal hakkas juba tunduma, et ma ei saagi kasse kellelegi näidata, ilma et nad mul kohe käest ära võetaks :) Mis on tegelikult ju positiivne. Igatahes kutsusin külla sõbranna, kellega koos eelmisel suvel Lasnamäe kassikolooniast 9 kassipoega ära tõime. Sel hetkel ei olnud ta veel mu sõbranna, vaid lihtsalt üks Lasnamäel elav noor kassisõbralik naine, kes oli avastanud oma maja lähedalt palju hulkuvaid kasse ning palus Kassiabilt abi. No ja nii see läks. Ma ju ütlen, et kassid viivad sind kokku toredate ja huvitavate inimestega. Ühesõnaga külas olles tegi ta suht kiiresti ettepaneku, et võtab ainsana järele jäänud kassipoja Tripsu hoopis enda juurde hoiukodusse, et mul jälle vaba koht tekiks ja saaksin mõnda uut abivajajat aidata.

Tripsu on nüüd hoiul tema juures, kuid siiski endiselt minu vastutusel. Temast kirjutan ja kodu otsin talle mina. Tripsu on julgemaks muutunud ja kohaneb oma hoiukodu perenaisega iga päevaga järjest enam. Võõral inimesel võib ta endiselt alguses eest ära joosta, aga nii kui sülle saab, on kohe suur põrin lahti ja vaja hästi palju pai saada :) Ta on ka hakanud miilustama ehk ennast inimese vastu nühkima. See on jälle üks asi, mis näitab, et kass on enesekindlust kogunud ja tunneb end lõõgastunumalt (Sälli näiteks ei ole siiani mitte kordagi end minu vastu nühkinud). Hiljuti hakkasid tal hambad vahetuma. Järelikult on tal nüüd siis vanust umbes 5 kuud, sest varem need ei vahetu. 

Siin on ka meie ainsast järelejäänud koduotsijast mõned uued pildid.

Kassipoegade uudised on end nüüd ammendanud, jäänud on vaid Sälli, ja tema jaoks teen ma kohe eraldi teema, sest ta on seda väärt.

Kodu-uudised Tupsult

Aga siit tulevad nüüd Tupsu kodu-uudised. Noormehel läheb nii hästi, kui üldse minna saab ja tal ikka vedas hullupööra, et nii mõistva ja toreda kodu leidis. Täitsa uskumatu, et saime Kalamaja pööningult kätte nädalaid hulkunud musta, kõhna ja tigeda kassi, kes endale ühtki inimest ligi ei lasknud ja igasugusele lähenemiskatsele vastas välkkiire käpalöögiga, nii et inimesed, verised ja haavunud, pidasid paremaks temast eemale hoida. Aga mis on temast nüüdseks saanud? Üks musimaias, mänguline ja uudishimulik kodukass, kes ennast uues kodus täiuslikult õnnelikuna tunneb. Täielik metamorfoos, mis juhtus tegelikult vaid loetud päevadega. Miks Tupsu niimoodi muutus, seda teab ta ilmselt vaid ise. Ühtki kemikaali, rahustit, antidepressanti ega erilist toitu mängus ei olnud. Järeldus saab olla vaid üks: paikiisu oli temas kogu aeg olemas, ootas vaid väljapääsemist.

Tupsu perenaise esimene kiri, saadetud umbes kaks ja pool nädalat pärast kojuminekut.

Tere!

Võib vist küll öelda, et Tupsul läheb päris hästi. Ta on juba kenasti sisse elanud ja väga julgeks muutunud. Isu on väga hea. Praegu sööb ta Royal Canini krõbinaid ja konserve ning öösiti mehega (kes on veendunud, et kass vajab vaheldusrikast toitu) kala ja kalapulki. 

Alguses oli ta täiesti hääletu, aga nüüd ta ajab meiega näugudes juttu (ja tal on ülikoomiline ebamatšolik õrn hääl) ja otsib ise kontakti. Ta tuleb ise ligidale, ajab juttu ja hakkab pai norima, paar korda oleks miilustades peaaegu et isegi sülle roninud. Muidugi peab temaga natuke ettevaatlik olema, sest kui liiga hoogu sattuda, on see küüntega käpp kiire käima, mees ja mu vend on mängides ja silitades siiski küünistada ka saanud. 

Ta on ka uudishimulik, ükskõik mida me teeme, tuleb ta ligidale uudistama ja on tohutult mängu täis. Näiteks armastab ta väga köögis olevaid kaltsuvaipu, nende peal ta hüppab ja rullib need mitu korda päevas kokku. Eile näris ta puruks ühe haldjakepi, mis maha vedelema oli jäänud. Vahepeal ajab ta oma saba taga või mängib muude maast leitud asjade, nt kastanimunadega. Need tema spetsasjad ei paku talle erilist huvi, nagu ka kraapimispuu, mina ei ole kordagi näinud, et ta seal küüsi teritaks, ta tahab need ikka diivani sisse lüüa. Vahepeal närib ta natuke potililli. Ühel ööl oli ta kätte saanud paki kuivatatud kanasnäkkidega, see oli puruks kistud ja sealt osa ära söödud.

Selle aja jooksul on meil tegelikult olnud ainult kaks pahandust - ühe korra pissis ta tütre voodisse ja ühe korra mehe padja peale. Ma nägin eelmisel nädalal siin töö juures kolleegi, ka Kassiabi vabatahtlikku, kes küsis Tupsu järele ja tema arvas, et ehk on mingi põiepõletik, aga ma tegelikult ei usu seda, ei ole nagu sedamoodi. Praegu oleme teinud lihtsalt nii, et magamistubade uksed tema nina eest kinni hoidnud ja (kolm korda üle vasaku õla), praegu on ta ilusti kastis käinud. Magamistoad meelitavad Tupsut küll nii väga, kui keegi hetkekski ukse lahti unustab, on Tupsu kohe voodisse magama roninud. 

Ma ei ole veel korralikke pilte teinud, aga saadan mõned telefoniga klõpsitud võtted.

(Kommentaariks siis nii palju, ehk on kellelgi sellest teadmisest kasu: põiepõletikuga kass pissib tõesti valedesse kohtadesse, kuid siis on see käitumismuster pikaajalisem. Tupsu puhul on pigem tegemist ebakindlusega - kuna koht on talle siiski veel uus, siis võib ta proovida märgistada oma lõhnaga kohti, kus inimese lõhn on kõige tugevam. Voodi on kindlasti selline koht. Lahenduseks ongi uste kinnihoidmine, kuni kass end kindlamana tunneb ja ei tunne enam vajadust märgistada.)

Teine kiri, saadetud neli päeva pärast esimest.

Ta koduneb iga päevaga aina rohkem ja on meiega juba nii kenasti harjunud. Hommikuti on tal hea meel, kui me ärkame, siis ta tervitab meid oma piiksumisega (seda tema häält on raske näugumiseks nimetada :)), keerutab jalus, tahab pai ja tähelepanu. Üldse on aru saada, et tegu on ühe paraja helluserotiga. Silitamise peale läheb nurr kohe lahti ja hakatakse mõnust püherdama. Hästi tihti läheb selline suur mäng ka lahti, kus Tupsu kihutab korteri ühest otsast teise ja siis jälle tagasi.

Lõngakeraga pilt on siis tehtud, kui ma diivanil kudusin ja Tupsu mulle appi tuli. See on küll tõsi, et kuna meil on laps majas, siis igasugu träni kipub rohkem vedelema kui muidu ja sellega peab tähelepanelik olema.

Saadan Tupsust paar parema kvaliteediga pilti, mis ma eile tegin. Kahjuks üks ei ole targem kui teine, kui ma Tupsut pildistasin, tükkis tüdruk ka pildi peale, nii et osad on neist kahest koos. Aga sealt on vähemalt näha, et Tupsu ei karda üldse meil lähedal olla.

  

(No vaadake vaid neid poose - kohe näha ju, kui hästi meie noormees ennast tunneb :))

Ja, palun väga, tänahommikused uudised: Meie oleme Tupsuga praegu väga rahul, ta on nii tore kass. Eile õhtul ronis ta isegi mulle ja tütrele sülle, seda ta varem ei olnud julgenud teha. 

Vot sellised lood siis rubriigis "Tupsu imeline muutumine". Ma räägin, et kassid toovad nii palju rõõmu ja rahuldust. Esiteks on nad lihtsalt sellised väikesed klounid, kes teevad kogu aeg midagi huvitavat ja naljakat ja kelle jälgimine on puhas meelelahutus. Silmadele palju kasulikum kui arvuti või televiisor. Teiseks, nagu juba mitmeid kordi korrutanud olen, loomadega tegelemine toob sind lähemale headele ja toredatele inimestele. Ja noh, vabatahtlikutöö ise on samuti üks rahuldustpakkuv asi. Tulemuste nägemine annab nii palju motivatsiooni juurde, annab jõudu, et jätkata.

Uued lapsed

Ma just lubasin endale, et üle kolme kassi korraga ma siia korterisse ei mahuta, aga nüüd on mul neid viis. See on aga erand, sest kolm kassipoega käivad omavahel komplekti.

Nad on pärit Mustamäelt Seemne tänavalt, samast kohast, kust Tupsu. Ehk siis on nad siiani kolmas pesakond kassipoegi, kelle sealt ära toonud oleme. Ema on neil teine, aga kindla peale on nad Tupsu, Nunnu, Toomase, Rombikese, Lalo, Dado ja Teddy'ga suguluses, sest neid sarnasusi näojoontes ja kasukamustris ei saa ignoreerida. Kõige rohkem meenutavad nad muidugi Tupsut, on samasugused klassikalised triibikud.

Tahaksin siin blogis ka kindlasti tänu avaldada Seemne tänava kohalikele noortele, kes kassikeste pärast muretsesid ja aitasid meil kahte viimast pesakonda püüda. Õigemini olid nad nii tublid, et püüdsid neid ise meie püüdmispuuriga. Meil oleks olnud väga raske päevi ja nädalaid leida inimesi, kes saaksid pärast tööpäeva Kassiabisse sõita, püüdmispuuri auto peale laadida, sinna kohale sõita, puuri üles panna ja tundide kaupa autos istudes luurata ja valvata, millal keegi sisse läheb. Sealsed inimesed võtsid aga püüdmise ja valvamise enda peale, nii ei pidanud me pidevalt edasi-tagasi sõitma.

Eks muidugi oli püüdmisega muret ka. Kassipojad koos emaga elasid maa all soojaveetorude juures. Vahepeal olid nii krõbekülmad ilmad, et nad ei tulnud mitu nädalat maa alt väljagi, ehkki kohalikud panid iga päev puuri üles ja vahetasid seal pidevalt toitu, et see ikka hästi lõhnaks. Ma ei kujuta ette, kuidas nad seal üldse elus püsisid. Sööma peab ju ometi ka külmaga. Aga see selleks, niipea, kui ilmad soojemaks läksid, olid nad kõpsti puuris. Kõik kolm ühel päeval, nimelt laupäeval, 1. veebruaril. Ma olin siis parasjagu vanaema sünnipäeval, kui tuli kõne, et esimene poeg käes. Õnneks elab mu vanaema otse Kassiabi naabruses, nii et lasin pojakese esialgu sinna toimetada ja panin ta vabasse puuri. Vaid mõni tund hiljem saadi ka ülejäänud pojad kätte - kaks korraga -, nii et sünnipäevalt koju saabusin ma juba kolme "lapsega".

Nad on umbes neli kuud vanad, kaks poissi ja üks tüdruk (muuseas esimene tüdruk Seemne tänavalt, eelmised on kõik poisid olnud). Saagem siis tuttavaks ka.

See on Ruudi, kassipoegadest kõige suuremat kasvu ja ka kõige umbusklikum. Mitte ükski neist ei ründa, ei kõhise, ei löö käpaga ega hammusta, aga nad võivad paanikasse sattuda, kui neid tõstma hakata. Ruudi rabelebki kõige rohkem, ja just seepärast näevad mu käsivarred hetkel välja, nagu oleks ma väga oskamatult ja nüri noaga üritanud oma veene nüsida :) Süles püsib Ruudi aga ilusti. On rahulik ja nurrub juba ka. Aga teda on kõige raskem nurruma saada ja kõige paremini õnnestub see siis, kui Tormi või Sälli on vaateväljas. No on lihtsalt nii, et tänavakassidele meeldivad teised kassid. Kass - see on midagi tuttavat ja turvalist. Inimene seevastu on üks tundmatu ja hirmuäratav olend.

Ruudil on ka kõige rohelisemad silmad. Vennal ja õel on kollakamad.

Ruudi

Ruudi

Teine vend on Vürfel. Ta on Ruudist oluliselt väiksemat kasvu ja kuidagi lapselikuma olemisega ka. Ta hakkas juba esimene kord sülle saades nurruma ja nädala ajaga on temast saanud tõeline musirullike, kes sulab süles olles täielikult. Nurrub, miilustab, musitab, ronib lõua alla, puksib ja müksib vastu nägu ja on üldse üks hirmusarmasjanunnu pisike kiisu :) Kõige stressivabam ja usaldavam sellest pesakonnast. Seda muidugi ei tea, kuidas ta siis käituks, kui ta vabalt jooksma lasta. Ilmselt ikka põgeneb alguses inimese eest ära. Aga ma ei usu, et ta seda kaua teeb :) Ta on lihtsalt selline memmekas ja musimaias loom, et ei suuda kaua inimesest eemal olla. Vürfel on kindlasti esimesena koduvalmis, kui tervis korda ja vaktsiinid tehtud saavad. Sest praegu on nad kõik veidi viletsakesed - nälgimisest on selgroog väljas, aga kõhud muidugi gaasist punnis. Samas on olukord nädalaga juba oluliselt paranenud.

Vürfel

Vürfel

Ainukesel õekesel Tripsul on erinevalt vendadest valged käpad ja manisk. Kui juba tead, et tegemist on tüdrukuga, siis näed, et tegelikult ta on ka väga tüdruku nägu :) Sellised kenad sümmeetrilised, graatsilised ja peened näojooned. Tal on kõige suuremad kõrvad ja ta hoiab neid alati hästi tähelepanelikult püsti. Ja ta on kõige tripsu-träpsulisema kasukamustriga. Ruudil ja Vürflil on peenemad triibud. Süles olles hakkab Tripsu samuti kohe nurruma, nagu Vürfelgi, ja tal on oma vendadest palju kõvem nurr. Aga ta ei lõdvestu ega usalda niimoodi, nagu Vürfel. On ikka natuke rohkem krampis ja ei miilusta veel. Aga küll me juba sõpradeks saame.

Tripsu

Tripsu

Vot sellised lood siis. Loomulikult on kolm sotsialiseerimist vajavat kassipoega pluss veel Sälli natuke liiga suur koormus. Kõigi jaoks on vaja päevas vähemalt tund aega varuda. Eile käisid mul külas kaks sõbrannat, kes lahkelt abikäe ulatasid ja mõlemad endale isikliku kassipoja sülle said. Nii et väiksed tegelased said seltskondlikud olla ja uute inimestega tutvuda. Selliseid õhtuid võiks teinekordki olla. Mida rohkemate inimestega kassid kokku puutuvad, seda sotsiaalsemaks ja tolerantsemaks nad muutuvad. Seega, kes soovib, palun andke märku ja tulge külla nurruteraapiale. Kasulik kassile, stressimaandav sulle!

Loomulikult oleks kõige hädavajalikum saada kätte need emakassid, kes Seemne tänaval elavad ja aina uusi pesakondi produtseerivad. Muidu me jäämegi neid poegi sealt ära tooma. Aga paraku on täiskasvanud kassid kavalamad ja ei lähe püüdmispuuri sisse. Seda enam, et neil on seal ilmselt mitmeid toitjaid. Tublid noored üritavad siiani puuriga kassiema püüda, aga kui ikka "heasoovlikud" tädikesed iga päev kasse toiduga varustavad, siis pole neil mingit põhjust lõksu toidu järele minna. Kahju, et inimesed ei mõista, et tänavakasside probleemi ei lahenda nende toitmine, vaid kinnipüüdmine. Aga jah, toitu panna ja ennast seetõttu hea inimesena tunda on lihtne. Umbusklikku tänavakassi lõksu meelitada on tülikas ja vaevanõudev, temaga toimetada on ohtlik ja emotsionaalselt kurnav, tema steriliseerimine ja vaktsineerimine aga väga kulukas. Inimesi, kes viitsivad jännata ja vastustust võtta, on vähe.

Tormi ja Sälli suhtuvad uutesse elanikesse erinevalt. Muidugi on nad mõlemad uudishimulikud ja käivad ikka vaatamas, kes seal süles on. Tormi suhtumine on ilmselt ikka selline "hmh, jälle uus mänguasi", aga Sälli on pisikeste peale siiani enamasti kähisenud. Ilmselt ta ei taha konkurente, kellega Tormit jagada :) Sest kassipojad on igatahes selles vallas väga huvilised.

Kõige õnnelikumad on Tormi ja Sälli ikkagi kahekesi. Sälli vajab enda kõrvale usaldusväärset kass-sõpra, aga Tormile on teine kass vajalik pingete maandamiseks. Tormi saab oma hellusevajaduse rahuldatud inimesega. Viimasel ajal poeb ta tihti sülle või külje alla nurruma. Teise kassi lähedust ta sellises miilustamise mõttes ei vaja. Aga ta vajab mängukaaslast, kellega mürada ja ringi tormata, kes mängib mänge, mida inimene ei oska, ühesõnaga - kellega koos olla kass. 

Kassimängud

Sälli edusammud

Sällist on igatahes saanud tõeline miilu-miilu. Esialgu miilustab ta küll mööbliga, mitte minuga, aga kuna tal on tehnika nii hästi selge, siis ma olen küll päris kindel, et kaugel ei ole ka inimesega miilustamine :) Teeme iga päev kohustuslikke paiseansse. Alustame nii, et mina lähenen ähvardava paikäega, Sälli teeb innukalt "murr!", kalpsab täpselt kolme graatsilise hüppega kratsipuu neljandale korrusele kahe kasepaku vahele ja hakkab end andunult kratsika vastu nühkima. See tähendab, et paitamise luba on antud :) Ja preili siis naudib seda, nühib ja püherdab igat moodi, ajab isegi kõhu püsti ja lubab end kõhu alt sügada. Loomulikult lakkamatu ja stabiilse nurrumise saatel.

Vahepeal lubage esitleda ka meie kiisude kratsipuud, mille ma naabrite sõimu ja seinalekopsimise kiuste oma elutoas valmis ehitasin. Põhjuseks oli nii see, et poekratsikad on kallid, kui ka see, et mulle lihtsalt meeldib ehitada. Kratsikaehitamisõpetust ma siia siiski ei pane, sest see oli ikka päris keeruline ja tülikas. Pidin mitmed algsed plaanid töö käigus sinnapaika jätma ja midagi muud välja mõtlema, sest ma lihtsalt ei kujutanud ette, mis ja kuidas töötada võiks. Loomulikult tekkis ka rohkem kui ühel korral tahtmine haamer nurka visata. Igatahes on see tehtud mööbliplaatidest, mis on klambripüstoli abil ääristatud karvase riidega ja kaetud vaibatükkidega + mõned kasepakud ja nööriga üle keritud lauad. Detailide kokkupanemiseks kasutasin ehitusnurgikuid, sest need tundusid head tugevad ja kindlad. Tulemus on jah, vildakas ja kodukootud. Aga vähemalt kassid on sellega tõesti rahul. See on nende oma. Pildil on Tormi kratsika kolmandal korrusel, Sällipaitamiskorrus on järgmine.

Kui Sälli on kratsipuuga juba piisavalt miilustanud, siis ta tuleb alla ja hakkab end muu mööbli vastu nühkima, mina järel ja muudkui paitamas. Ta väristab paitamise ajal niimoodi nahka ka, nagu kassid teevad, kui neil mõnus on. Ja saba on kohe täitsa püsti, ehk enesekindluse- ja hea-enesetunde-asendis.

Aga üks väike video räägib kindlasti rohkem kui tuhat sõna. Siin ongi mu sõnade tõestuseks Sälli paivideo.

Ja lõpetuseks ka paar uuemat pilti, ilusad ja värvilised. Sälli on armas kass, kes otsib endale päriskodu. Kodus võiks teda ees oodata teine (suur isane) kass ja mõistvad inimesed, kes on nõus talle kohanemiseks aega andma.

Kallis Tupsu!

Alles sa tulid minu juurde, kuid juba läksidki oma uude päriskoju. Ma jõudsin just sinuga harjuma hakata. Ma ootasin suure rõõmuga kojutulekut, sest ma teadsin, et sa tuled mulle ukse peale vastu, tehes armsaid ja innukaid kassihäälitsusi, vaatad mulle oma suurte, küsivate ja näljaste silmadega otsa ja tahad pai saada. Ma muhelesin endamisi selle üle, et sinust, endisest metslasest, on peaaegu üleöö saanud üks täielik nahaal, kes lausa pealtükkivalt paisid nõuab ja isegi Tormi selle nimel eest ära lükkab. Ma imetlesin iga päev sinu nõtket kehaehitust ja eksootilist kasukamustrit, mõeldes, et loodus on tõepoolest parim kunstnik.

 

 

Ma arvasin, et me veedame veel tükk aega koos. Teadsin, et sul on veel pikk tee käia. Vabalt ringi liikudes käitusid sa tõelise kodukassina, kuid kui keegi sind kinni püüda tahtis ja sa end nurkasurutuna tundsid, tõmbusid endiselt kaitsepositsioonile. Seega olin võtnud nõuks sind mitte nurka ajada. Tahtsin, et kõik sinu edaspidised kogemused inimesega oleksid positiivsed, et sa hakkaksid minu liiki täielikult usaldama. Lootsin, et mõne aja pärast ei karda sa siis ka süllevõtmist. Manitsesin end kannatlikkusele, et ma ei ootaks tulemusi liiga kiiresti.

 

 

Oma kauni kasukamustri tõttu olid sa muidugi paljudele silma jäänud. Kuid need kodud loobusid sinust, kuuldes, et sa ei ole täiesti taltsas. Kaks päeva tagasi tuli sind aga vaatama perekond, keda ei heidutanud sinu kaitserefleksid. Ka nemad olid su välja valinud imelise mustri pärast, kuid nad mõistsid, et sa vajad harjumiseks aega ning olid valmis sulle võimaluse andma. Nad tahtsid sind nii väga, et isegi siis, kui ma hakkasin sind transpordikasti panema ja sa paanikasse minnes mind hammustasid, ei loobunud nad oma mõttest.

 

 

 

Eile viisingi su sinu uude koju ära. Sinu päralt on nüüd 3-toaline korter, kus sul on palju ruumi jooksmiseks, mängimiseks ja esialgu ka peitupugemiseks. Ma nägin, kui segaduses ja hirmunud sa olid. Läksid kohe peitu ja piidlesid ümbrust kahtlustavalt. Ma tean, et sa pead nüüd oma kohanemisprotsessi otsast peale alustama. Sa pead hakkama oma usaldust inimeste vastu samm-sammult uuesti üles ehitama. See, et ma sundisin sind vägisi konteinerisse minema, ei aidanud sellele kaasa. Sa oled lihtne loom, sa ei saa aru, et me tahame sulle vaid head.

 

 

Kallis Tupsu, ma palun sind, et sa käituksid korralikult. Sa oled esimest korda elus ihuüksinda inimeste keskel. Ei ühtki teist kassi peale sinu. Kuid ma kinnitan sulle, et ka inimesed võivad olla väga head sõbrad. Nemad andsid sulle võimaluse, palun anna ka sina neile võimalus. Sa võid olla peidus ja eest ära joosta niikaua, kui sa tahad. Kuid ma loodan, et mõne aja pärast tuled sa siiski peidust välja ja teed esimesed häbelikud lähenemiskatsed, mis muutuvad aina julgemaks, kuni ühel päeval oled sa neil rõõmsalt ukse peal vastas, nurrud ja nurud pai, nagu sa tegid minu juures. Ja et sellest hetkest alates hakkad sa seda tegema iga päev. Ootan väga seda rõõmsat uudist sinu pere käest.

Kallis Tupsu, ma mõtlen sinu peale ja soovin sulle edu, kannatlikkust ning vaprust. Ole oma isiklikus kodus õnnelik.

 

 

Elunautijad

Sälli ja Tupsu teevad mulle rõõmu. Kumbagi neist ei saa enam täiesti kartlikuks või metsikuks kassiks nimetada. Esimesed sammud kodustamisel on tehtud.

Tupsu on minu juures olnud 15 päeva. Pärast kahte esimest päeva pole ta mind kordagi rünnanud. Mõnikord, kui mu käsi läheneb vale nurga alt ja Tupsu ehmatab, on ta mind korra hoiatuseks käpaga patsutanud. Aga see käpp on olnud täiesti pehme, küüned sisse tõmmatud. Nii et uusi vigastusi mul pole ja vanad on juba paranenud. Muidu laseb ta ennast kenasti paitada. On ilmselgelt aru saanud, et kui inimene oma käe tema poole sirutab, siis midagi ohtlikku ega ebameeldivat ei järgne. Võib rahus lasta end katsuda. Endiselt peab paika see, et kui teised kassid on lähedal, on paitamine mõnusam :) Siis kõlab kohe nurr ning Tupsu julgeb ka miilustada. Ent ka siis, kui teisi kasse parasjagu vaateväljal pole, võtab Tupsu paid vastu ning selle käigus laseb end üha lõdvemaks ja hakkab nurruma.

Tupsu

Tupsu on ka väga mänguliseks muutunud. Muidu käitub ta puuris väga korralikult, istub või lesib rahulikult oma asemel. Aga kui tal mängutuju peale tuleb, siis on muidugi vaja kõik pea peale keerata :) Mänguasju peab urgitsema oma lamamismati alt ja selle hunnikusse ajama, krõbinad mööda puuri laiali pilduma, palli joogikaussi viskama ja hiire liivakasti matma.

Tupsu on pidanud väga kaua puuris istuma. Ta on noor, terve ja elurõõmus kass, kes pole ammu saanud südamerahus joosta, mängida, ronida ja kratsipuul kraapida. Seega võtsin südame rindu ja lasin ta täna puurist välja. Oh seda rõõmu, loomulikult! Tupsu vuhiseb mööda korterit ringi nagu keeristorm, jookseb, hüppab ja mängib ennastunustavalt. Tema peamiseks mängukaaslaseks on Sälli. Tormi vaatab rohkem eemalt. Tundub, et Tormike on hakanud mul suureks saama. Ta on märgatavalt rahulikumaks ja väärikamaks muutunud. Tupsu ja Sälli on aga mõlemad väsimatud mängijad ja ringitormajad, luuravad ja ajavad üksteist taga, ning samal ajal räägivad üksteisega murinal juttu. 

Tupsu ja Sälli maiustavad värske räime kallal,
püütud eile Prangli saarelt

Kuidas Tupsu väljas olles inimesse suhtub? Natuke kartlikumalt kui Sälli. Jookseb eest ära, kuni on jõudnud kohta, mida ta turvaliseks peab. Näiteks mõnda pesakohta või oma puuri tagasi. Siis laseb endale pai teha. Igatahes kavatsen ma teda iga päev korralikult "kiusama" hakata, ehk siis iga natuke aja tagant paiseansse korraldada. Üldiselt võiks aga öelda, et praeguseks on Tupsu juba selles mõttes koduvalmis, et ma ei kardaks teda uude perre anda. Loomulikult vajab ta veel ohtralt tegelemist, enne kui hakkab inimest täielikult enda sõbraks pidama. Kuid paitada, juttu rääkida ja sõbrustada saab ka uues kodus. Tegelikult oleks see paremgi, et ta kiindub esmajärjekorras just oma uude peremehesse, mitte minusse. Kindel on see, et Tupsu uus kodu võiks olla võimalikult ruumikas, sest meil on tegemist aktiivse ja mänguhimulise noorukiga, kellele minu 32-ruutmeetrine elamine kindlasti väikeseks jääb.

Tupsu diivanil

Sällil läheb ka hästi. Kui ma algul arvasin, et kujutan ehk ette, et ta naudib paisid juba rohkem, lihtsalt sellepärast, et ma nii väga tahtsin seda uskuda, siis nüüd on see täiesti kindel. Nagu Tupsul, on Sällilgi omad turvatsoonid, kus ta end kindlamalt tunneb, kuid talle saab ka mujal pai teha. Nüüdseks ei jookse ta umbes pooltel kordadel üldse eest ära, vaid jääb rahulikult koha peale pai ootama. Samuti pole tal enam vaja Tormi lähedalolekut selleks, et nurruma hakata. Nurr tuleb paitamise peale praktiliselt kohe. Ja see nurr on hoopis teistsugune, kui alguses. Stabiilsem, rahulolevam ja sügavam. Päris algul nurrus Sälli ilmselt rohkem eneserahustuseks, kui inimene teda puudutas. Nurr oli närviline, kõhklev ja vaikne ja kestis ainult vähe aega, kuniks Sällil kannatus katkes ja ta põgenes. Nüüd aga nurrub ta juba lihtsalt niisama ringi kõndides või mõnusalt pesas pikutades või mängides, samuti siis, kui saab pai - täiesti rahulolevalt, sügavalt, aeglaselt, stabiilselt. Jah, ma olen juba niivõrd kassitädi, et teen kasside nurrumisstiilidel vahet :)

Paitamise ajal on ta hakanud end rullima ja mõnuga põrandal aelema, samuti nühib end kõigi lähedalolevate esemete vastu. Varem viskas ta paitamise ajaks alati alandlikult pikali ("ära tee mulle haiget!"), kuid nüüd julgeb ka juba püsti seistes pai saada. Küür seljas ja saba püsti :) Ja püstine saba räägib alati sellest, et kass tunneb end hästi ja kindlalt. Veel on ta kasukas väga kauniks läinud. Arvatavasti seepärast, et ma annan Tormile pärslaste krõbinaid, kuna ta on pikakarvaline. Nii saavad neid ka teised kassid. Need mõjuvad karvale hästi. Nii Tupsu kui ka Sälli karv on läinud hästi pehmeks, siidiseks ja läikivaks. Nad ei aja ka peaaegu üldse karva.

Lebo

Ma ei väsi kordamast seda, kui armsa iseloomuga Sälli on. Ääretult rõõmsameelne, uudishimulik ja mänguhimuline kass. Sälli on kass, kes näitab inimestele, kuidas väikestest asjadest rõõmu tundes eluga rahul olla. Mäletan, et lugesin põhikoolis Jostein Gaarderi raamatut "Mängukaartide saladus". Seal leiutati jook, mida juues inimesed nägid maailma sama põnevana nagu vastsündinud imikud. Vastsündinu esimene päev tundub olevat sama pikk nagu terve aasta, sest kõik, mida ta enda ümber näeb, on uus ja huvitav. Ta ei tea, mida tähendab igavus. Mida vanemaks ta saab, seda tuttavamaks saab maailm ja seda lühemad tunduvad talle päevad. Pole enam midagi avastada. Täiskasvanud ei oska enam kõigest ümbritsevast rõõmu tunda. Nad on juba kõike näinud, maailm on muutunud halliks, igavaks ja rutiinseks. Jook, millest raamatu tegelased olid sõltuvuses nagu uimastist, võimaldas neil maailma taas huvitavana näha. Kuid mida rohkem nad seda tarbisid, seda väiksem oli joogi mõju. Nagu kõik sõltuvused, viis ka see lõpuks hukatusse. Seega, võtkem eeskuju Sällist, kes oskab igast hetkest rõõmu tunda ka ilma igasuguse võlujoogita. Elu on lühike ja iga hetk väärtuslik.

Kui huvitav - tiirlev rõngas "mõtleva" teleka ekraanil!

Pean tunnistama, et minu vaieldamatud lemmikmodellid pildistamiseks on triibikud. Nad jäävad alati pildi peale nii kenasti ja muster paistab ilusti välja. Musta kassi on raske pildistada, sest kehvem kaamera lihtsalt ei fokuseeri teda ära. Pildile jääb arusaamatu must laik. Minu must Tormi käis vahepeal vaktsineerimas ja selleks pidin ta pooleks päevaks tööle kaasa võtma. Temal pole inimestega - ka võõrastega - mitte mingit probleemi. Seega oli ekskursioon Patendiametisse talle teretulnud vahelduseks. Käis ringi nagu boss, tunnistas osakonna enda territooriumiks, nurrus ja miilustas ja suhtles inimestega. Vaatamata Tormi mustale kasukale õnnestus see visiit siiski ka pildile jäädvustada :)

Boss